Louis Paul Pojman. 2005. Ethics: Discovering Right and Wrong (referaat)

Raamatu ´Ethics: Discovering Right and Wrong´ autor Louis P. Pojman (1935-2005) oli New Yorgis asuva West Pointi Sõjaväeakadeemia professor. Ta oli 1960-ndail sõjavastane ja inimõiguste eest võitlev aktivist.
1. –
2. –
3. –
4. Kuna Sokrates oli meile teadaolevate ajalooallikate põhjal esimene inimene, kes kasutas filosoofiat moraali vallas, nimetatakse teda „eetika isaks”.
5. Eetika on valdkond, mille keskmes on inimene ja tema valikud. […] Vana-Kreeka filosoof Sokratese järgi on elamist väärt vaid selline elu, mis on mõtestatud. […] Arthur Schopenhauer on öelnud, et „moraali jutlustada on kerge, põhjendada aga raske”`
6. Käesolev raamat annab hea ülevaate nii normatiivse eetika kui ka metaeetika peamistest probleemidest ja suundadest, põhjalikult vaadeldakse siin moraali ja religiooni vahekorda, eetilist relativismi ja väärtuste loomust.
7. Eetiline relativism: kes otsustab, mis on õige või väär?
8. Kas väärtused on objektiivsed või subjektiivsed?
9. Kas religioosne eetika on oma olemuselt erinev ilmalikust eetikast?
10. Kas usk soosib moraalset elu?
11. –
12. –
13. C. I. Lewis ütleb: „Kogu maailmas ja kogu elus pole midagi tähtsamat kui selle kindlaksmääramine, mis on õige”
14. Inimesed on sageli ebakriitiliselt deontoloogilistel (kohuse-eetika, sh ametikohustuste-alane eetika teooria, toim), utlilitaristlikul (kasulikkust rõhutav eetika teooria, toim) või egoistlikul (praktika, mille järgi inimesel on õigus suhtuda kaasinimesse kui isikliku kasu ja eesmärgi saavutamise vahendisse, toim) seisukohal, ilma et oleksid teadlikud nende vaatekohtadele omastest raskustest.
15. Eetikateooria toob tohutut praktilist kasu. Ta võib vabastada meid eelarvamustest ja dogmatismist. Ta esitab põhjalikke süsteeme, mille alusel suunata meie isiklikke otsustusi. Ta kujundab moraalset maastikku, et saaksime küsimusi korrastada ning selgemini ja kindlamalt moraaliprobleemide üle mõelda.
16. Lugeja paneb tähele, et ma tõstatan rohkem küsimusi, kui vastan. Osalt teen seda sellepärast, et paljude lahenduste suhtes puudub mul endal kindlustunne.
17. Armastuse ja tänutundega pühendan selle raamatu oma naisele Trudyle.
18. Eetika ehk moraalifilosoofia on üks filosoofia haru. Mis on filosoofia? See on ettevõtmine, mis saab alguse imestustest maailma imede ja saladuste üle, mis püüab neid imesid ja saladusi mõistuspäraselt uurida, taotledes tarkust ja tõde, mis viib elule, mida elatakse kirglikus moraalses ja intellektuaalses aususes.
19. Oluliste asjade teadmine pakub rahuldust lihtsalt teadmiste enda pärast, ning on ka iseenesest oluline mõista moraaliteooria loomust ja ulatust.
20. Ma kirjutasin selle raamatu, taotledes tõde ja mõistmist, lootes kutsuda esile põnevust ja huvi eetika suhtes.
21. Sokrates: Me ei aruta mingit tühist asja, vaid seda, kuidas peaksime elama.
22. Terminid moraal ja eetika on pärit vastavalt ladina ja kreeka keelest (mores ja ethos), ammutades oma tähenduse „tava” mõistest. […] Mina kasutan üldiselt sõna moraal selleks, et osutada inimeste ja kultuuride teatud tavadele, reeglitele ja praktikatele. […] Sõnaga moraalifilosoofia viitan ma filosoofilistele või teoreetilistele mõtisklustele moraali üle. Spetsiifilisi moraaliteooriaid, mis on sääraste mõtiskluste tulemuseks, nimetan ma kooskõlas üldise tavaga eetikateooriaks.
