Tule ja mõõgaga tuli võõras võim (katkend huvitavast artiklist)

Tule ja mõõgaga tuli võõras võim (katkend huvitavast artiklist)

Olin tõsiselt üllatunud, et enamik tudengeid uskus ikka ristiusu tulekut Eestimaale „tule ja mõõgaga“. Ei olnud aidanud ei Ain Kalmuse raamatud ega Andrei Hvostovi „Mõtteline Eesti“, kuigi siililegi ju selge, et pooltuhat rasketes raudrüüdes ristirüütlit ei oleks omapäi soisel ja metsasel Eestimaal kaugele jõudnud. On tõsiasi, et Läti Henrik tõepoolest loob müüdi pühast missioonist, kuigi ristisõja sildi all oli tegemist tavalise ideedega õilistatud sõjaga.

Peaosa oli selles aga meie armsatel lõunanaabritel, mistap siis meie kollektiivne alateadvus on tootnud ka neid tänapäeva noortele ilmselt mõistetamatuid ütlemisi nagu „läbi nagu läti raha“ või „lätlased on Riia all“ või kui hästi läheb, siis „jumal polegi lätlane“ kuni uuema „ei saa me läbi Lätita“ jne.

Aga meie armsad esivanemad ei olnud mitte süütud tupsununnud haljal aasal, vaid väga kardetud võitlejad. Muinas-Eesti oli orjanduslik ühiskond. Hiiumaal Orjaku nimeline koht oli kuulsa orjalaada paik ja sellel nimel pole mingit pistmist hilisema mõisate ajaga. Saaremaal oli rootslastest orje nii palju, et 1227. aasta rahulepingusse võeti spetsiaalselt sisse punkt, millega kohustati saarlasi vangivõetud rootslased vabaks laskma.

Arvukatel sõjakäikudel võetud vangid töötasid eestlaste majapidamistes orjadena ja moodustasid Saaremaa elanikkonnast umbes 30 protsenti ja mandril umbes 20 protsenti rahvastikust. Eestis vabastati orjad ordumeister Johann von Mengedeni käsuga alles 1455. aastal, seega tükk aega pärast „lõplikku kaotust“ ehk Jüriööd.

Kirikuid ja kogudusi oli Eesti juba enne XIII sajandit nii Tallinnas, Tartus kui saartel ja ilmselt ka Virumaal, kus ju elas kuulus kristlasest eesti vanem Tabelinus. Pühakodadest tuntuim oli ehk Saha kabel Tallinnast mineva kaubatee ääres, mis on täna taas kuulsust saanud tänu Playboy alasti modellidele. Mitmed eestimaalased õppisid Lääne kloostrites — neist enim tuntud oli ehk munk Nicolaus. Seega ei tulnud „tule ja mõõgaga“ meile mitte kristlus, vaid võõras võim.