Louis Paul Pojman. 2005. Ethics: Discovering Right and Wrong (referaat)

Raamatu ´Ethics: Discovering Right and Wrong´ autor Louis P. Pojman (1935-2005) oli New Yorgis asuva West Pointi Sõjaväeakadeemia professor. Ta oli 1960-ndail sõjavastane ja inimõiguste eest võitlev aktivist.
1. –
2. –
3. –
4. Kuna Sokrates oli meile teadaolevate ajalooallikate põhjal esimene inimene, kes kasutas filosoofiat moraali vallas, nimetatakse teda „eetika isaks”.
5. Eetika on valdkond, mille keskmes on inimene ja tema valikud. […] Vana-Kreeka filosoof Sokratese järgi on elamist väärt vaid selline elu, mis on mõtestatud. […] Arthur Schopenhauer on öelnud, et „moraali jutlustada on kerge, põhjendada aga raske”`
6. Käesolev raamat annab hea ülevaate nii normatiivse eetika kui ka metaeetika peamistest probleemidest ja suundadest, põhjalikult vaadeldakse siin moraali ja religiooni vahekorda, eetilist relativismi ja väärtuste loomust.
7. Eetiline relativism: kes otsustab, mis on õige või väär?
8. Kas väärtused on objektiivsed või subjektiivsed?
9. Kas religioosne eetika on oma olemuselt erinev ilmalikust eetikast?
10. Kas usk soosib moraalset elu?
11. –
12. –
13. C. I. Lewis ütleb: „Kogu maailmas ja kogu elus pole midagi tähtsamat kui selle kindlaksmääramine, mis on õige”
14. Inimesed on sageli ebakriitiliselt deontoloogilistel (kohuse-eetika, sh ametikohustuste-alane eetika teooria, toim), utlilitaristlikul (kasulikkust rõhutav eetika teooria, toim) või egoistlikul (praktika, mille järgi inimesel on õigus suhtuda kaasinimesse kui isikliku kasu ja eesmärgi saavutamise vahendisse, toim) seisukohal, ilma et oleksid teadlikud nende vaatekohtadele omastest raskustest.
15. Eetikateooria toob tohutut praktilist kasu. Ta võib vabastada meid eelarvamustest ja dogmatismist. Ta esitab põhjalikke süsteeme, mille alusel suunata meie isiklikke otsustusi. Ta kujundab moraalset maastikku, et saaksime küsimusi korrastada ning selgemini ja kindlamalt moraaliprobleemide üle mõelda.
16. Lugeja paneb tähele, et ma tõstatan rohkem küsimusi, kui vastan. Osalt teen seda sellepärast, et paljude lahenduste suhtes puudub mul endal kindlustunne.
17. Armastuse ja tänutundega pühendan selle raamatu oma naisele Trudyle.
18. Eetika ehk moraalifilosoofia on üks filosoofia haru. Mis on filosoofia? See on ettevõtmine, mis saab alguse imestustest maailma imede ja saladuste üle, mis püüab neid imesid ja saladusi mõistuspäraselt uurida, taotledes tarkust ja tõde, mis viib elule, mida elatakse kirglikus moraalses ja intellektuaalses aususes.
19. Oluliste asjade teadmine pakub rahuldust lihtsalt teadmiste enda pärast, ning on ka iseenesest oluline mõista moraaliteooria loomust ja ulatust.
20. Ma kirjutasin selle raamatu, taotledes tõde ja mõistmist, lootes kutsuda esile põnevust ja huvi eetika suhtes.
21. Sokrates: Me ei aruta mingit tühist asja, vaid seda, kuidas peaksime elama.
22. Terminid moraal ja eetika on pärit vastavalt ladina ja kreeka keelest (mores ja ethos), ammutades oma tähenduse „tava” mõistest. […] Mina kasutan üldiselt sõna moraal selleks, et osutada inimeste ja kultuuride teatud tavadele, reeglitele ja praktikatele. […] Sõnaga moraalifilosoofia viitan ma filosoofilistele või teoreetilistele mõtisklustele moraali üle. Spetsiifilisi moraaliteooriaid, mis on sääraste mõtiskluste tulemuseks, nimetan ma kooskõlas üldise tavaga eetikateooriaks.
23. Sõnaga eetika pean ma silmas moraali ja moraalifilosoofia (eetika on teadus, mis uurib moraali; eetika alla kuuluvad kombed ja mõtisklemine nende üle, toim) valda tervikuna, kuna kahel viimasel on palju ühisjooni. […] Moraalil on iseloomulik tegutsemist juhtiv ehk normatiivne (normidest ehk reeglitest ja ettekirjutustest lähtumine, toim) aspekt. Selle poolest sarnaneb ta teiste praktiliste institutsioonidega nagu religioon, seadus ja etikett.
24. Moraalset praktikat ei pruugi motiveerida usulised kaalutlused, ja moraalireeglid ei pruugi põhineda ilmutusel või jumalikul autoriteedil – nagu religioossete õpetustega paratamatult on. Eetika kõige iseloomulikumaks tunnuseks […] on tema põhinemine mõistusel ja inimkogemusel (eetikateadus, mis uurib moraali lähtub tõesti oma metoodikas mõistusest ja inimkogemusest; samas tavade ja kommete seostamine ainult inimliku päritoluga eitab religioossete tavade ja kommete jumalikku päritolu, toim) Kui kasutada ruumilist metafoori, siis ilmalik eetika on horisontaalne, tal puudub vertikaalne ehk transtsendentaalne mõõde. Religioossel eetikal, mis põhineb ilmutusel või jumalikul autoriteedil, on see vertikaalne mõõde olemas, ehkki religioosne eetika kasutab üldiselt mõistust ilmutuse täienduse või lisana.
25. Seaduse ja moraali vahel on veel üks suur erinevus. 1351. aastal kuulutas Inglismaa kuningas Edward välja seaduse reetmise kohta, mille kohaselt juba ainuüksi kuninga mõrvamisest mõtlemine on kuritegu. Kuid, oh häda, sellist seadust polnud võimalik ellu viia, sest ükski kohus ei näe südamepõhja ega suuda tungida mõistuse kavatsustesse. On tõsi, et kavatsus, näiteks ettekavatsetud kuritahtlikkus, mängib teatud rolli teo juriidilise iseloomu määramises, kui tegu on kord sooritatud. Kuid nende inimeste ennetav karistamine, kellel eeldatakse olevat halbu kavatsusi, on ebaseaduslik.
26. Lõpuks, seadus erineb moraalist selle poolest, et seaduse kehtestamiseks on olemas füüsilised ja rahalised sanktsioonid (nt vangistus ja trahvid), samas kui moraali kehtestamisel on sanktsioonideks vaid südametunnistus ja reputatsioon.
27. Seadus, etikett ja religioon on kõik olulised institutsioonid, kuid igaühel neist on oma puudused. Seaduse puuduseks on see, et ei saa olla seadusi iga sotsiaalse tõve vastu ning pole võimalik kehtestada kõiki soovitavaid seadusi. Etiketi puuduseks on see, et ta ei puuduta eluliselt tähtsat isiklikus ja ühiskondlikus eksistentsis. See, kas inimene sööb või ei söö sõrmedega, kahvatab oma tähtsuselt võrreldes sellega, kas ta on aus või usaldusväärne või õiglane. Etikett on kultuuriline leiutis, samas kui moraal pretendeerib sellele, et olla avastus. Religioosse käsu puuduseks on see, et ta põhineb autoriteedil, ning meil võib puududa kindlustunne või üksmeel kõnealuse autoriteedi volituste suhtes või selle suhtes, mida näeks autoriteet ette uudses või vastuolulises olukorras. Kuna usk põhineb ilmutusel, mitte mõistusel, siis ei saa kasutada mõistust, kui soovitakse teise usu esindajat veenda oma seisukoha õigsuses. (selline arusaam lähtub eeldusest, et usk ja mõistus on vastuolus, mis aga pruugi üldsegi nii olla; radikaalne protestantism jaatab usku ja eitab mõistust, ateism jaatab mõistust ja eitab usku, katoliiklus jaatab nii usku kui ka mõistust ning ei näe nende vahel vastuolu, toim).
28. Ühiskonna valdkonnad, kus on olemas normatiivsed vastandid ja sanktsioonid: eetika (õige ja väär), religioon (õige ja väär), seadus (seaduslik ja ebaseaduslik), etikett (sobiv ja ebasobiv)
29. Moraaliprintsiipide tunnused: preskriptiivsus (ehk kohustuslikkus, toim), universaliseeritavus, üleskaaluvus, avalikkus ja teostavus.
30. Moraalipõhimõtted peavad kehtima kõigi kohta, kes on oluliselt sarnases situatsioonis. […] Moraaliprintsiipide autoriteet on ülimuslik. […] Kunstnik Paul Gaugain võis olla esteetiliselt õigustatud hülgama oma perekonda, selleks et pühendada oma elu kaunite Vaikse ookeani saarte maalimisele, kuid moraalselt – kui arvestada kõiki asjaolusid – polnud tema teguviis tõenäoliselt õigustatud.
31. Religioon on eriline juhtum: paljud filosoofid väidavad, et usklik võib olla moraalselt õigustatud järgima seda, mida tajub olevat Jumala käsk, ning see kaalub üles tavalise moraalireegli. (selline arusaam lähtub eeldusest, et usk ja mõistus on vastuolus, mis aga pruugi üldsegi nii olla, toim)
32. Eetilise hinnangu sfäärid: tegu, tagajärjed, iseloom ja motiiv.
33. Tegude tüübid: õige ja väär, kohustuslik ja vabatahtlik, neutraalne ja ülemäärane
34. Deontoloogilise eetika näiteks on kümme käsku, loomuseaduse eetika, nagu see esineb näiteks roomakatoliku usus, ja Kanti kategoorilise imperatiivi teooria.
35. Kanti kategoorilise imperatiivi põhiversioon ütleb: „Toimi ainult sellise maksiimi kohaselt, mille kohta sa saad tahta, et sellest saaks üleüldine seadus.” […] Utilitarism nõuab, et teeksime seda, millel on kõige paremad tagajärjed: tee see tegu, mis toob kaasa kõige rohkem õnne kõige suuremale hulgale.
36. Aristotelese areetiline rõhutab iseloomu ja voorust. (Voorus on vanakreeka keeles aretē, ladina keeles virtus. Selle vanakreekakeelset tähendust on tõlgitud loomutäiuseks ja "loomuomaduste parimaks väljakujundatuseks". Platonist saadik peetakse inimese kardinaalvoorusteks tarkust (sophia), mõõdukust või tervemeelsust (sōphrosynē), vaprust või mehisust (andreia) ja õiglust-õigemeelsust (dikaiosynē); toim)
37. Inglise filosoof Thomas Hobbes uskus, et inimesed toimivad alati sellest lähtudes, mida nad tajuvad olevat oma huvides; st nad otsivad alati rahuldust ning püüavad vältida kahju.
38. Hobbes nimetab seda „loodusseisundiks”, kus puuduvad ühine eluviis, pealesunnitud seadused või moraalireeglid, ja puuduvad ka õiglus ja ebaõiglus, sest need mõisted pole rakendatavad.
39. Seega, ratsionaalsete egoistidena, kes me Hobbesi arvates oleme, loobume teatud määral oma vabadusest ning nõustume ühiskondliku lepinguga. See leping määrab meil valitseja ning reeglid, millele peame alluma, kuna neid reegleid jõustab võimas valitseja – riik, Leviaatan. Alles selle lepingu sees tekib moraal ning saavad alguse õiglus ja ebaõiglus. Seal, kus ei panda maksma seadust, puuduvad õige ja väär, õiglus ja ebaõiglus.
40. William Goldingi klassikaline romaan „Kärbeste jumal” (1954) on moodne moraaliallegooria, mis võib anda võtme moraali loomuse ka otstarbe mõistmiseks. (heebrea keeles on ´kärbeste jumal´ Ba'al-zvuv ehk Peltsebul, mis on üks saatana nimedest Vanas Testamendis, toim)
41. Tsivilisatsiooni jõud on väike ning haavatav ürgsete, vulkaaniliste kirgede poolt. Tundlik Simon, religioosse teadvuse sümbol (nagu Siimon Peetrus, Jeesuse esimene õpilane), kes ennustab ette Ralphi pääsemist ning on esimene, kes jõuab „iidsele, vältimatule äratundmisele”, et meis on peidus metsloom ning hakkab ühtlasi esimesena selle vastu võitlema, tapetakse meeletushoost vallatud rühma poolt. Ainult Põssa ja Ralph, kes on orgialikus mõrvas pelgalt pealtvaatajad, tunnevad seda metsikust nähes süümepiinu. Filosoofia ja kultuuri kehastus – armetu, paks, lühinägelik Põssa oma katkiste prillide ja astmaga – muutub kaose kasvades veelgi haletsusväärsemaks. Ta jõuab oma naeruväärse seisundi seniiti pärast seda, kui Jacki juhitud mässajad varastavad tema prillid, et tule tegemiseks päikesekiiri koondada.
42. Siimoni ja Põssa surm (kes sümboliseerivad usku ja filosoofiat, kaht suurt takistust, mis tõkestavad teed põrgusse) ning viimaks orgiastiline jaht „mõlemast otsast” teritatud odaga” annavad Ralphile teada kurjuse sügavikest inimsüdames.
43. Isegi Põssa prillid, mis on moodsa tehnoloogia ainus näide saarel, toovad saarele häda kaela, kui Jack kasutab neid selleks, et süüdata metsatulekahju, mis nende saaklooma – Ralphi – metsast välja suitsutaks, põletades selle tulemusena maha terve metsa ning hävitades kogu saare loomastiku.