23. Sõnaga eetika pean ma silmas moraali ja moraalifilosoofia (eetika on teadus, mis uurib moraali; eetika alla kuuluvad kombed ja mõtisklemine nende üle, toim) valda tervikuna, kuna kahel viimasel on palju ühisjooni. […] Moraalil on iseloomulik tegutsemist juhtiv ehk normatiivne (normidest ehk reeglitest ja ettekirjutustest lähtumine, toim) aspekt. Selle poolest sarnaneb ta teiste praktiliste institutsioonidega nagu religioon, seadus ja etikett.
24. Moraalset praktikat ei pruugi motiveerida usulised kaalutlused, ja moraalireeglid ei pruugi põhineda ilmutusel või jumalikul autoriteedil – nagu religioossete õpetustega paratamatult on. Eetika kõige iseloomulikumaks tunnuseks […] on tema põhinemine mõistusel ja inimkogemusel (eetikateadus, mis uurib moraali lähtub tõesti oma metoodikas mõistusest ja inimkogemusest; samas tavade ja kommete seostamine ainult inimliku päritoluga eitab religioossete tavade ja kommete jumalikku päritolu, toim) Kui kasutada ruumilist metafoori, siis ilmalik eetika on horisontaalne, tal puudub vertikaalne ehk transtsendentaalne mõõde. Religioossel eetikal, mis põhineb ilmutusel või jumalikul autoriteedil, on see vertikaalne mõõde olemas, ehkki religioosne eetika kasutab üldiselt mõistust ilmutuse täienduse või lisana.
25. Seaduse ja moraali vahel on veel üks suur erinevus. 1351. aastal kuulutas Inglismaa kuningas Edward välja seaduse reetmise kohta, mille kohaselt juba ainuüksi kuninga mõrvamisest mõtlemine on kuritegu. Kuid, oh häda, sellist seadust polnud võimalik ellu viia, sest ükski kohus ei näe südamepõhja ega suuda tungida mõistuse kavatsustesse. On tõsi, et kavatsus, näiteks ettekavatsetud kuritahtlikkus, mängib teatud rolli teo juriidilise iseloomu määramises, kui tegu on kord sooritatud. Kuid nende inimeste ennetav karistamine, kellel eeldatakse olevat halbu kavatsusi, on ebaseaduslik.
26. Lõpuks, seadus erineb moraalist selle poolest, et seaduse kehtestamiseks on olemas füüsilised ja rahalised sanktsioonid (nt vangistus ja trahvid), samas kui moraali kehtestamisel on sanktsioonideks vaid südametunnistus ja reputatsioon.
27. Seadus, etikett ja religioon on kõik olulised institutsioonid, kuid igaühel neist on oma puudused. Seaduse puuduseks on see, et ei saa olla seadusi iga sotsiaalse tõve vastu ning pole võimalik kehtestada kõiki soovitavaid seadusi. Etiketi puuduseks on see, et ta ei puuduta eluliselt tähtsat isiklikus ja ühiskondlikus eksistentsis. See, kas inimene sööb või ei söö sõrmedega, kahvatab oma tähtsuselt võrreldes sellega, kas ta on aus või usaldusväärne või õiglane. Etikett on kultuuriline leiutis, samas kui moraal pretendeerib sellele, et olla avastus. Religioosse käsu puuduseks on see, et ta põhineb autoriteedil, ning meil võib puududa kindlustunne või üksmeel kõnealuse autoriteedi volituste suhtes või selle suhtes, mida näeks autoriteet ette uudses või vastuolulises olukorras. Kuna usk põhineb ilmutusel, mitte mõistusel, siis ei saa kasutada mõistust, kui soovitakse teise usu esindajat veenda oma seisukoha õigsuses. (selline arusaam lähtub eeldusest, et usk ja mõistus on vastuolus, mis aga pruugi üldsegi nii olla; radikaalne protestantism jaatab usku ja eitab mõistust, ateism jaatab mõistust ja eitab usku, katoliiklus jaatab nii usku kui ka mõistust ning ei näe nende vahel vastuolu, toim).