44. Konkreetsemalt näib moraalil olevat viis järgmist otstarvet: hoida ühiskonda koost lagunemast; leevendada inimkannatusi, soodustada inimõitsengut; lahendada huvikonflikte õiglaselt ja mõistlikult; jagada kiitust ja laitust, tasu ning karistust ja süüd.
45. Öösel, püüdes leida teed trepist üles ühes Kasahstani kortermajas, kus ma peatusin, leidsin eest pilkase pimeduse. Küsisin, miks pole trepikodades elektripirne, ning sain vastuseks kuulda, et elanikud varastavad need ära, uskudes, et kui nemad seda ei tee, siis teevad seda nende naabrid. […] Moraali eesmärk on kujundada õnnelikke ja vooruslikke inimesi, seda laadi inimesi, kes kujundavad õitsvaid ühiskondi. Seepärast on eetika kõige tähtsam aine meie planeedil.
46. Kas on alati minu huvides olla moraalne? Üldiselt ja pikas perspektiivis jah, sest moraal on just selline reeglite kogum, mis kõige tõenäolisemalt aitab (peaaegu) kõiki meid, kui peaaegu kõik meist järgivad neid reegleid peaaegu kogu aeg.
47. Milline on moraali ja religiooni vahekord? Religioon toetub rohkem ilmutusele, ja moraal toetub rohkem mõistusele, ratsionaalsele mõtlemisele. Kuid religioon võib anda täiendavad impulsi moraalseks eluks, pakkudes indiviidile suhet Jumalaga, kes näeb ja hindab meie tegusid.
48. Peamiseks sisemiseks sanktsiooniks on südametunnistus (s.t. isiksuse omadus, mis kajastub kõlbelises enesekontrollis ja moraalses vastutuses ühiskonna ees, toim)
49. Moraalidilemma puhul on nii, et ükskõik milline tegu teha, on ikka tulemuseks midagi halba, või toimub kahe tunnustatud moraaldilemma kokkupõrge.
50. William Styroni raamatus „Sophie´s Choice” kästakse Sophiel, kes on vang natside koonduslaagris, valida, kumma tema kahest lapsest natsiohvitser hukkab. Kui ta keeldub nende vahel valimast, tapetakse mõlemad. Kui ta valib ühe, hukkub teine. Mida peaks Sophie tegema?
51. Kriton väidab, et Sokratesel on oma sõprade ja perekonna ees kohustus põgenemisvõimalustest kinni haarata, kuid Sokrates ütleb, et on väär rikkuda seadust omaenda elu päästmiseks. Kellel on õigus?
52. Sartre kirjutas: „Noormehe ees seisis valik: kas lahkuda Inglismaale ning ühineda Prantsuse Vabastusarmeega – st jätta oma üksi – või jääda ema juurde ning aidata tal vastu pidada.”
53. 1881. aastal jättis prantsuse maalikunstnik Paul Gaugain sinnapaika oma ametikoha pangas ning hülgas oma naise ja lapsed, et alustada maalikunstniku karjääri. Ta kolis Martinque´i saarele ja hiljem Tahiitile, saades lõpuks üheks kuulsamaks postimpressionistlikuks kunstnikuks maailmas. Kas Gauguini teguviis oli moraalselt lubatav?
54. Nepaalist pärit prints Siddhartha Gautama (560-480 eKr), keda kohustas maailma kannatuste äärmine rohkus ja raskus, maha oma naise ja lapsed, et hakata elama askeetmunga elu. Hiljem saavutas ta bodhipuu all istudes valgustatud seisundi ning sai tuntuks Buddhana. Kas Siddhartha toimis oma naist ja last maha jättes moraalselt õigesti?
55. Scheffler väidab, et ehkki mõnikord tekivad moraali ja omahuvi vahel konfliktid, on moraal oma olemuselt mõistlik.
56. Üheksateistkümneda sajandi kristlikud misjonärid kasutasid vahel sunnimeetodeid, et muuta Aafrika ja Vaikse ookeani saarte mõnedes piirkondades paganlike suguharude kombeid. Kohutatud säärastest tavadest nagu avalik alastiolek, polügaamia, pühapäeviti töötamine ja vastsündinute surmamine, asusid nad paternalistlikud „vaeseid paganaid” ümber tegema. Misjonärid panid nad riidesse, lahutasid naised oma abikaasadest, et luua monogaamseid majapidamisi, muutsid pühapäeva puhkepäevaks ja tegid lõpu lapsetapule.
57. Eskimod lasevad oma vanuritel nälga surra. […] Vana-Kreeka ajaloolane Herodotos (485-430 eKr) jutustas loo sellest, kuidas Pärsia kuningas Dareios laskis kord kokku kutsuda mõned galaatlased (üks Aasia hõim) ja mõned kreeklased. Ta küsis, kuidas galaatlased toimivad oma surnud vanematega. Nad selgitasid, et söövad oma vanemate kehad ära. Kreeklastes, kes põletavad oma surnuid vanemaid, tekitas säärane barbaarne käitumine õudust ning nad anusid Dareiost, et too lõpetaks niivõrd lugupidamatud jutud. Herodotose järeldus oli, et „komme on kuningas, mis valitseb kõige üle.”
58. See etnotsentrismi (s.t. teiste kultuuride üle otsustamine oma kultuuri vaatepunktist, toim) eitamine Läänes on aidanud kaasa avaliku arvamuse üldisele nihkumisele moraaliküsimustes, nii et üha suurema arvu Lääne inimeste jaoks on kasvav teadlikkus teiste eluviiside aktsepteeritavusest järjest enam hakanud õõnestama usku moraaliobjektivismi – seisukohta, et on olemas universaalsed moraaliprintsiibid, mis kehtivad kõigi inimeste ja kontekstide jaoks.
59. Eetiline relativism leiab, et pole olemas üldkehtivaid moraaliprintsiipe, vaid et kõik moraalipõhimõtted kehtivad ainult suhteliselt, olenedes kultuurist või individuaalsest valikust. Relativismi tuleb eristada moraaliskeptitsismist – vaatest, et pole üldse olemas kehtivaid moraaliprintsiipe (või igatahes ei ole meil võimalik teada, kas neid on) – ja kõigist moraaliobjektivismi ning moraaliabsolutismi vormidest.
60. Sõltuvuse tees väidab, et individuaalsed teod on õiged ja väärad sõltuvalt selle ühiskonna iseloomust, kus nad sooritatakse.
61. Aasialased näiteks ilmutavad oma lugupidamist pea katmise ja jalgade paljaksvõtmisega, samas kui õhtumaalased teevad vastupidi.
62. Kultuurirelativism (mitmekesisuse tees) pluss sõltuvuse tees annavad eetilise relativismi selle klassikalisel kujul.
63. Hemingwayle võib härgade tapmine härjavõitlusel tunduda hea, kuid Püha Franciscusele või ema Teresale tunduks kahtlemata vastupidi. […] Subjektivismist lähtudes võiks Adolf Hitlerit ja sarimõrvar Ted Bundyt pidada sama moraalseks kui Gandhit, kuna igaüks neist elab oma mõõdupuude kohaselt, millised iganes need oleksid.
64. Bundy vaated võivad meile tunduda eemaletõukavad, kuid see on lihtsalt maitseküsimus.
65. Subjektivismist tuleneb absurdseid järeldusi. Kui subjektivism on õige, taandub moraal esteetilisele maitsele, mille osas pole võimalikud argumentatsioon ega interpersonaalne hinnang. […] Subjektivism eeldab vaikimisi mingit säärast solipsismi (solipsism on filosoofiline positsioon, mille kohaselt olen olemas ainult mina koos oma vaimuseisunditega, toim), atomismi, kus üksteisest eraldatud indiviidid moodustavad omaette universumid.
66. Konventsionaalne eetiline relativism – vaade, et pole olemas objektiivseid moraaliprintsiipe, kuid kõik kehtivad moraaliprintsiibid on õigustatud (või nende tõesus tagatud) kultuurilise heakskiiduga – tunnistab moraali ühiskondlikku iseloomu.
67. Moraal on kultuuri suhtes relatiivne. Järelikult peaksime olema teiste kultuuride moraali suhtes sallivad.
68. Herskovits ning ka Scheper-Hughes näivad sallivuse printsiipi ainsaks erandiks oma relativismist.
69. Ent kui relativism on adekvaatne vaade, siis kehtib paratamatult vastupidine. Tõde kuulub massidele, eksitus – üksikisikule.
70. Ku Klux Klanil, kes usub, et juudid, katoliiklased ja afroameeriklased on pahad või ei vääri lugupidamist, on konventsionalismi järgi lubatud, või isegi nõutav, rikkuda seadusi, mis kaitsevad neid ohustatud rühmi.
71. Kui suur peab subkultuur olema, et olla legitiimne subkultuur või ühiskond.
72. Kui esitatakse vastuväide, et siin on tegemist libeda nõlva veaga (Libeda nõlva viga on loogikas siis, kui keegi vaidleb väitele vastu sel ekslikul alusel, et väitega nõustumine viiks sääraste asjade ahelani, mis on absurdsed või vastuvõetamatud. Selle näiteks sobib lause: „mõned inimesed ei saa olla rikkad, kuna pole üht kindlat punkti, kus toimuks üleminek vaesuselt rikkusele”, toim), siis peaks vastuväitja andma alternatiivse analüüsi sellele, milles seisneb elujõululine sotsiaalne baas kehtivate (või tõeste) moraaliprintsiipide genereerimiseks.
73. Igas kultuuris on olemas mõrva mõiste, mis eristab seda hukkamisest, sõja käigus surmamisest ja teistest „õigustatavatest tapmistest”.
74. Ent samas ei kummuta täieliku kultuurirelativismi eitamine (st mõningate universaalsete printsiipide tunnustamine) eetilist relativismi.
75. Üks Sudaani hõim heidab oma väärarenguga vastsündinud jõkke, sest usub, et säärased lapsed kuuluvad jõehobule – jõe jumalale. […] Põhierinevus valikuvabaduste kaitsjate ning elu-eest-võitlejate vahel ei puuduta mitte küsimust, kas me peaksime tapma isikuid, vaid küsimust, kas looted on tegelikult isikud. (isegi kui eeldada, et looted pole isikud, oleks ikkagi keskne küsimus miski muu: kas abort on hea või halb või mida saaks riik teha, et naisel oleks kergem jätta abort tegemata isegi siis, kui abort oleks lubatud; toim)
76. Seega on võimalik kultuuriüleselt suhelda ning leida, et oleme ühel meelel paljude tähtsate asjade osas elus.
77. Relativist võib väita, et tegelikult puudub meil ilmne erapooletu mõõdupuu, mille alusel hinnangut anda. „Kes ütleb, milline kultuur on õige ja milline väär?”. See on siiski kahtlane. […] Kuid seni kui moraaliobjektivism ei suuda esitada häid argumente oma positsiooni kasuks, võib relativism nende kriitikatega toime tulla.
78. Ruth Benedict osutab meie kultuurilise tingituse sügavusele niimoodi: „Juba see, milliste silmadega me probleeme näeme, on tingitud meie oma ühiskonna kauaaegsetest harjumustest.”
79. Kas on olemas moraaliabsoluute, või on moraal täiesti suhteline?” […] Kas tõsiasi, et ta pidas oma tegu moraalselt lubatavaks, teeb selle teo moraalselt lubatavaks?
80. Kas on olemas sõltumatuid kriteeriume, mille alusel saaksime öelda, et mõned kultuurid on „paremad” kui teised?
81. Ma väitsin selles peatükis, et kuna kultuur koosneb uskumuste ja praktikate kogumist, siis pole alust keelata kultuuri koosnemist vaid ühest inimesest.
82. –
83. David Hume: Ajaloo peamine kasu on […] õppida tundma inimtegude ja –käitumise korrapäraseid allikaid.
84. Eristame kõigepealt moraaliabsolutismi ja moraaliobjektivismi. Absolutist usub, et on olemas üleskaalumatud moraalipõhimõtted, mida ei tohi kunagi rikkuda. Moraalinormid on eranditeta. Kanti süsteem on siin hea näide. (inimeste tegude moraalsust saame otsustada, kas tegu on hea või halb, võttes arvesse moraalsuse kolm allikat: objekti, kavatsuse (või eesmärgi) ning asjaolud, toim).
85. Loomuseaduse (ehk loomuliku seaduse) idee esineb esmakordselt stoikutel (1. sajand eKr). […] Aquino Thomas (1225-1274) ühendas selle ettekujutuse kosmilisest loomulikust seadusest Aristotelese seisukohaga, et inimesel on nagu igal teisel looduslikul objektil kindel loomus, otstarve ja funktsioon. Noa funktsioon on teravalt lõigata, maja funktsioon on pakkuda peavarju elementide eest. Inimkonna olemuseks ehk õigeks funktsiooniks on elada mõistuse elu. (loomuseadused on mõistuspärased, jumalikud, universaalsed ja muutumatud, toim)
86. Kirjas roomlastele (Ro 2:14-15) ütleb Paulus: „Kui paganad, kellel ei ole Moosese Seadust, ometi loomu poolest täidavad Seaduse sätteid, siis ilma Seaduseta olles on nad ise enesele seaduseks, näidates seega, et seadusepärane tegutsemine on kirjutatud nende südamesse; ühtlasi tõendavad seda ka nende südametunnistus ja nende mõtted, mis järgemööda kas süüdistavad või vabandavad neid.”
87. Isegi ilma Jumalat tundmata võib mõistus kui meie loomuse olemus avastada inimhüvanguks vajalikud seadused (Aristoteleselt; edasi arendatud Aquino Thomase poolt)
88. Süütu inimese tapmine mingi hea tagajärje saavutamiseks pole kunagi õigustatud, isegi mitte terve linna – või terve maailma – pääsemiseks. Nagu ütlevad stoikud: „Õiglus peab sündima, langegu või taevas maa peale.” (võrdluseks: utilitaristide ehk tagajärje eetikute arvates õigus tappa üks inimene, kui selle tagajärjel jääks viis inimest ellu, toim)
89. Roomakatoliku kirik ütleb, et elu sigitamine on hea ja elu nurjamine on halb.
90. Mõte on selles, et tapmine on halvem kui surralaskmine.
91. Või kas ma ei võiks varastada pisut söögikraami juurviljapoest, kavatsedes toita sellega vaeseid ning nähes ette, et poodnik jääb pisut vaesemaks.
92. Negatiivsed kohustused on üldiselt tugevamad kui positiivsed.
93. Prima facie on printsiibid on kehtivad tegutsemisreeglid, millele üldiselt tuleks alluda, kuid mida moraalse konflikti tingimustes võib üles kaaluda mõni teine moraaliprintsiip.
94. Kas pole mõistlikum teha järeldus, et Hitler on moraalselt küündimatu, moraalselt pime, ignorantne või irratsionaalne?
95. Kümme põhimõtet tuummoraalist: ära tapa süütuid inimesi, ära põhjusta asjatult valu ega kannatusi, ära varasta ega peta, pea lubadusi ja kokkuleppeid, jäta teistele inimestele nende vabadus, räägi tõtt ja ära valeta, ole õiglane, ole tänulik, aita võimalusel teisi inimesi, allu õiglastele seadustele.
96. Isegi šimpansid järgivad vastastikuse reeglit – heale vasta heaga (halvale halvaga vastamine ei pruugi moraali jaoks niisama vajalik olla).
97. Kõrbekogukonnas võib kehtida range reegel vee raiskamise kohta, ja kogukonnas, kus valitseb naiste arvuline ülekaal, võib kehtida reegel, mis lubab polügaamiat. Säärane moraalne paindlikkus ei tähenda moraalirelativismi, vaid lihtsalt äratundmist, et ühiskondlik situatsioon võib ära määrata, millised reeglid on kogukonna hüvanguks olulised.
98. Relativistid, kellest mõned nimetavad end postmodernistideks, väidavad mõnikord, et idee ühtsest inimloomusest on pettekujutelm, kuid meie teadmised inimgeneetikast, aga ka antropoloogiast ja ajaloost annavad väga veenvaid tõendeid selle kohta, et meid kõiki seovad ühesugused vajadused, huvid ja soovid. Me kõik tahame üldiselt elus püsida, olla õnnelikud, olla oma sihtide saavutamisel edukad ja nii edasi. (Postmodernism on mõtteviis, mis eitab kõikvõimalikku „totalitaarset“. Ta eitab lõplikke järeldusi, püsivate aluste otsimist, autoriteetide austamist, võimustruktuure, traditsioonilisi esteetilisi ja moraalseid ideaale; toim)
99. Ühel ööl nägin unes, et [põrgus ei süga keegi inimese selga, aga paradiisis sügatakse üksteise selga]

100. Kas on olemas eetilisi absoluute – moraalseid kohustusi, mis oleksid siduvad kõigi inimeste jaoks kõikidel aegadel – või on moraalsed kohustused kultuurist sõltuvad? Kas neile kahele positsioonile leidub alternatiive?
101. Realism – vaade, et moraalitõed moodustavad iseseisva reaalsuse nagu teaduslikud tõed
102. Kuid nihkumine mõistlikult kultuurirelativismilt, mis paneb meid õigusega revideerima oma moraalseid süsteeme, eetilisele relativismile, mis paneb meid loobuma moraali tuumast üldse, on näide veast, mis seisneb aktuaalsete ehk deskriptiivsete väidete segiajamises normatiivsetega.
103. Põhjus, mis on lähendanud mõningaid inimesi moraalnihilismile, mõningad aga relativismile, on religiooni allakäik Lääne ühiskonnas. Nagu ütles üks Dostojevski tegelaskujusid: „Kui Jumal on surnud, siis on kõik lubatud.” Inimesed, kes kaotanud usu, tajuvad sügavat tühjust ning ajavad selle mõistetavatel põhjustel segi moraalse tühjusega, või lepivad lõpuks mingi ilmaliku konventsionalismi vormiga.
104. Mõistus võib avastada õiged printsiibid ning meie huvides on neid printsiipe järgida.
105. Mõrv on fundamentaalne, loomulikul teel äratuntav kuri, mida võib õiglaselt karistada, ükskõik kas on või ei ole eelnevalt olemas inimliku seadusega kehtestatud või jumalikult kuulutatud keeldu.
106. Gilbert Harmani essees „Moraalirelativism” määratletakse moraalirelativism kui tees, et „pole olemas ühtainust tõest moraali. On olemas palju erinevaid moraaliraamistikke, millest ükski pole õigem kui teine.”
107. Topelttagajärje teooriat kasutatakse sageli Õiglase Sõja Teoorias. –Näiteks on lubatav pommitada lasekemoonatehast tsiviilelanikkonna keskel, kui seejuures on rahuldatud vastavad tingimused, eriti kui eraisikute (mittevõitlejate) surm ei ole ette kavatsetud, vaid seda ainult nähakse ette.
108. Uurige hästi prantslaste ja inglaste meelelaadi ning tegusid: te ei saa palju eksida, kui kannate esimestele üle enamiku neist tähelepanekutest, mida olete teinud teiste juures. Inimkond on nii suurel määral ühesugune, kõikidel aegadel ja kõikides paikades, et ajalugu ei anna meile selles osas teada midagi uut ega ebatavalist.
109. James Wilson uurib põhjalikult ja sügavalt ideed, et inimestel on olemas sisemine moraalimeel, mis võimaldab neil avastada moraalitõde.
110. Baruch Spinoza ütleb: „Me ei püüdle, soovi, igatse ega ihalda kunagi midagi sellepärast, et peame seda midagi hüveks; pigem peame seda asja hüveks sellepärast, et me püüdleme , soovime, igatseme või ihaldame seda.
111. Termin väärtus tuleb ladina sõnast valere, mis tähendab ´väärt olema´.
112. Väärtusteooriat nimetatakse vahel aksioloogiaks.
113. Sokrates eristab kolme liiki hüvesid: puhtseesmised hüved (mille näiteks on lihtsad rõõmud), puhtinstrumentaalsed hüved (mille näiteks on arstikunst ja rahategemine) ja kombineeritud hüved (säärased nagu teadmine, nägemine ja tervis, mis on head iseenesest ja head kui vahendid teiste hüvede saavutamiseks).
114. Kui miski on instrumentaalne hüve, siis on see vahend millegi säärase saavutamiseks, mis on seesmiselt hea.
115. Loomulikult tunnistavad need filosoofiad, et individuaalne naudingukogemus võib olla ka halb (sest selle tulemuseks on mingi antiväärtus, näiteks pohmelus pärast pidu), ning et individuaalne valulik kogemus võib olla väärtuslik (nt piinarikka operatsiooni läbitegemine oma elu päästmiseks). Intrinsikalist (seesmiste väärtuste pooldaja) väidab, et nauding lihtsalt on parem kui valu.
116. Hedonistid (sõnast hedon, mis kreeka keeles tähendab mõnu, naudingut) kinnitavad, et igasugune nauding on ainuke asi, mis on hea iseenesest, ja et igasugune muu headus tuleneb sellest väärtusest.
117. Hedonistid jagunevad sensualistideks, kes samastavad igasugu naudingu mõnusa meeteärritusega ja satisfaktsionalistideks, kes samastavad igasugu naudingu rahuldustunde või rõõmuga, mis ei pruugi hõlmata sensuaalsust (meelelisust) […] Kreeka filosoof Aristippos (435-366 eKr) ja tema koolkond, kürenaikud, asusid sensualistlikul seisukohal: ainsaks (või esmaseks) hüveks on meeleline nauding, ja see hüve määratletakse naudingu intensiivsuse kaudu.
118. Alates 3. sajandist eKr järgib enamik hedoniste Epikurost (342-279 eKr), kes mõistsid naudingut laiemalt: Õnnelikule elule ei vii mitte pidevad peod ja pillerkaared ega ihade rahuldamine või kala ja teiste rikkaliku toidulaua luksuste nautimine, vaid kaine arutlus, igasuguse valiku ja vältimise motiivide vaagimine ning hoidumine pelgast arvamusest, mis on suurimaks hinge rahutuse allikaks.
119. Mittehedonistid jagunevad kahte leeri: monistid ja pluralistid. Monistid usuvad, et on olemas üksainus seesmine väärtus, kuid selleks pole nauding. Võib-olla on selleks transtsendente (inimkogemuse ja tunnetuse varal vahetult mitte hõlmatav ja tunnetatav reaalsus, toim) väärtus
120. Peale selle, kui kõik, mida te tahate, on nauding, miks mitte lihtsalt palgata kedagi, kes teile eluaeg mõnusat närvikõdi pakuks. Kas ei tüütaks ära olla lihtsalt passiivne tomp – isegi kui see oleks meeldiv? Enamik meist loobuks säärasest eksistentsist, pidades seda samaväärseks uimastatud prussaka omaga.
121. Klassikalise objektivistliku vaate väärtustele (absolutistliku verisooni) esitas Platon (428-348 eKr), kes õpetas, et Hüve on kõrgeim vorm, on väljendamatu, jumalasarnane, sõltumatu ning tunnetatav üksnes pärast pikaajalisi filosoofiaõpinguid.
122. Moore ütleb: „Kujutleme äärmiselt kaunist maailma. Kujutlege seda nii ilusana, kui suudate. Ja siis kujutage kõige inetumat maailma, mida te olete võimeline välja mõtlema. Kujutlege seda lihtsalt kui üht pühkmehunnikut”. Moore küsib meilt, kas me eelistaksime pigem esimese maailma olemasolu kui teise maailma olemasolu, isegi kui seal poleks ühtegi teadvusega olendit, kes võiks kummaski maailmas valu või naudingut tunda?
123. Ameerika pragmatist R. B. Perry (1876-1957) väidab oma väärtuste teoorias, et väärtus on lihtsalt huvi objekt. Väärtusi loovad ihad, ning väärtused on väärtuslikud just sel määral, millisel neid ihaldatakse: mida tugevam iha, seda suurem väärtus.’
124. Kant ütleb, et moraaliseadus on „juveel, mis särab omaenda valguses”. […] Enamik süsteeme tunnistab, et kõik või enamik meie väärtusi ja printsiipe on prima facie ehk üleskaalutavad.
125. Moraaliprotsessi skeem: mõistuslik õigustamine → eluvormid → väärtused → printsiibid (normatiivsed küsimused: mida peaksin tegema?) → hinnangud otsused → otsused → teod
126. Lõpuks, me võime teha õige valiku, kuid ei saa hakkama otsuse elluviimisega. Seda nimetatakse tahtenõrkuseks: me mõtleme teha õiget tegu, kuid oleme selle tegemiseks moraalselt liiga nõrgad.
127. Sagedamini nähakse väärtuste juuri siiski kindlates eluvormides, mis võivad olla tegelikud või ideaalsed, nagu näiteks Platoni hierarhiline ühiskond või Aristotelese aristokraatia või juudakristlik arusaam Jumala riigist. […] Teist võib väita, et ideaalsest moraalisüsteemi (ideaalset eluvormi) õigustab Jumala käsk. Utilitarist väidaks, et ülimaks kriteeriumiks on heaolu edendamine või kasulikkus. Naturalist või ilmalik humanist võiks öelda, et ideaalset süsteemi õigustab asjaolu, et see rahuldab kõige paremini inimese vajadusi, edendab inimõitsengut või on tegu süsteemiga, mille valiks ideaalselt ratsionaalne inimene. […] Iga voorus põhineb mingil väärtusel ja iga pahe põhineb mingil antiväärtusel.
128. Aristoteles (384-322 eKr) kirjutas kaua aega tagasi, et kõik, mida inimesed otsivad, on õnn. […] Õnn (kreeka keeles eudaimonia, mis otsetõlkes tähendab ´head deemonit´) pole lihtsalt subjektiivne naudingu- või rahuloluseisund, vaid seda laadi elu, mida me kõik tahaksime elada, kui mõistaksime oma loomuse olemust. Nii nagu kahvlil. Noal ja rattal on kindel funktsioon, nii ka liikidel, sealhulgas inimesel. Meie funktsioonideks (mida mõnikord nimetatakse ka meie „olemuseks”) on elada kooskõlas mõistusega ja saada seeläbi teatud sorti, äärmiselt mõistuspäraseks ning distsiplineeritud olendiks. Kui teostame voorusliku elamise ideaali, oleme tõeliselt õnnelikud.
129. Teadus ei suuda avastada mingit sünnipärast teleos´t ehk eesmärki, mille poole kõik inimesed peavad püüdlema. Kaasaegne suundumus on pigem pluralismi suunas – vaate suunas, et õnne leidmiseks on palju viise: „Õitsegu tuhat lille.” See viib subjektivismi.