28. Ühiskonna valdkonnad, kus on olemas normatiivsed vastandid ja sanktsioonid: eetika (õige ja väär), religioon (õige ja väär), seadus (seaduslik ja ebaseaduslik), etikett (sobiv ja ebasobiv)
29. Moraaliprintsiipide tunnused: preskriptiivsus (ehk kohustuslikkus, toim), universaliseeritavus, üleskaaluvus, avalikkus ja teostavus.
30. Moraalipõhimõtted peavad kehtima kõigi kohta, kes on oluliselt sarnases situatsioonis. […] Moraaliprintsiipide autoriteet on ülimuslik. […] Kunstnik Paul Gaugain võis olla esteetiliselt õigustatud hülgama oma perekonda, selleks et pühendada oma elu kaunite Vaikse ookeani saarte maalimisele, kuid moraalselt – kui arvestada kõiki asjaolusid – polnud tema teguviis tõenäoliselt õigustatud.
31. Religioon on eriline juhtum: paljud filosoofid väidavad, et usklik võib olla moraalselt õigustatud järgima seda, mida tajub olevat Jumala käsk, ning see kaalub üles tavalise moraalireegli. (selline arusaam lähtub eeldusest, et usk ja mõistus on vastuolus, mis aga pruugi üldsegi nii olla, toim)
32. Eetilise hinnangu sfäärid: tegu, tagajärjed, iseloom ja motiiv.
33. Tegude tüübid: õige ja väär, kohustuslik ja vabatahtlik, neutraalne ja ülemäärane
34. Deontoloogilise eetika näiteks on kümme käsku, loomuseaduse eetika, nagu see esineb näiteks roomakatoliku usus, ja Kanti kategoorilise imperatiivi teooria.
35. Kanti kategoorilise imperatiivi põhiversioon ütleb: „Toimi ainult sellise maksiimi kohaselt, mille kohta sa saad tahta, et sellest saaks üleüldine seadus.” […] Utilitarism nõuab, et teeksime seda, millel on kõige paremad tagajärjed: tee see tegu, mis toob kaasa kõige rohkem õnne kõige suuremale hulgale.
36. Aristotelese areetiline rõhutab iseloomu ja voorust. (Voorus on vanakreeka keeles aretē, ladina keeles virtus. Selle vanakreekakeelset tähendust on tõlgitud loomutäiuseks ja "loomuomaduste parimaks väljakujundatuseks". Platonist saadik peetakse inimese kardinaalvoorusteks tarkust (sophia), mõõdukust või tervemeelsust (sōphrosynē), vaprust või mehisust (andreia) ja õiglust-õigemeelsust (dikaiosynē); toim)
37. Inglise filosoof Thomas Hobbes uskus, et inimesed toimivad alati sellest lähtudes, mida nad tajuvad olevat oma huvides; st nad otsivad alati rahuldust ning püüavad vältida kahju.
38. Hobbes nimetab seda „loodusseisundiks”, kus puuduvad ühine eluviis, pealesunnitud seadused või moraalireeglid, ja puuduvad ka õiglus ja ebaõiglus, sest need mõisted pole rakendatavad.
39. Seega, ratsionaalsete egoistidena, kes me Hobbesi arvates oleme, loobume teatud määral oma vabadusest ning nõustume ühiskondliku lepinguga. See leping määrab meil valitseja ning reeglid, millele peame alluma, kuna neid reegleid jõustab võimas valitseja – riik, Leviaatan. Alles selle lepingu sees tekib moraal ning saavad alguse õiglus ja ebaõiglus. Seal, kus ei panda maksma seadust, puuduvad õige ja väär, õiglus ja ebaõiglus.