130. Või kujutleme naist, kelle kogu elu koondub kujuteldava Võluva Printsi ümber. Ta keeldub kohtumast . kõnelemata abiellumisest – täiesti vastuvõetavate noormeestega; ta loobub harivatest reisimisvõimalustest, et need ei juhiks tema tähelepanu kõrvale tulevaselt imeliselt sündmustelt; üheksakümmend viis aastat tüütab ta kõiki oma kannatlikke sõpru juttudega printsi peatsest ilmumisest.
131. Või vahest olete tahtnud maailma rikkaim inimene, kes elab hiilgavas lossis, truud teenrid käeulatuses.
132. Õnneliku elu jaoks olulised asjad: tegutsemine, vabadus, iseloom ja suhted. […] Objektivistlik ja subjektivistlik vaade hindavad elu erinevatest perspektiividest: objektivist eeldab, et mingit laadi sõltumatu hindamise mõõdupuu on olemas, subjektivist aga eitab seda.
133. Parem olla rahulolematu Sokrates kui rahuolev siga, kuid ainult rahuolev Sokrates on õnnelik. […] Mill: Õnn on selline elu, kus on olemas vaba tegutsemine (sealhulgas mõttekas töö), armastavad suhted ja moraalne iseloom, ning kus indiviidi ei vaeva süü ja ärevus, vaid teda on õnnistatud rahu ja rahuldustundega.
134. Väärtuskategooria: materiaalsed ja füüsikalised (tervis, heaolu, füüsiline turvalisus), majanduslikud (majanduslikud turvatunne, produktiivsus), moraalsed (ausus, korralikkus ja lahkus), sotsiaalsed (suuremeelsus, viisakus, kaastundlikkus), poliitilised (vabadus, õiglus), esteetilised (ilus, sümmeetria, graatsia), usulised (vagadus, kuulekus, usk), intellektuaalsed (intellektuaalsed, selgus, teadmine).
135. Mis on hea elu?
136. Kas astuksite Õnnemasinasse? Miks?
137. –
138. Any Rand: Inimene kõrgeim moraalne eesmärk on tema enda õnne saavutamine.
139. Friedrich Nietzsche (1844-1900): Tugev võidab. Selline on üleüldine seadus. […] Hobbes usub, et egoism on õige alus moraalseks ja poliitiliseks eluks.
140. Siiski pole Hobbes relativist. Valgustatud egoism paneb aluse objektiivsetele moraalinormidele ja legitiimsele poliitilisele süsteemiline – Leviaatanile.
141. Hobbes arvas, et seda võiks saavutada vaid Leviaatan, absoluutne valitseja, kellel on oma seaduste maksmapanemiseks absoluutne võim.
142. On vähemalt neli erinevat egoismi tüüpi: psühholoogiline egoism, personaalegoism, individuaalne eetiline egoism ja universaalne eetiline egoism.
143. Hr Lincoln märkis ükskord endisaegses reisitõllas oma kaasreisijatele, et kõiki inimesi ajendab head tegema isekus.
144. Altruistlikud teod eeldavad teiste inimeste huvide asetamist oma huvidest ettepoole.
145. Tegelikult tundub, et mõned inimesed otsivad endale pigem õnnetust, nagu näiteks masohhistid ja enesehävitajad, ning me kõik toimime arvatavasti spontaanselt, ilma et püüdleksime teadlikult omaenda õnne.
146. Kui olen dieedil, tahan kõige rohkem hoiduda hõrgutavate šokolaadikookide ja rammusa jäätise söömisest, kuid vahel leian end kiusatusele järele andmast. Alkohoolikutel ja narkomaanidel on veelgi eredamad kogemused selliste tegude alal, mida nad ei taha teha.
147. Nagu väidab hedonismi paradoks, on parim viis õnne leidmiseks see unustada.
148. Hedonismi paradoks näib viitavat sellele, et psühholoogilisel egoismil on tõsiseid probleeme.
149. Egoist näib olevat süüdi õigustamatu üldistuse mõtlemisveas. Kuna me mõnikord petame ennast oma motiivide osas, arutleb ta, petame alati. Kuid see ei järeldu sugugi.
150. Kas altruism on moraalne kohustus, on omaette küsimus?
151. Oma kõige rafineeritumal kujul õhutab see teooria igaühte püüdlema võita elumängus, ja ta tunnistab, et selle sihi saavutamiseks tuleb teha mõningaid kompromisse.
152. Adam Smithi järgi joonduvad majandusteadlased väidavad sageli, et individuaalne omahuvi kutsub konkurentsiturul esile ühiskonnale tervikuna optimaalselt hüvelise seisundi, kuna omahuvil põhineva konkurentsi eriline iseloom tingib selle, et iga indiviid püüab toota paremat toodet ja müüa seda madalama hinnaga kui võistlejad. […] Oma raamatus The Virtue of Selfishness väidab Any Rand, et isekus on voorus, altruism aga pahe, täiesti destruktiivne idee, mis viib indiviidi väärtuste õõnestamisele.
153. Kuna õnne leidmine on elu kõrgeim eesmärk ja hüve, siis on altruism vastuolus meie ülima hüvega, kuna kutsub meid üles ohverdama oma õnne teiste heaks.
154. Kuid valgustatud tavamõistus ütleb meile, et peaksime katsuma järgida pigem oma pikaajalisi kui lühiajalisi huvisid, ja seega tuleks meil hoiduda oma meelte vahetust rahuldamisest, nende asjade tegemisest, mis lammutaksid meie sihtide saavutamiseks tarvilikud ühiskondlikud tingimused.
155. Majandusteadlase argument pole oma olemuselt argument eetilise egoismi poolt. Tegelikult on see argument utilitarismi poolt, mis kasutab omahuvi selleks, et (paradoksaalsel moel) saavutada kõikide hüvet. Adam Smith ise oli utilitarist.
156. Argument eeldab lihtsameelselt, et absoluutne altruism ja absoluutne egoism on ainsad alternatiivid, kuid niisugune arusaam on äärmuslik.
157. Brian Medlin väidab, et eetiline egoism ei saa olla tõene, sest see ei suuda rahuldada moraali tarvilikku tingimust – olla tegutsemisjuhiseks.
158. Egoisti omahuvi seisukohalt pole kasulik neid avalikustada. Egoistid tahaksid pigem, et meie teised oleksime altruistid. (Miks kirjutasid Nietzsche ja Rand raamatuid, kus tegid teatavaks oma seisukohad? Kas honorarid kasseeriti sisse mõttega, et eetiline egoism on väärt põrsa kotist välja laskmist?)
159. Kas egoistil saab olla sõpru?
160. Egoism ei saa ennast järjekindlalt avalikult propageerida ega alati ennast kaitsta. Ta kaldub solipsismi ning paljude kõige sügavamate inimlike väärtuste, nagu armastus ja sügav sõprus, välistamisele. Ta rikub ausa mängu põhimõtteid ning ennekõike toob kaasa absoluutse keelu altruistlikule käitumisele, mida me intuitiivselt tajume moraalselt vajalikuna.
161. Sotsiaaldarvinism õigustas imperialismi ning põhimõtet „võim on õigus”, öeldes, et kõige kohanenumate ellujäämine on loodusseadus. See filosoofia sobis halastamatu egoismi propageerimisega. Egoism on „veriste kihvade ja küünistega looduse” seadus.
162. Sellises geograafilises piirkonnas, kus leidub kahjulikke parasiite ja kus elab ainult sinisilmi või ainult sulisid, saavad sinisilmad üsna hästi hakkama, sulid seevastu surevad koostöö puudumise tõttu välja.
163. Altruistlik moraal (kui seda nii tõlgendada) on ratsionaalne üksnes siis, kui palgaks on igavene elu (ja kui on olemas punktilugeja, nagu ütleb Woody Allen).
164. Üks hea tegu väärib teist (sama kehtib mutatis mutandis ka halbade tegude kohta).
165. Egoism näib olevat võimetu andma rahuldavat vastust küsimusele „miks peaksin ma tundma muret tulevaste põlvede pärast?”
166. Siiski on enamiku inimeste jaoks vaistlikult selge, et meil on kohustusi tuleviku inimeste ees, ehhki nad ei saa meile samaga vastata.
167. Martin Luther ütles kunagi, et inimkond sarnaneb inimesega, kes hobuse selga ronides kukub alati teiselt poolt alla, eriti kui püüab heaks teha oma varasemaid liialdusi. Nii on ka eetilise egoismiga. […] Mõned võivad süüdistada Nietzchet nihilismis, eetika õõnestamises üldse, kuid mina arvan, et Nietzche uskus elitaarsesse moraali, kus „kõrgemad” egoistid teevad üksteisega koostööd oma võitluses karja – keskpäraste inimmasside – vastu.
168. Hinnake, kas järgnev väide, mida esmakordselt kohtasin ühes üliõpilastöös, on tõene või väär: „Igaüks on egoist, sest igaüks püüab teha seda, mis toob talle rahuldust.”
169. Milline on seos eetika ja evolutsiooni vahel? Kuidas heidab see seos valgust egoismile?
170. –
171. Francis Hutcheson: Suurim õnn suurimale hulgale.
172. Tee see tegu, milles on kõige rohkem armastust.
173. Mida ma peaksin ma armastama miljonäri raha jagamise puhul – surnud miljonäri viimast soovi või nälgivaid inimesi? […] Kuldreegel: „Tee teisele seda, mida sa tahaksid, et nemad sulle teeksid”. […] Südametunnistus, armastus ja kuldreegel on kõik väärtuslikud kirvereeglid, mis meid elus aitavad.
174. Deontoloogilise eetika (kreeka sõnast deon, mis tähendab „kohustust”, ja logos, mis tähendab „loogikat, õpetust”) kandjaks on tegu või teo liik.
175. Teleoloogilise eetika (kreeka sõnast teleos, mis tähendab „oma eesmärgi saavutanud” või „ eesmärgile suunatud”) väärtuse kandjaks on teo tulemus(ed).
176. Üht kõige varasemat näidet utlilitaristlikust mõtteviisist sisaldab Sophoklese Antigone (umbes 440 eKr), kus leiame kuningas Kreoni vastamisi traagilise ülesandega ohverdada oma armastatud vennatütar Antigone, kes on rikkunud seadust, viies läbi oma venna Plyneikese matuserituaali. Kreon otsustab, et pigem tuleb ohverdada üks inimene kui ohustada ühiskonda mässumeelsusega – hoolimata sellest, et see üks inimene on süütu.
177. Utilitaristid usuvad, et süüdlast tuleks karistada ainult siis, kui karistus teeniks tõkestamise või ärahoidmise eesmärki.
178. Hedonistlik utilitarism peab naudingut ainsaks hüveks ja valu ainsaks halvaks.
179. Benthami utilitarismis on midagi köitvat. See on lihtne teooria selles mõttes, etrakendada tuleb ühtainsat printsiipi – maksimeeri naudingut ja minimeeri valu.
180. Milli järgi leidub kaht tüüpi naudinguid: madalamad ehk elementaarsed (söömine, joomine, seksuaalsus, puhkamine ja meeldiv närvikõdi) ning kõrgemad ( kõrgkultuur, teaduslik teadmine, intellektuaalsus, loovus ja vaimsus).
181. On kaks klassikalist utilitarismi tüüpi: teo- ja reegliutilitarism.
182. Teoutlilitarism: tegu on õige siis ja ainult siis, kui selle tulemuseks on niisama palju hüvet kui mistahes mõeldaval alternatiivil.
183. Reegliutlilitarism: tegu on õige siis ja ainult siis, kui seda nõuab reegel, mis kuulub sellisesse reeglite kogumisse, mille omaksvõtmine tooks ühiskonnale rohkem kasu kui mistahes mõeldav alternatiiv.
184. Üks viis teo- ja reegliutilitarismi vahel valimiseks on võtta appi reeglite tasemete mõiste.
185. Tee seda, mis sinu parima hinnangu kohaselt toob kaasa kõige rohkem head.
186. Mõnikord nimetatakse eetikuid, kes lisavad õnne printsiibile teene või õigluse printsiibi , konsekventsialistideks.
187. Utilitarismi kriitikud väidavad ühte kahest: et negatiivne vastutus pole range kohustus või et selle saab lülitada ka teistesse süsteemidesse peale utilitarismi.
188. Esimene probleemide kogum ilmneb utilitarismi formulatsioonis: „Suurim õnn suurimale hulgale.” Pange tähele, et selles valemis esineb kaks ülivõrret, kaks „suurimat”: „õnn” ja „hulk”. Alati kui mängus on kaks muutujat, kerkib meie ette ühitamatuse probleem – me ei suuda otsustada, kumb muutujatest on esikohal, kui nad tunduvad sattuvat konflikti.
189. Mõnikord süüdistatakse utilitariste Jumala mängimises. Nad näivad järgivat eetikateooriat, mis nõuab jumalasarnaseid võimeid, eriti tuleviku teadmist.
190. Tegu on absoluutselt õige, kui tal on parimad tegelikud tagajärjed; tegu on objektiivselt õige, kui on mõistlik oodata, et sellel saavad olema parimad tagajärjed; tegu on subjektiivselt õige, kui toimija kavatseb või tegelikult ootab, et sellel saaksid olema parimad tagajärjed.
191. Oponendid esitavad utilitarismile mitmeid vastuväiteid. Me vaatleme neist viit: ei-mingit-puhkust vastuväide, absurdsete järelduste vastuväide, terviklikkuse vastuväide, õigluse vastuväide ja avalikkuse vastuväide.
192. Selle tõlgenduse kohaselt õigustas nõukogude kommunism oma valesid ja metsikusi utilitaristlike ideedega.
193. Williamsi järeldus on selline, et utilitarism viib isiku võõrandumiseke enesest ja on seega sügavalt vildakas.
194. Juba see fakt ise, et utilitarist üldse kaalub niisuguseid tegusid – õigussüsteemi või meditsiinisüsteemi väärkasutamist omaenda skeemide elluviimiseks -, tundub hirmutav.
195. Kuid utilitaristid tavaliselt kõhklevad soovitamast, et igaüks toimiks utilitaristina, eriti teoutilitaristina, sest alternatiivsete toimimisviiside tõenäoliste tagajärgede kindlakstegemine nõuab väga põhjalikku kaalutlemist.
196. Tavapäraste arusaamade kohaselt on tapmise ja surralaskmise – aktiivse tapmise ja passiivse surma lubamise – vahel vahe.
197. Ehkki me peaksime tundma muret tulevaste ja meist kaugete (eriti vaeste) inimeste pärast, tooks keskmise inimese tõsine muretsemine nende asjade üle tegelikult kahju.
198. Kas me juba ei tunnistagi gangsterile valetamist või hädavalesid inimeste tunnete säästmiseks?
199. Praktiliselt kõik tavalised moraalisüsteemid sisaldavad reeglit, mis keelab süütute inimeste piinamise.
200. Utilitarist ei saa välistada võimalust ohverdada süütuid inimesi inimkonna suurema hüve nimel.
201. Mul võib olla tulus lõigata üle muru, et mõned minutid kiiremini loengusse jõuda, kuid ma väärtustan ka ilusat rohelist muru.
202. Seepärast reguleerime me puidutööstust nii, et iga maharaiutud puu asendatakse uuega ja suured metsad hoitakse puutumatuna.
203. Utilitaristidel on üks teisi üleskaaluv kohustus: maksimeerida õnne; konsekventsialistid näevad õnne edendamist esmase kohustusena (ehkki seda ei pea tingimata maksimeerima).
204. Intuitsionistid, nagu neil tavaks, peavad lihtsalt silmnähtavaks, et meil on või ei ole kohustusi tulevaste põlvede ees, nii et neist pole palju abi.
205. Mõned kantiaanid väidavad, et meil on kohustusi tulevase maailma ees, kuna meie lapsed saavad selles elama.
206. Kui on õigus konsekventsialistidel või religioossetel teoreetikutel, on meil kohustus jätta tulevastele põlvedele nii hea maailm, kui suudame.
207. Mõned eetikud, sealhulgas, eriti kantiaanid, kahtlevad, kas on ikka kohane teha järeldusi õigluse, inimõiguste ja vastutuse ning muu säärase kohta niisuguste väidete alusel, mis on ise vähem kindlad kui need moraalsed teesid, mida nad on mõeldud toetama.
208. –
209. Moraali kolm peamist eesmärki: aidata kaasa inimeste hüvangule, leevendada kannatusi ja lahendada õiglaselt huvikonflikte. […] Utilitarismi üks kriitika on see, et, et utilitarism ei suuda kaitsta inimeste õigusi.
210. Religioon oli olemas, kuid vaimulikud puudusid, armastus oli, ent süüd mitte.
211. Kas oleks moraalselt lubatav sõdurit piinata, et ta paljastaks pommi asukoha? Oletame, et te olete kinni võtnud ka tema lapsed. Kas oleks lubatav piinata lapsi, et sõdur reedaks pommi asukoha?
212. Kuidas utilitarist otsustab, millisel viisil jagada hüvesid erinevatele inimrühmadele?
213. –
214. –
215. Mis teeb õige teo õigeks? Teleoloogiline vastus sellele küsimusele on, et teo teevad õigeks head tagajärjed. Moraalne õigsus ja väärtus on määratud mittemoraalsete väärtustega (nt õnn ja kasu). Selles mõttes eesmärk õigustab abinõu. Deontoloogiline vastus nimetatud küsimusele on otse vastupidine.
216. Deoontoloogilisi teooriaid on kahte liiki: teo- ja reeglideontoloogilised süsteemid, ehk partikularism ja generalism. […] On kaht tüüpi teodeontoloogilist eetikat: intuitsionism ja detsionism. Instuitsionistid usuvad, et me peame igas olukorras küsima oma südametunnistuselt, et avastada, milline on moraalselt õige (või väär) tegu. Detsionistid, keda vahel nimetatakse ka eksistentsialistideks, usuvad, et mingit moraalselt õiget vastust pole olemas, kuni me ise ei otsusta, mis on õige ja mis on väär: miski pole iseenesest õige või väär; otsus määrab selle.
217. Ruttan lisama, et sügavatel intuitsioonidel on moraalifilosoofias tõesti oma koht, kuid neid peab siiski üksikasjalikult uurima mõistus ja korrigeerima teooria.
218. Reeglideontloogilised süsteemid tunnistavad nii universaliseeritavuse põhimõtet kui ka mõtet, et moraalihinnanguid andes apelleerime printsiipidele ehk reeglitele.
219. Võime eristada reegliintuitsionismi ja reegliratsionalismi ning objektivismi ja absolutismi. […] Ross räägib kaht liiki reeglitest ehk kohustustest: prima facie (ladina keeles ´esmapilgul´) ehk tingimuslikud kohustused ning tegelikud kohustused.
220. Ross loetles seitse prima facie kohustust: lubaduste pidamine, ustavus, tänulikkus teenete eest, heategemine, õiglus, enesetäiustamine, halva mittetegemine.
221. Immanuel Kant (1724-1804), saksa valgustuse suurim filosoof ja üks kõigi aegade olulisemaid filosoofe üldse, oli ühtaegu nii absolutist kui ka ratsionalist. Ta uskus, et mõistuse abiga võime välja töötada kooskõlalise, mitteüleskaalutava moraaliprintsiipide kogumi. […] Pietism on südame, mitte pea religioon, pigem hinge kui rituaali religioon.
222. Kanti suurteos, „Puhta mõistuse kriitika” (1781), kuulutati juba tema enda päevil monumentaalseks tööks, ning tema raamatut „Alusepanek kommete metafüüsikale” (1785) loetakse üldiselt eetika ajaloo paari-kolme kõige tähtsama teose hulka. […]
223. Rousseau õpetas inimväärikuse tähendust ja tähtsust, vabaduse ja autonoomia primaarsust ning inimolendite seesmist väärtust, mis ei sõltu neist funktsioonidest, mida inimene võib täita.
224. Kant eemaldas moraalitõe kontingentsuse ja empiirilise vaatluse vallast ning paigutada selle paratamatu, absoluutse, universaalse tõe turvalisse valda.
225. Ainus asi, mis on absoluutselt hea, hea iseenesest ja ilma täpsustamata, on hea tahe. Kõik teised seesmised hüved, nii intellektuaalsed kui moraalsed, võivad teenida halba tahet ning seega aidata kaasa kurjale. Nad on ainult siis moraalselt väärtuslikud, kui nendega kaasneb hea tahe. […] Põrgutee on sillutatud heade kavatsustega. Kas Hitleril võisid oma nurjatuid plaane teostades olla head kavatsused?
226. Hea tahe on võib-olla tarvilik element igas moraalselt heas teos, kuid kas hea tahe on ühtlasi ka moraalse headuse piisav tingimus, on teine küsimus.
227. Kanti kategoriaalne imperatiiv: „Toimi ainult sellise maksiimi kohaselt, mille kohta sa saad samal ajal soovida, et sellest saab universaalne seadus.”
228. Alati kui ma vajan raha, peaksin raha laenates andma võltslubadusi. Kas ma saan oma teo maksiimi universaliseerida? Alati kui keegi vajab raha, peaks ta raha laenates andma võltslubadusi.
229. Näiteks väidab Kant, et kategooriline imperatiiv keelaks enesetapu, sest me ei saaks edukalt universaliseerida säärase teo maksiimi.
230. Oma kolmandas näites väidab Kant, et me ei saa universaliseerida maksiimi, mis paneb hoiduma oma annete arendamisest.
231. Kant arvas, et suudab oma kategoorilisest imperatiivist tuletada kogu moraaliseaduse.
232. Kantiaanid on osutanud, et selleks, et printsiip oleks universaliseeritav või seadusesarnane, tuleb tagada printsiibi avalikkus.
233. Kategooriline imperatiiv keelab meil tegemast asju, mida tavamõistus lubab.
234. Oletame, et süütu inimene tuleb teie ukse taha, anudes varjupaika, sest jõuk gangstereid ajab teda taga, et teda tappa. Te lasete ta sisse ja peidate ta oma pööningukambrisse. Mõni hetk hiljem saabuvad gangsterid ja küsivad: „Kas see inimene on sinu majas?” Mida peaksite tegema? Kanti nõuanne on rääkida tõtt: „Jah, ta on minu majas.”
235. Me peame otsustama, kumb kahest kaalub teise üles, kummal on suurem moraalne jõud.
236. Toimi nii, et kohtleksid inimkonda, ükskõik kas sinu enese või kellegi teise isikus, igas olukorras kui eesmärki ja mitte kunagi pelgalt kui vahendit.
237. Mõttekäik on järgmine: midagi väärtustades annan ma sellele väärtuse; asjal ei ole väärtust sõltumatult kellegi väärtusest.
238. Näiteks uskus Kant, et meil pole mingeid kohustusi loomade suhtes, kuna loomad pole ratsionaalsed.
239. Geeniustele ja intellektuaalidele tuleks ühiskonnas anda eesõigustatud seisund (nagu väidaksid ka Platon ja Aristoteles).
240. Autonoomia printsiip: iga mõistusega olend võib käsitleda ennast universaalse seaduse andjana. Tal pole vaja välist autoriteeti – olgu selleks Jumal, riik, kultuur või keegi muu -, et määrata moraaliseaduse iseloomu.
241. Mis oli „õpetajatele” teadmata, oli see, et „õppija” tegelikult ei tundnud mingit elektrilööke; „õppijateks” olid tavaliselt kogenud näitlejad, kes simuleerisid agooniat.
242. Kanti arvates peavad nii Jumal kui inimene alluma samadele ratsionaalsetele printsiipidele ja mõistusest piisab nende printsiipideni jõudmiseks.
243. Kui Kanti tees on õige ning moraali õigustamine sõltub Jumala olemasolust, siis kui me ei leia veenvaid tõendeid Jumala olemasolu kohta, oleme õigustatud moraali hülgama.
244. Kasulikkuse printsiibi asemel esitab Frankena selle lähedase sugulased, heategemise printsiibi, mis kutsub meid üles püüdma teha head, ilma et nõutaks, et oleksime võimelised head ja halba mõõtma või kaaluma.
245. John Rawls: „Igal inimesel on õigusel põhinev puutumatus, mida isegi ühiskonna kui terviku heaolu ei saa üles kaaluda.”
246. Joseph Butler: kui toimime oma südametunnistuse järgi, olenemata konsekventsialistlikest (tagajärje-eetika, toim) kaalutlustest, genereerime rohkem õnne kui sel juhul, kui üritaksime otseselt maksimeerida õnne maailmas.
247. Üks minu üliõpilastest, Scott Morris, juhtis tähelepanu sellele, et väide „mida rohkem head asja, seda parem” ei ole paratamatu tõde. Toit ja seks on head, kuid neid häid asju võib saada liiga palju.
248. Richard Tayloer on kritiseerinud Kanti liigse jäikuse eest. Paljud inimesed kasutavad moraalse kohuse ideed selleks, et takistada endal ja teistel elu nautimast ning halastuse ülesnäitamist.
249. Kas on võimalik moraalselt arutleda, ilma et oma kaalutluste mingis punktis apelleeritaks intuitsioonidele?
250. –
251. Leslie Stephens: Moraal on seesmine.
252. Voorusepõhised süsteeme nimetatakse vahel areetiliseks eetikaks (kreeka sõnast arete, mille tõlkevasteks on „loomutäius” või „voorus”). […] Ta püüab kujundada inimesi, kes oleksid nagu Mooses, Konfutsius, Sokrates, Jeesus, Buddha, Püha Franciscus, Abraham Lincoln, John Stuart Mill, Albert Schweitzer, Mohmanda Gandhi ja ema Teresa – inimesed, kes valgustavad meie moraalset maastikku nagu kalliskivid, mis säravad omaenda valguses. […] Utilitarism küsib, milline tegu maksimeerib õnne või kasu, areetiline teleoloogia mõiste seevastu keskendub elu eesmärgile – elada hästi ja saavutada täius.
253. Eetika on omamoodi vaimne loodimine, moraalne kasuistika (konkreetsete juhtumite analüüsil, toim) põhinev lähenemine, kogum juuksekarva lõhkiajavaid eristusi, mis teatud mõttes isegi ähmastavad moraali mõistet. Mis kasu on reeglitest ilma iseloomu-mootorita, mis paneb reegleid tegusid tagant tõukama?
254. Nagu John Stuart Mill kaebas viktoriaanliku ajastu niinimetatud kristliku moraali üle: „Niinimetatud kristlikul moraalil on kõik reaktsiooni iseloomulikud jooned; suurel määral on see protest paganluse vastu.”
255. Moraal tehti inimese jaoks, mitte inimene moraali jaoks.
256. Teopõhised eetikad taandavad kõik moraaliotsustused otsuseks tegude kohta (deontilised otsustused) ega pööra tähelepanu sellistele vaimsetele omadustele nagu tänulikkus, eneseaustus, kaastunne, oma emotsioonide tasakaalus hoidmine ning püüe saada teatud sorti inimeseks.