40. William Goldingi klassikaline romaan „Kärbeste jumal” (1954) on moodne moraaliallegooria, mis võib anda võtme moraali loomuse ka otstarbe mõistmiseks. (heebrea keeles on ´kärbeste jumal´ Ba'al-zvuv ehk Peltsebul, mis on üks saatana nimedest Vanas Testamendis, toim)
41. Tsivilisatsiooni jõud on väike ning haavatav ürgsete, vulkaaniliste kirgede poolt. Tundlik Simon, religioosse teadvuse sümbol (nagu Siimon Peetrus, Jeesuse esimene õpilane), kes ennustab ette Ralphi pääsemist ning on esimene, kes jõuab „iidsele, vältimatule äratundmisele”, et meis on peidus metsloom ning hakkab ühtlasi esimesena selle vastu võitlema, tapetakse meeletushoost vallatud rühma poolt. Ainult Põssa ja Ralph, kes on orgialikus mõrvas pelgalt pealtvaatajad, tunnevad seda metsikust nähes süümepiinu. Filosoofia ja kultuuri kehastus – armetu, paks, lühinägelik Põssa oma katkiste prillide ja astmaga – muutub kaose kasvades veelgi haletsusväärsemaks. Ta jõuab oma naeruväärse seisundi seniiti pärast seda, kui Jacki juhitud mässajad varastavad tema prillid, et tule tegemiseks päikesekiiri koondada.
42. Siimoni ja Põssa surm (kes sümboliseerivad usku ja filosoofiat, kaht suurt takistust, mis tõkestavad teed põrgusse) ning viimaks orgiastiline jaht „mõlemast otsast” teritatud odaga” annavad Ralphile teada kurjuse sügavikest inimsüdames.
43. Isegi Põssa prillid, mis on moodsa tehnoloogia ainus näide saarel, toovad saarele häda kaela, kui Jack kasutab neid selleks, et süüdata metsatulekahju, mis nende saaklooma – Ralphi – metsast välja suitsutaks, põletades selle tulemusena maha terve metsa ning hävitades kogu saare loomastiku.
44. Konkreetsemalt näib moraalil olevat viis järgmist otstarvet: hoida ühiskonda koost lagunemast; leevendada inimkannatusi, soodustada inimõitsengut; lahendada huvikonflikte õiglaselt ja mõistlikult; jagada kiitust ja laitust, tasu ning karistust ja süüd.
45. Öösel, püüdes leida teed trepist üles ühes Kasahstani kortermajas, kus ma peatusin, leidsin eest pilkase pimeduse. Küsisin, miks pole trepikodades elektripirne, ning sain vastuseks kuulda, et elanikud varastavad need ära, uskudes, et kui nemad seda ei tee, siis teevad seda nende naabrid. […] Moraali eesmärk on kujundada õnnelikke ja vooruslikke inimesi, seda laadi inimesi, kes kujundavad õitsvaid ühiskondi. Seepärast on eetika kõige tähtsam aine meie planeedil.
46. Kas on alati minu huvides olla moraalne? Üldiselt ja pikas perspektiivis jah, sest moraal on just selline reeglite kogum, mis kõige tõenäolisemalt aitab (peaaegu) kõiki meid, kui peaaegu kõik meist järgivad neid reegleid peaaegu kogu aeg.
47. Milline on moraali ja religiooni vahekord? Religioon toetub rohkem ilmutusele, ja moraal toetub rohkem mõistusele, ratsionaalsele mõtlemisele. Kuid religioon võib anda täiendavad impulsi moraalseks eluks, pakkudes indiviidile suhet Jumalaga, kes näeb ja hindab meie tegusid.
48. Peamiseks sisemiseks sanktsiooniks on südametunnistus (s.t. isiksuse omadus, mis kajastub kõlbelises enesekontrollis ja moraalses vastutuses ühiskonna ees, toim)
49. Moraalidilemma puhul on nii, et ükskõik milline tegu teha, on ikka tulemuseks midagi halba, või toimub kahe tunnustatud moraaldilemma kokkupõrge.