257. Moraalselt kõrgemal ei seisa mitte vaimust vaevatud neurootik, kes suudab end iga ettejuhtuva kiusatuse puhul vaevu kontrollida, vaid loomulik pühak – inimene, kes teeb head harjumusest ning hea iseloomu sisemiste ressursside tõttu.
258. Vooruseetika ütleb, et on oluline mitte ainult teha õiget asja, vaid ka omada hea olemiseks ja õigesti toimimiseks tarvilikke kalduvusi, motivatsioone ja emotsioone.
259. Moraalsed voorused: ausus, heasoovlikkus, mittepahatahtlikkus, õiglus, kohusetundlikkus, tänulikkus jne. Mittemoraalsed voorused: vaprus, optimism, ratsionaalsus, enesekontroll, kannatlikkus, visadus, töökus, musikaalsus, puhtus, teravmeelsus jne.
260. Kui intellektuaalseid voorusi saab vahetult õpetada, siis moraalseid tuleb läbi elada, et neid saaks õppida.
261. Moraalselt vooruslik elu seisneb mõõdukuses, „kuldse keskmise” järgi elamises.
262. Kui vangide ridadest tõmmati üksteise järel välja kümme inimest, astus ette isa Kolbe, anudes komandanti, et ta tohiks asendada ühte neist vangidest – poola töölist, kellel olid naine ja lapsed. „Härra, ma olen vana mees ega kõlba enam millestki. Minu elu pole millekski tarvis,” palus 45-aastane preester. […] Säilitada keset õudust ja masendust oma südames ning peas armastus ja vaprus, mitte lasta end manduda, vaid vastata vihkamisele armastusega – see on moraalse kangelaslikkuse ime.
263. Filosoof Susan Wolf on oma mõjukas artiklis „Moraalipühakud” väitnud, et moraalipühakud pole köitvad, sest neil puudub „võime nautida seda, mis elus on nauditavat” ja nad on nii „väga-väga kenad”, et peavad olema „nürid ja ilma huumorimeeleta või liigvagurad”. Nende elu on „kummaliselt kõle”. Kuid mina ei näe Jeesuse, Gandhi, Martin Luther Kingi, Albert Schweitzeri, John Stuart Milli ning ema Teresa elus midagi, mis oleks „nüri või ilma huumorimeeleta või liigvagur”.
264. Eeskujude õppetund on see: „Kui need inimesed suudavad kiusatusest jagu saada ja sügavalt moraalset elu elada, siis suudan ka mina.”
265. Pühakud ja moraalikangelased on sool, mis seda maailma säilitab.
266. Epistemoloogilised (tunnetusteoreetilised, toim) probleemid. Millised harjumused ja emotsioonid on ehtsad või tõelised voorused? Kuidas teada, millised on? Kes on vooruslik inimene?
267. Aristotelese Nikomachose eetikas räägitakse üpris vähe sellest, mida me peaksime tegema. Võiks aga mõelda, et eetika peaks vähemalt mingil määral olema toimimist juhtiv. Aristotelese vastus näib siin olevat „tee seda, mida teeks hea inimene.”
268. Lühidalt, vooruseetikaga on rakendamise probleem: ta ei ütle meile, mida teha konkreetsetel juhtudel, kus kõige rohkem suunamist vajame.
269. Seega peaksime arendama heategemise voorust.
270. Frankena: „iseloomujooned ilma printsiipideta on pimedad”.
271. Vaprus ise pole moraalne voorus, nii nagu heasoovlikkus ja õiglus, sest see on seda laadi voorus, mis edendab ja võimendab nii voorusi kui pahesid (mõelge näiteks vaprale mõrvarile).
272. Deontiline (teokeskne) eetik võib austada voorusi ja neid targalt kasutada, moonutamata nende rolli elus.
273. Mõningaid reeglitäitmisi saab sooritada ilma voorusteta, ja mõningaid voorusi hinnatakse nende eneste pärast, isegi kui nad ei vasta mingile moraalsele kohustusele.
274. Komplementaarsuseetik (vastavus-eetik, toim) pooldab ikka endiselt keskset aristotellikku ideed, et voorused on loomutäiused, millel on iseseisev väärtus: nad pole pelgalt instrumentaalsed, vaid konstitueerivad hea elu.
275. Vooruste vastavusteooria kohaselt vastab iga voorus teatud asjaomasele moraalsele printsiibile.
276. Thomas Hill jutustab loo aukartlikust naisest, es teeb alati seda, mis on moraalselt õige või lubatav, kuid tema motiiviks on seejuures madal enesehinnang.
277. Tähtis on tunnistada, et printsiibid ilma iseloomuta on jõuetud ja et voorused annavad tõhususe printsiipidele ning moraalielule üldiselt.
278. Vooruseetikud kiidavad sageli oma „tükiviisilist” antiteoreetilist lähenemist eetikale.
279. Gandhit mõjutas „Vaishna Janas” sügavalt ning ta võttis selle oma elu eeskujuks. See tekst iseloomustab tema vägivaldsusetu elukäsituse (ainsa) tuuma.
280. Kuid maiste sündmuste (India vabastamine Inglise ülemvõimust, toim) üle valitsemine oli Gandhi jaoks teisejärguline eesmärk. Tema peamiseks sihiks oli valitseda iseeenda üle, olla puhas, jõuda Jumala nägemiseni.
281. Aristoteles: „Kõigepealt peab olema kalduvus loomutäiusele, kalduvus armastada seda, mis on kaunis ja jälestada seda, mis on madal.”
282. Robert Fulghum on kirjutanud, et reeglid on üsna lihtsad ja elementaarsed ning et enamik meist on nad selgeks õppinud lasteaias.
283. –
284. Miks peaksid inimesed üldised olema moraalsed? Miks peaksin mina olema moraalne? Neid kahte küsimust ei tuleks segi ajada.
285. Moraal on vastumürgiks säärasele loodusseisundile ja võimaldab omahuviga indiviididel rahuldada oma vajadusi ja soove rahu ning koostöö seisundis. Säärasena on moraal sotsiaalse kontrolli mehhanism.
286. Kas moraalse eluviisi valik on mõistusepärane või lihtsalt meelevaldne valik?
287. Sokrates juhib tähelepanu hinge harmoonia ideedele ja väidab, et ebamoraalsus laostab inimese seestpoolt, samas kui voorus puhastab teda.
288. Tõotatakse igavest õndsust vooruslikele ja raskeid aegu pahelistele. Jumal näeb kõike ning tasub kätte absoluutselt õiglaselt, vastavalt individuaalsele moraalsele voorusele.
289. Kuna moraal pole alati kooskõlas meie omahuviga, tuleb küsida, kas pole see mitte luul, väljamõeldis, mis peab meid paigal hoidma. Kui see on luul, siis peab ratsionaalne inimene olema egoist ja soosima moraali kõigi teiste puhul, kuid rikkuma seda alati, kui seda saab ohutult teha.
290. Mõlemad teavad, et kui nad peavad kinni vaikimiskokkuleppest, saab politsei neid vahi all hoida neli kuud, aga kui nad kokkulepet rikuvad ja tunnistavad, et nad on spioonid, mõistetakse kummalegi kuus aastat vanglat.
291. Mängus on kaks mängijat ja pankur, kes maksab mängijatele raha välja või trahvib neid. Igal mängijal on kaks kaarti, siltidega Koostöö ja Pettus. Iga käik seisneb selles, et mõlemad mängijad asetavad üheaegselt lauale ühe oma kaartidest. Oletame, et teie ja mina mängime omavahel.
292. Kuna korralik ühiskond pole mitte väike hüve, lubab egoist oma vabaduse piiramist. Niisiis pole moraali ja omahuvi vahel selles mõttes tõelist vastuolu. Me lepime teatud kahjuga, et saada pikas perspektiivis, kokkuvõttes, ikkagi kasu.
293. Nii et ehkki Vangi dilemma ütleb meile, et isegi amoralist peab üldiselt moraalikoodeksist kinni pidama, ei ütle ta, miks amoralist – või mina – peaks kogu aeg moraalne olema, miks ma ei peaks egoistlikult toimima, kui on minu huvides seda teha.
294. Et pälvida moraalse elu hüvesid – sõprus, vastastikune armastus, sisemine rahu, moraalne uhkus või rahuldus või moraalne süüst vabaolemine – peab omama teatud laadi usaldusväärset iseloomu.
295. Nagu ütleb Gregory Kavka, ei peaks me tajuma „ebamoraalse inimese kahjurõõmutsemist, et tal ei tasu olla moraalne kui võitu meie üle. See sarnaneb pigem kurdi pateetilise hooplemisega, et ta hoiab raha kokku, kuna tal pole tarvis osta ooperiplaate.
296. Elu ilma säärase spontaanse või teadliku altruismita pole võib-olla väärt elamist. […] Kui armastame, oleme haavatavad.
297. Üldiselt, mida õiglasem on poliitiline kord, seda tõenäolisem on, et häid ootab ees õitseng, ja seda tõenäolisem on, et omahuvi ja moraal sulavad kokku.
298. Hospers usub, et küsimusele, „miks peaksin olema moraalne?” saab vastata ainult nii: „Sest see on õige.”
299. Kirjeldasin üliõpilast, kes pettuse teel pääses arstiteaduskonda. Kas tahaksite teie olla üks tema patsientidest? Mida ütleb see teile nende kohta, mis sunnivad inimest olema moraalne?
300. –
301. Kas Jumal armastab head, sest see on hea, või on hea sellepärast, et Jumal armastab seda? […] Lev Tolstoi: Ilma usuta ei saa olla tõelist, siirast moraali, nii nagu ilma juurteta ei saa olla tõelist lille.
302. Lootus Paradiisile ja hirm Põrgu ees – kõik need usulised teetähised on enam kui kahe aastatuhande jooksul sügavalt mõjutanud inimeste teadlikku elu ja moraalset käitumist. […] Kas Dostojevksi tegelasel Ivan Karamazovil on õigus, kui ta ütleb, et „kui Jumalat pole olema, siis on kõik lubatud”?
303. Ühe teooria kohaselt, mida nimetatakse jumaliku käsu teooria, on eetika printsiibid lihtsalt Jumala käsud.
304. Ilma Jumalata kehtib moraalne nihilism. Kui Jumalat pole olemas, siis pole miski eetiliselt väär, nõutav ega lubatud.
305. Autonoomia eetika teesi järgi isegi Jumal peab alluma moraaliseadustele, mis eksisteerib sõltumatult temast – analoogiliselt loogika ja matemaatika seadustele.
306. Kui pole mingit kitsendust sellele, mida Jumal võib käskida, ei mingit sõltumatut mõõdupuud või alust moraalseks tegutsemiseks, siis võib ükskõik millest saada moraalne kohustus, ja meie moraalsed kohustused võivad iga silmapilk muutuda. Kas saaks siis olla mingit moraalset stabiilsust? (Miks peab eeldama, et Jumala juures on pidevad muutused võimalikud? Kui me usume, et headus pärineb Jumalast, siis on ebaloogiline eeldada, et Jumal võiks käskida teha midagi mitte-head. Miks peab eeldama, et headuse printsiip valitseb Jumala üle, aga et headuse printsiip on ise täiesti sõltumatu? Võib ju uskuda, et Jumal ei käsi teha mingit kurja. Aga kui selline kurja sooviv jumal oleks olemas, siis ei peaks ju temasse uskuma; peale selle on kurat kõigest vaid langenud ingel, mitte langenud jumal; toim)
307. Kui ta mõrva eest arreteeriti, väitis ta, et Jumal käskis tal oma perekonna tappa ja tema ainult kuulas Jumala sõna. (Meil pole piisavalt kindlust arvata, et mõrvar ei valetanud. Aga kui ta isegi kuulus mingeid „hääli”, siis ei saa kuidagi eeldada, et Jumal, kes on kõige headuse allikas, käsiks inimesel teha midagi kurja. Kurja nõudev jumal ei vääriks uskumist ega usaldust; toim)
308. Mõned filosoofid ja teoloogid tunnistavad, et Jumal ei saa moraaliseadust muuta rohkem kui ta suudab muuta loogikaseadusi, kuid väidavad, et on siiski moraaliseaduste allikas. (Siia sobib õpetlik lugu sellest, kas kõikvõimas Jumal suudab luua kivi, mida ta ei jõua tõsta. Suudab jah. Selleks on Jumala poolt antud süda inimesele, mida inimene võib teha kivikõvaks, mistõttu see Jumala juurde mitte kuidagi ei jõua. Jumal oleks võinud talitada ka teistpidi, kui vaid oleks soovinud.; toim)
309. Immanuel Kant (1724-1804), kes pooldas autonoomia teesi, arvas, et paikapidav usuline eetika ei saa erineda paikapidavast filosoofilisest eetikast.
310. Paljud ilmalikud mõtlejad, nagu näiteks Bertrand Russell ja Kai Nielsen, on vaielnud vastu nii jumaliku käsu teooria tugevamale teesile (et usk on eetika alus) kui ka nõrgemale, kantiaanlikule teesile (et usk täiendab eetikat). Nad väidavad, et moraal ei vaja Jumalat: ka ilma temata on võimalik olla moraalne, ning mõtliku stoilise resignatsiooni piires isegi õnnelik.
311. Russelikuks maailmas on sügavad ainult säärased asjad nagu aine ja energia, või ehk loodusseadus, juhus või kaos.
312. Mõned ilmalikud mõtlejad – nimetagem neid antireligioosseteks – lähevad isegi kaugemale kui Russel ja Nielsen, väites, et religioosne ja ilmalik moraal pole mitte ainult erinevad, vaid et religioosne moraal ob alamat sorti moraal.
313. Jumalat kummardades pole tarvis hüljata oma mõistust, oma olemuslikku autonoomiat
314. Kui Jumal on olemas, saab hea halvast võitu.
315. Kui teism on tõene, kaaluvad moraalsed tegutsemisalused alati üles mittemoraalsed tegutsemisalused.
316. Foot seevastu väitis minu täielikuks hämmastuseks, et ehkki see, mida Gauguin tegi, oli moraalselt väär, oli tema teguviis ikkagi õige, sest kõiki asjaolusid arvesse võttes kaaluvad mittemoraalsed tegutsemisalused mõnikord moraalsed üles.
317. Kui on olemas Jumal, kes lõi meid oma näo järgi, siis on kõik inimesed võrdselt väärtuslikud.
318. Me võime mõnikord väita, et enesetapp on ebamoraalne, sest inimesed, kes kaaluvad enda surmamist, omavad kohustusi teiste ees, kellele nende enesetapp teeb kahju.
319. Religioon põhineb suurel määral pigem usul kui vastuvaidlematutel tõenditel, nii et usklikel sobib oma poliitikates tagasihoidlik olla.
320. Keskaegsed ristisõjad ja inkvisitsioon, reformatsiooniperioodi ususõjad, religioosne konflikt katoliiklaste ja protestantide vahel Põhja-Iirimaal, laastamistöö endises Jugoslaavias, kus kristlased ja moslemid üksteist hävitavad, hindude-muhameedlaste veresaunad Indias ning ajatolla Homeini korraldus tappa kirjanik Salman Rushdie tema väidetavalt pühadustteotava raamatu „Saatanlikud värsid” eest põhjustasid paljudes ausameelsetes inimestes õigusega pahameelt. (Põhja-Iirimaa probleeme ja Jugoslaavia lagunemist tuleb minu meelest vaadelda pigem etnilise konfliktina, sest vastasel juhul järelduks, et Eesti Vabadussõja ajal sõdisid luterlased ateistidega, mis moonutab konfliktide tegelikke põhjuseid; toim)
321. Me väitsime, et ehkki religioosne eetika ei erine olemuslikult ilmalikust eetikast, võib usk moraalset elu edendada, lisades motiveerivaid põhjusi moraalne olemiseks.
322. Jumala ja moraali vahekord ongi just nii lihtne – Jumal on isa, aednik jne.
323. Karl Marx ütles, et usk on oopium rahvale: see kutsub meis esile petliku mõtte, et maailmas saab kõik olema hästi, viies passiivsele leppimisele halva ja ebaõiglasega.
324. Mõned usklikud on usulise autoriteedi alusel veendunud, et abort ja homoseksuaalne käitumine on moraalselt väär.
325. Pahe ja vooruse eristus ei põhine pelgalt objektide suhtel ega ole ka mõistusega tajutud.
326. Hume esitab mõtte, et järeldamine faktidelt väärtustele on mingis mõttes lubamatu.
327. Naturalism on põhiliselt teooria, et väärtusväiteid saab määratleda faktiväidete kaudu. Fakti all mõtleme seda, mida peavad silmas empiiriliselt verifitseerivad väited – nt et Jill spikerdas eksamil. Väärtuse all mõtleme seda, mida peavad silmas hinnangulaused – nt „spikerdamine on väär”.
328. Moore alustab Principia Ethica´t deklaratsioonist, et filosoofe on eetikaprobleemidest segadusse ajanud suuresti sellepärast, et nad pole kõigepealt selgelt määratlenud eetika valdkonda ega seadnud piiranguid sellele, mis laadi küsimusi filosoofid on võimelised esitama ja vastama.
329. Moore: eetiku ainus ülesanne on teha kindlaks sõna „hea” tähendus.
330. Hume uskus, et naturalistid ajavad faktid ja väärtused omavahel segi.
331. Hjuumlane võiks hea määratleda naturaalse omaduse kaudu – nagu näiteks inimliku vajaduse (või soovi) rahuldamise või Jumalale kuuletumine. […] Kuid Moore niisugusr arutlust ei tunnistaks.
332. Kuna Moore´i oli veendunud, et eetika pole illusioon, tegi ta järelduse, et eetika ainevald – hea – „on lihtne, määratlematu, analüüsimatu mõtteobjekt.”
333. Moore´i arvates oli intuitsionism ainuke rahuldav eetikateooria. Kuid head ei saa samastada mingi naturaalse omadusega, peab hea olema määratletav mittenaturaalse omadusena, meenutades platonistlikku vormi (nt Head), mida me tunnetame intuitiivselt.
334. Hjuumlik tees. Peaks-väiteid pole võimalik tuletada on-väidetest. Platonlik tees. Põhilised väärtusterminid, sealhulgas moraaliväited, osutuvad mittenaturaalsetele omadustele. Kognitiivne tees. Moraaliväited on tõesed või väärad, st nad on objektiivsed, oletuslikud väited tõeluse kohta, mida on võimalik teada. Intuitsiooni tees. Moraalitõdesid tunnetatakse intuitiivselt; nad on järelemõtlemisel iseendastmõistetavad.
335. Võib-olla kõige puhtam näide eetilisest emotivistist on Oxfordi filosoof A. J. Ayer (1910-1989). 1930-ndatel läks Ayer Viini, et tegutseda koos filosoofide rühmaga, keda nimetati „loogilisteks positivistideks” ning kes uskusid, et lause tähendus peitub tema verifitseerimise (s.t. empiirilise tõestamise, toim) meetodis.
336. Aastal 1935 kirjutas Ayer, et eetikamõisted on analüüsimatud, kuivõrd puudub kriteerium, mille abga saaks kontrollida nende otsuste kehtivust, kus nad esinevad.
337. Kuna moraaliväited öeldakse olevat tõeväärtusteta (ei tõesed ega väärad), võiks öelda, et neil puudub kognitiivne sisu. Nende tähistamiseks kasutati terminit mittekognitivism, eristades neid sellistest eetikateooriatest, mille kohaselt moraaliväidetel on tõeväärtus ja mida nimetatakse kognitivismiks (seda pooldavad naturalistid, mittenaturalistid ja intuitsionistid).
338. Kui teie ütlete, et varastamine on hea ja mina ütlen, et see on hea, siis me lihtsalt ilmutame erinevaid hoiakuid varastamise suhtes. „Hoiakuteooria” rõhutab niisiis, et just hea magneetiline aspekt on oluline – see, et kõnealusel sõnal on kiitev tähendus.
339. Lõpuks, emotivism mitte üksnes ei jäta kahe silma vahele moraaliprintsiipide universaalsust, käsitatledes moraaliväiteid eraldiseisvate, atomaarsete, verbaalsete eneseseväljendustena, vaid jätab ühtlasi tähele panemata ka selle, et nimetatud universaalsusetunnus võimaldab meil vaielda moraaliotsustuste üle.
340. Emotivism pole ainus mittekognitivismi liik. Teine versioon, mille esimesena esitas R. M. Hare (sünd 1919) ja mida nimetatakse preskriptivismikse, tunnistab Moore´i lahtise küsimuse argumenti naturalismi vastu, ja koos sellega ka emotivisti radikaalset faktide-väärtuste lahutust.
341. Teatud mõttes on väärtusotsustused midagi lisanduvat või ülearust (mõesõnaks on siin kaasuv) lihtsa kirjelduse juures.
342. Väärtusotsustusi ei saa võrdsustada imperatiividega, kuid siiski on neil üht-teist ühist; mõlemad on ettekirjutavad. Moraaliotsustusest tuleneb imperatiiv.
343. Kui tuletame meelde, et peaks-otsustused on imperatiivi tüüpi, ja rakendame siis teesi II moraaliotsustustele, näeme, et kehtiv moraalne argument peab sisaldama vähemalt üht (imperatiivset) peaks-eeldust, et jõuda moraalijäreldustele.
344. Hare´i universaliseeritavuse printsiibi kohaselt on moraaliotsustuse tarvilik ja piisav tingimus see, et erapooletult nõustutaks sama põhimõttega ükskõik millise sama laadi juhtumi puhul.
345. Hare´i töö üks kõige valgustavamaid aspekte on tema tõdemus, et printsiibid on moraaliarutluses kesksed.
346. On aegu, mil inimene peab oma põhimõtted kõrvale heitma ja tegema seda, mis on õige.
347. Pärast seda, kui meil on olemas põhiprintsiibid, õpime järgmiseks ära, millal neid kasutada ja milla neid keerukas situatsioonis kohandada.
348. Hare usub, et kasutades kujutlusvõimet ja asetades ennast teise inimese „kingadesse”, võime jõuda ühiste põhimõtete kogumini.
349. Naturalism: eetikaterminid on määratletud faktiterminite kaudu; nad osutavad naturaalsetele omadustele. Eetikaväited on maskeeritud otsustused mingit laadi faktide kohta ja seega saab neid õigustada empiiriliselt. […] Preskriptivism: eetikaväited ei omista omadusi, ja nende tähendus pole mitte aktuaalne, vaid pigem tähistab universaalseid ettekirjutusi. Eetikaotsustused pole aktuaalselt, intuitiivselt ega ratsionaalselt õigustavad, kuid nad on eksistentsiaalselt õigustatud.
350. Preskriptivismi süüdistatakse selles, et ta on liiga lai, lubab universaalset ja laseb elu moraalsel sisul eetikateooriast välja libiseda.
351. Ja makartist või paremäärmuslane võiks arutleda nii: Ühelgi sotsialistil ei tohiks lubada õpetada Ameerika ülikoolis. Hertbert Aptheker on sotsialist. Järelikult ei tohiks Herbert Apthekeril lubada õpetada Ameerika ülikoolis. (aga kui see sotsialist on natsionaalsotsialist, kuidas siis otsustada; toim)
352. Preskriptivistlik kohtunik peaks sellega nõustuma ja ütlema: „Jah, ma mõistan, et teil on teistsugused moraalipõhimõtted kui enamikul meist, ning asja otsustamiseks pole olemas objektiivselt korrektset viisi. Kuid üks minu moraalipõhimõtteid (mille abiga ma tegelikult endale elatist teenin) on viia ellu seaduse käsku. Niisiis mõistan ma teile eluaegse karistuse.
353. Oletame, et kui teie olete rikas ja mina vaene, universaliseerin ma põhimõtet „rikkad peaksid vaeseid aitama igal võimalikul viisil”, ja oletame ka, et ma veenan teid selle põhimõtte alusel toimima. Kuid nüüd oletame, et olukord on ümber pööratud: mina olen saanud rikkaks ja teie jäänud vaeseks.
354. Ressurside, intellekti, teadmise, ratsionaalsuse ja sümpaatia puudujääkide tõttu kipub sotsiaalne kude lagunema: selle tulemusel ähvardab tekkida hobbestlik loodusseisund, kus valitseb kaos.
355. Inimhüvangu edendamine on see, mida me mõtleme moraalse headuse all.
356. Kuningas teeb selle naeruväärse vea, et käsitleb umbmäärast, funktsionaalset asesõna „eikeegi” pärisnimena „Eikeegi”.
357. Meil on ettekujutus headest eesmärkidest, mida moraal teenib.
358. Mõistus siseneb naturalisti vaatevälja kohe alguses, et noppida välja õiged printsiibid, ent siis jääb alles täiendav probleem, mis puudutab moraalse vaatevinkli valimist. Mittekognitivisti (nt Hare preskriptivisti) jaoks on moraalne vaatevinkel ükskõik mis, mille alusel toimija otsustab elada. (kognitiivsus – tunnetuslikkus; preskriptivistism – kohustuslikkus, naturalism – üritab ühiskonnanähtuste seletamisel rakendada loodusseadusi ja eetikaväiteid saab õigustada ainult empiiriliselt ehk vaatluse ja katse teel ning eitatakse intuitiivseid ja religioosseid põhjendusi; toim)
359. Realismidebatti komplitseerib tõsiasi, et antirealist ei ole ilmatingimata moraalirealist.
360. Moore´il oli ükskord õudusunenägu, kus ta ei suutnud väiteid eristada laudadest. Aga isegi ärkvel olles ei suutnud ta armastust ja ilu ja tõde eristada mööblist.
361. –
362. Nowell –Smith usub, et moraalikeelt kasutatakse peamiselt tegude valimiseks ja teistele nõu andmiseks.
363. –
364. Selle probleemi nimetus on moraalirealism versus antirealism või moraaliskeptisism.
365. Spinoza ütles, et hea ja halb „pole midagi enamat kui viisid, kuidas kujutlust erineval morel mõjutatakse, ja sellegipoolest käsitlevad võhikud neid nii, nagu oleksid nad asjade erilised atribuudid.
366. Kognitivism: realism: naturalism, mittenaturalism ja supernaturalism. Mittekognitiivsm: anirealism: emotivism, preskriptivism ja projektivism.
367. Moraaliteooriate puhul ei tuvasta me tegude „õigsust” või ”väärtust” samal moel, kuidas tuvastame aurujälge mullikambris kui tõendi prootoni käitumise kohta.
368. Mwckie avab oma raamatu lausega „objektiivseid väärtusi pole olemas”.
369. Kui näiteks mõni seen kutsub meis esile vastikustunde, kipume seenele endale omistama mittenaturaalset vastikuse-omadust. Erinevus niisuguse olukorra ja moraali vahel seisneb selles, et moraali puhul mõjutab ühiskond seda, mida me peame eemaletõukavaks või heaks.