50. William Styroni raamatus „Sophie´s Choice” kästakse Sophiel, kes on vang natside koonduslaagris, valida, kumma tema kahest lapsest natsiohvitser hukkab. Kui ta keeldub nende vahel valimast, tapetakse mõlemad. Kui ta valib ühe, hukkub teine. Mida peaks Sophie tegema?
51. Kriton väidab, et Sokratesel on oma sõprade ja perekonna ees kohustus põgenemisvõimalustest kinni haarata, kuid Sokrates ütleb, et on väär rikkuda seadust omaenda elu päästmiseks. Kellel on õigus?
52. Sartre kirjutas: „Noormehe ees seisis valik: kas lahkuda Inglismaale ning ühineda Prantsuse Vabastusarmeega – st jätta oma üksi – või jääda ema juurde ning aidata tal vastu pidada.”
53. 1881. aastal jättis prantsuse maalikunstnik Paul Gaugain sinnapaika oma ametikoha pangas ning hülgas oma naise ja lapsed, et alustada maalikunstniku karjääri. Ta kolis Martinque´i saarele ja hiljem Tahiitile, saades lõpuks üheks kuulsamaks postimpressionistlikuks kunstnikuks maailmas. Kas Gauguini teguviis oli moraalselt lubatav?
54. Nepaalist pärit prints Siddhartha Gautama (560-480 eKr), keda kohustas maailma kannatuste äärmine rohkus ja raskus, maha oma naise ja lapsed, et hakata elama askeetmunga elu. Hiljem saavutas ta bodhipuu all istudes valgustatud seisundi ning sai tuntuks Buddhana. Kas Siddhartha toimis oma naist ja last maha jättes moraalselt õigesti?
55. Scheffler väidab, et ehkki mõnikord tekivad moraali ja omahuvi vahel konfliktid, on moraal oma olemuselt mõistlik.
56. Üheksateistkümneda sajandi kristlikud misjonärid kasutasid vahel sunnimeetodeid, et muuta Aafrika ja Vaikse ookeani saarte mõnedes piirkondades paganlike suguharude kombeid. Kohutatud säärastest tavadest nagu avalik alastiolek, polügaamia, pühapäeviti töötamine ja vastsündinute surmamine, asusid nad paternalistlikud „vaeseid paganaid” ümber tegema. Misjonärid panid nad riidesse, lahutasid naised oma abikaasadest, et luua monogaamseid majapidamisi, muutsid pühapäeva puhkepäevaks ja tegid lõpu lapsetapule.
57. Eskimod lasevad oma vanuritel nälga surra. […] Vana-Kreeka ajaloolane Herodotos (485-430 eKr) jutustas loo sellest, kuidas Pärsia kuningas Dareios laskis kord kokku kutsuda mõned galaatlased (üks Aasia hõim) ja mõned kreeklased. Ta küsis, kuidas galaatlased toimivad oma surnud vanematega. Nad selgitasid, et söövad oma vanemate kehad ära. Kreeklastes, kes põletavad oma surnuid vanemaid, tekitas säärane barbaarne käitumine õudust ning nad anusid Dareiost, et too lõpetaks niivõrd lugupidamatud jutud. Herodotose järeldus oli, et „komme on kuningas, mis valitseb kõige üle.”
58. See etnotsentrismi (s.t. teiste kultuuride üle otsustamine oma kultuuri vaatepunktist, toim) eitamine Läänes on aidanud kaasa avaliku arvamuse üldisele nihkumisele moraaliküsimustes, nii et üha suurema arvu Lääne inimeste jaoks on kasvav teadlikkus teiste eluviiside aktsepteeritavusest järjest enam hakanud õõnestama usku moraaliobjektivismi – seisukohta, et on olemas universaalsed moraaliprintsiibid, mis kehtivad kõigi inimeste ja kontekstide jaoks.