370. Relatiivsuse argument ütleb, et parim seletus tegelikule moraali mitmekesisusele on universaalsete moraalitõdede puudumine, mitte objektiivsete printsiipide moonutatud taju.
371. Mackie: Arvestades seda, milline maailm on, ei saa kehtestada reeglit, et sõjad ja revolutsioonid ei tule moraalselt kõne alla. Surmanuhtlusega on minu arvates teisiti.
372. Mackie tahab justnagu öelda, et nii väärtus kui lubatavus on kategooriavead. Kumbagi pole olemas. Ent kui see oleks tõesti nii, kas oleks siis üldse tähtis, mida me teeme? Moraali pole üldse olemas. See pole lihtsalt moraaliskeptitism, vaid moraaalinihilism.
373. Kas nii me loomegi moraali – meie enda näo järgi ja vastavalt omaenda soovidele, omistades sellele loomisprotsessi käigus autoriteedi? Kas Mackie arvab, et mõtleme moraali, printsiibid ja sanktsioonid teadlikult välja, et saavutada sotsiaalset kontrolli?
374. Väärtus on miski, mille ta vaatlusele juurde panete.
375. Dostojevski arvas, et olemas on kas Jumal või nihilism – see on hea põhjus, miks uskuda Jumalat, või vähemalt panna teisi teda uskuma. Kuid agnostikul või ateistil pole sellest abi.
376. Kuidas eristada siis ebauske kehtivatest moraalipõhimõtetest? Meil näib olevat tarvis midagi enamat kui pelgalt intuitsioonid.
377. Moraal on funktsionaalne institutsioon, mis seostub õnne soodustamise ja kannatuse leevendamisega.
378. Kui lastele on teada, millist valu põhjustab suur kuumus, siis mõistavad nad, et põletamine teeb kassile haiget, ja saavad aru, et nii teha on halb, kuivõrd valu põhjustamine on halb tegu.
379. Teaduslik teooria ↔ teaduslikud printsiibid ↔ teaduslik vaatlus ↔ teadusliku vaatluse aruanne. […] Moraaliteooria → moraaliprintsiibid → moraalne vaatlus → moraalne vaatluse aruanne.
380. Kui see on õige, võime teha järelduse, et moraalirealism ning tees moraalifaktide olemasolust on õiged. Ning õige on ka moraalikognitivism – teooria, et meil võib olla moraaliteadmist.
381. Kas moraalifaktid on olemas? Põhilised argumendid selle teesi vastu on: lihtsuse printsiip – et me ei peaks omaduste või asjade arvu suurendama ilma vajaduseta; maailmalt-sõnale sobimise suund – et moraaliprintsiibid on pigem ettekirjutused või imperatiivid, mitte maailma kirjeldused.
382. Kuigi ma olen üldiselt pooldanud naturalistlikku moraalikäsitust, uskudes, et moraaliomadused kaasuvad naturaalsetega (nt omadus „headus” tuleneb õnnelik või armastav olemise kogemusest), ei ole ma välistanud intuitsionismi, teesi, et moraaliomadused on mittenaturaalsed, et nad on endastmõistetavad tõed, mis avastatakse järelemõtlemisega. Ma olen ka tunnistanud võimalust, et moraaliomadused juurduvad transtsendentses reaalsuses. Naturalism, mida olen kaitsnud, on funktsionaalne, mitte metafüüsiline naturalism. Nende teooriate ühisteesiks on see, et universaalsed moraalitõed on olemas. Kui asi on nii, siis on meie tegude jaoks olemas objektiivsed juhtnöörid, mille alusel peaksime elama ja oma ühiskondi kujundama.
383. Ma eristan valu ja kannatust.
384. Uurige ja hinnake Mackie veateooriat ning Harmani moraalinihilismi. (Mackie veateooria: meie kalduvus lugeda oma tundeid sisse nende objektidesse. Harman ütleb, et moraalipõhimõtteid ei saa kontrollida samamoodi nagu teaduslikke hüpoteese – katse ja vaatlusega; toim)
385. –
386. Kas saab riigi jaoks olla midagi paremat kui kujundada parimat tüüpi mehi ja naisi? – Platon, „Riik”
387. Rõhuasetus on ühiskondlik kontroll: moraal on suuresti ärahoidva iseloomuga, tagades õigused ja moraalse ruumi, kus inimesed saavad teostada oma kavatsusi teiste inimeste rünnakute eest kaitstuna.
388. Moraal on inimeluga samaulatuslik ja hõlmab seda piiranguteta.
389. Singleri põhimõte on järgmine: „Kui on meie võimuses hoida ära millegi halva juhtumist, ilma et seeläbi ohverdaksime midagi, mis oleks võrreldava moraalse tähtsusega, peaksime seda moraalses mõttes tegema.”
390. Moraalis kehtib elitism. On olemas isegi moraalieksperdid: pühakud ja moraalikangelased.
391. Charles Darwin: Sümpaatia, mis ulatub väljapoole inimese piire, st inimlikkus alamate loomade suhtes, näib olevat üks viimase aja saavutusi.
392. Ma usun, et moraal on inimõitsengu tarvilik tingimus, kuid ta võib saavutada kõrgpunkti üksnes õiglases ühiskonnas, kus inimesed jagavad teistega oma ressursse, saavad seda, mida nad on õiglaselt ära teeninud (või vähemalt mitte sellest vähem) ning teevad vastastikuse kasu nimel koostööd.
393. –
394. Ma väitsin, et jumaliku käsu teooria kannatab tõsiste probleemide all, mis teevad selle moraaliteooriana vastuvõetamatuks.
395. Modifitseeritud jumaliku käsu teooria järgi on Jumala käsk täieliku eetilise kehtivuse tarvilik, kuid mitte piisav tingimus. Käsk peab olema antud armastuse motiividel või vähemasti olema kooskõlas armastuse loomusega.
396. Täielik moraalikäsk on säärane siis ja ainult siis, kui täidab kahte tarvilikku ning üheskoos piisavat tingimust: Jumal käskis seda ja ta tegi seda armastuse seisundis. (Miks peaks üldse arvama, et Jumal pole alati armastuse seisundis? Miks peab eeldama, et Jumal pole armastus?; toim)
397. Jumal käsib head (või õiget), sest see on hea (või õige), ja Hea (õige) pole hea (õige) lihtsalt sellepärast, et Jumal seda käsib.
398. Hakkab paistma sedamoodi, nagu oleks õige eetikaversioon see, mida nimetasime ilmalikuks eetikaks.
399. Headus pluss Jumala käsk on see, mis määrab õige. […] Teiste sõnadega, kuidas eristame saatana käske Jumala omadest?
400. Kui heidame selle vaatekoha (ja ühtlasi jumaliku käsu teooria) kõrvale, peame vaatama, mis järeldub Euthyphroni dilemma teisest harust – sellest, mis postuleerib, et Jumal käsib Head sellepärast, et see on hea.
401. Moraalselt õige ja vale on kindlad faktid, täpselt samuti nagu aritmeetikas, loogikas või keemias on kindlad faktid. Kui see on õige, siis on moraalil sõltumatu õigustus. Kaudselt võib moraal sõltuda Jumalast – eeldades, et Jumal on olemas -, selles mõttes, et ta oleks võinud meile anda teistsuguse loomuse. Kuid kui Jumal on kord loonud meiesarnased mõistuslikud olendid, siis on moraaliseadus hakanud elama omaenda elu, mida isegi Jumal peab respekteerima. Muidugi mõista kerkib siin esiplaanile küsimus, kas Jumal on olemas ja kas ta on läbinisti heasoovlik. Kuid see viib meid metafüüsikasse ja religioonifilosoofiasse – ainevaldkonda, mis väljuvad käesoleva töö piiridest.
402. Mitte midagi väärtuslikku pole kunagi saavutatud ilma suurte raskusteta – Platon „Riik”. Minu esimeseks filosoofia-alaseks raamatuks olid Bertrand Russelli „Lääne filosoofia ajalugu”, mis on palju rohkem kui lihtsalt aine ajalugu: see on ühtlasi ka Russelli omapoolne analüüs ja hinnang olulisematele teemadele Lääne filosoofia ajaloos.
403. Kas Jumal on olemas? Mida võin ma kindlalt teada? Kas mul on hing, mis elab igavesti? Kas ma olen tõeliselt vaba või olen ma määratud oma pärilikkuse ja keskkonna poolt? Mida kujutab endast tõeliselt moraalne elu?
404. Mõnikord kujutlen ma filosoofilise probleemi üle arutlemist kui omamoodi juriidilist väitlust tsiviilkohtu ees: kumbki osapool esitab tõendeid ja põhjendusi selle kohta, miks tuleb heaks kiita pigem tema kui vastaspoole järeldus.
405. Rakendage oma vastase arutlustele ligimesearmastuse printsiipi: tõlgendage tema seisukohta kõige tugevamal võimalikul moel, sest kuni te ei suuda toime tulla kõige tugevamate vastuväidetega oma seisukohale, ei saa te ka kindel olla, et teie seisukoht on parim.
406. Lõpetage oma töö kokkvõtte ja järeldustega: andke tihendatud ülevaade oma argumentidest ja sõnastage, mida enda arvates tõestasite.
407. Loodan, et hakkate filosoofilistest uurimisest – ja eriti moraalifilosoofiast – tundma niisama suurt mõnu kui mina.
408. Absolutism (või eetiline absolutism) on arusaam, et igale moraaliprobleemile on olemas ainult üks õige vastus. Täiesti absolutistlik eetika koosneb absolutistlikest printsiipidest, mis annavad vastuse igale võimalikule elusituatsioonile, olenemata kultuurist. Eetilisele absolutismile diametraalselt vastupidi on eetiline relativism, mis ütleb, et eetikaprintsiipide kehtivus sõltub sotsiaalsest heakskiidust. Nende kahe polaarse vastandi vahel paikneb eetiline objektivism.
409. Autonoomia (kreeka sõnast, mis tähendab „enesevalitsemine”) on enesele suunatud vabadus. Autonoomne indiviid jõuab oma moraaliotsusteni mõistuse abiga, mitte lihtsalt autoriteete aktsepteerides. Autonoomia tees ütleb, et eetilisi tõdesid on võimalik teada ja õigustada inimmõistuse abiga, ilma jumaliku ilmutuseta. […] Deontiline (kreeka sõnast deon, mis tähendab „kohust” või „kohustust”) viitab teopõhistele eetikasüsteemidele, nagu näiteks deontoloogilised ja teleoloogilised süsteemid, ning otsuste tüübile (nt tegude hinnangutele), mis neist süsteemidest lähtuvad, erinevalt motiivide ja iseloomu hinnanguist, mis lähtuvad areetilisest süsteemist.
410. Eetiline relativism on seisukohal, et moraaliotsustuste kehtivus sõltub kultuuri heakskiidust. Vastandub objektivismile ja absolutismile. […] Emotivism on mittekognitivismi versioon, mille järgi moraaliotsustustel pole tõeväärtust, vaid nad väljendavad meie tundeid ning aitavad meil veenda teisi toimima nii, nagu me soovime. Silmapaistva emotivisti A. J. Ayeri järgi taandub moraaliotsustus, et mõrv on väär, emotsionaalsele väljendusele – „mõrv – päh!”
411. Jumaliku käsu teooria on teooria, mis on arvamusel, et moraaliprintsiibid on määratud Jumala käskude kaudu või et moraalikohustused on loogiliselt sõltuvad Jumala käskudest.
412. Metaeetikas on kaasumine idee, et moraaliomadused kaasuvad naturaalsetega või on nende poolt esile kutsutud (emergentsed).
413. Kultuurirelativism on teooria, et erinevatel kultuuridel on erinevad moraalid.
414. Loomuseadus on teooria, et mõistus on võimeline avastama igavese, absoluutse moraaliseaduse. […] Metaeetika on eetika semantilise, loogiliste ja epistemoloogiliste küsimuste teoreetiline uurimine. Metaeetika uurib eetikaterminite tähendust, väärtusotsustuste loomust ning eetikateooriate ja –otsustuste õigustamist. Keskseks küsimuseks on faktide ja väärtuste vahekord.
415. Preskriptivism on mittekognitivistlik teooria, mille esitas R. M. Hare. Ütleb, et ehkki moraaliotsustel pole tõeväärtusi, on nad midagi enamat kui lihtsalt hoiakuväljendused; moraaliotsustused on universaalsed ettekirjutused. Näiteks otsustus, et Mary peaks tegema aborti, tähendab seda, et ükskõik kes, kes on oluliselt sarnases olukorras, peaks tegema aborti.
416. Utilitarism on teooria, et õige on see, mis maksimeerib kasu. Kasu määratletakse naudingu kaudu (Jeremy Bentham) või õnne kaudu (J. S. Mill) või ideaalide kaudu (G. E. Moore ja H. Rashdall) või huvide kaudu (R. B. Perry).
417. Eetika: areetiline, deontiline, deontoloogiline, emotivistlik, eudaimonistlik, hedonistlik, ilmalik, intuitsionistlik, kantiaanlik, kognitivistlik, komplementaarsuse, konsektventsialistlik, mittekognitivistlik, preskriptivistlik, religioosne, teleoogiline, utilataristlik.
418. Relativism: eetiline, konventsionaalne ja subjektiivne
419. Utilitarism: eudaimonistlik, reegliutilitarism ja teoutilitarism.
420. Aquino Thomas. Aristoteles. Augustinus.
421. Herodotos. Jeesus. Kong Fuzi. John Stuart Mill. Mooses.
422. Paulus. Arthur Schopenhauer. Seneca.