59. Eetiline relativism leiab, et pole olemas üldkehtivaid moraaliprintsiipe, vaid et kõik moraalipõhimõtted kehtivad ainult suhteliselt, olenedes kultuurist või individuaalsest valikust. Relativismi tuleb eristada moraaliskeptitsismist – vaatest, et pole üldse olemas kehtivaid moraaliprintsiipe (või igatahes ei ole meil võimalik teada, kas neid on) – ja kõigist moraaliobjektivismi ning moraaliabsolutismi vormidest.
60. Sõltuvuse tees väidab, et individuaalsed teod on õiged ja väärad sõltuvalt selle ühiskonna iseloomust, kus nad sooritatakse.
61. Aasialased näiteks ilmutavad oma lugupidamist pea katmise ja jalgade paljaksvõtmisega, samas kui õhtumaalased teevad vastupidi.
62. Kultuurirelativism (mitmekesisuse tees) pluss sõltuvuse tees annavad eetilise relativismi selle klassikalisel kujul.
63. Hemingwayle võib härgade tapmine härjavõitlusel tunduda hea, kuid Püha Franciscusele või ema Teresale tunduks kahtlemata vastupidi. […] Subjektivismist lähtudes võiks Adolf Hitlerit ja sarimõrvar Ted Bundyt pidada sama moraalseks kui Gandhit, kuna igaüks neist elab oma mõõdupuude kohaselt, millised iganes need oleksid.
64. Bundy vaated võivad meile tunduda eemaletõukavad, kuid see on lihtsalt maitseküsimus.
65. Subjektivismist tuleneb absurdseid järeldusi. Kui subjektivism on õige, taandub moraal esteetilisele maitsele, mille osas pole võimalikud argumentatsioon ega interpersonaalne hinnang. […] Subjektivism eeldab vaikimisi mingit säärast solipsismi (solipsism on filosoofiline positsioon, mille kohaselt olen olemas ainult mina koos oma vaimuseisunditega, toim), atomismi, kus üksteisest eraldatud indiviidid moodustavad omaette universumid.
66. Konventsionaalne eetiline relativism – vaade, et pole olemas objektiivseid moraaliprintsiipe, kuid kõik kehtivad moraaliprintsiibid on õigustatud (või nende tõesus tagatud) kultuurilise heakskiiduga – tunnistab moraali ühiskondlikku iseloomu.
67. Moraal on kultuuri suhtes relatiivne. Järelikult peaksime olema teiste kultuuride moraali suhtes sallivad.
68. Herskovits ning ka Scheper-Hughes näivad sallivuse printsiipi ainsaks erandiks oma relativismist.
69. Ent kui relativism on adekvaatne vaade, siis kehtib paratamatult vastupidine. Tõde kuulub massidele, eksitus – üksikisikule.
70. Ku Klux Klanil, kes usub, et juudid, katoliiklased ja afroameeriklased on pahad või ei vääri lugupidamist, on konventsionalismi järgi lubatud, või isegi nõutav, rikkuda seadusi, mis kaitsevad neid ohustatud rühmi.
71. Kui suur peab subkultuur olema, et olla legitiimne subkultuur või ühiskond.
72. Kui esitatakse vastuväide, et siin on tegemist libeda nõlva veaga (Libeda nõlva viga on loogikas siis, kui keegi vaidleb väitele vastu sel ekslikul alusel, et väitega nõustumine viiks sääraste asjade ahelani, mis on absurdsed või vastuvõetamatud. Selle näiteks sobib lause: „mõned inimesed ei saa olla rikkad, kuna pole üht kindlat punkti, kus toimuks üleminek vaesuselt rikkusele”, toim), siis peaks vastuväitja andma alternatiivse analüüsi sellele, milles seisneb elujõululine sotsiaalne baas kehtivate (või tõeste) moraaliprintsiipide genereerimiseks.
73. Igas kultuuris on olemas mõrva mõiste, mis eristab seda hukkamisest, sõja käigus surmamisest ja teistest „õigustatavatest tapmistest”.
74. Ent samas ei kummuta täieliku kultuurirelativismi eitamine (st mõningate universaalsete printsiipide tunnustamine) eetilist relativismi.
75. Üks Sudaani hõim heidab oma väärarenguga vastsündinud jõkke, sest usub, et säärased lapsed kuuluvad jõehobule – jõe jumalale. […] Põhierinevus valikuvabaduste kaitsjate ning elu-eest-võitlejate vahel ei puuduta mitte küsimust, kas me peaksime tapma isikuid, vaid küsimust, kas looted on tegelikult isikud. (isegi kui eeldada, et looted pole isikud, oleks ikkagi keskne küsimus miski muu: kas abort on hea või halb või mida saaks riik teha, et naisel oleks kergem jätta abort tegemata isegi siis, kui abort oleks lubatud; toim)
76. Seega on võimalik kultuuriüleselt suhelda ning leida, et oleme ühel meelel paljude tähtsate asjade osas elus.
77. Relativist võib väita, et tegelikult puudub meil ilmne erapooletu mõõdupuu, mille alusel hinnangut anda. „Kes ütleb, milline kultuur on õige ja milline väär?”. See on siiski kahtlane. […] Kuid seni kui moraaliobjektivism ei suuda esitada häid argumente oma positsiooni kasuks, võib relativism nende kriitikatega toime tulla.
78. Ruth Benedict osutab meie kultuurilise tingituse sügavusele niimoodi: „Juba see, milliste silmadega me probleeme näeme, on tingitud meie oma ühiskonna kauaaegsetest harjumustest.”
79. Kas on olemas moraaliabsoluute, või on moraal täiesti suhteline?” […] Kas tõsiasi, et ta pidas oma tegu moraalselt lubatavaks, teeb selle teo moraalselt lubatavaks?
80. Kas on olemas sõltumatuid kriteeriume, mille alusel saaksime öelda, et mõned kultuurid on „paremad” kui teised?
81. Ma väitsin selles peatükis, et kuna kultuur koosneb uskumuste ja praktikate kogumist, siis pole alust keelata kultuuri koosnemist vaid ühest inimesest.
82. –
83. David Hume: Ajaloo peamine kasu on […] õppida tundma inimtegude ja –käitumise korrapäraseid allikaid.
84. Eristame kõigepealt moraaliabsolutismi ja moraaliobjektivismi. Absolutist usub, et on olemas üleskaalumatud moraalipõhimõtted, mida ei tohi kunagi rikkuda. Moraalinormid on eranditeta. Kanti süsteem on siin hea näide. (inimeste tegude moraalsust saame otsustada, kas tegu on hea või halb, võttes arvesse moraalsuse kolm allikat: objekti, kavatsuse (või eesmärgi) ning asjaolud, toim).
85. Loomuseaduse (ehk loomuliku seaduse) idee esineb esmakordselt stoikutel (1. sajand eKr). […] Aquino Thomas (1225-1274) ühendas selle ettekujutuse kosmilisest loomulikust seadusest Aristotelese seisukohaga, et inimesel on nagu igal teisel looduslikul objektil kindel loomus, otstarve ja funktsioon. Noa funktsioon on teravalt lõigata, maja funktsioon on pakkuda peavarju elementide eest. Inimkonna olemuseks ehk õigeks funktsiooniks on elada mõistuse elu. (loomuseadused on mõistuspärased, jumalikud, universaalsed ja muutumatud, toim)
86. Kirjas roomlastele (Ro 2:14-15) ütleb Paulus: „Kui paganad, kellel ei ole Moosese Seadust, ometi loomu poolest täidavad Seaduse sätteid, siis ilma Seaduseta olles on nad ise enesele seaduseks, näidates seega, et seadusepärane tegutsemine on kirjutatud nende südamesse; ühtlasi tõendavad seda ka nende südametunnistus ja nende mõtted, mis järgemööda kas süüdistavad või vabandavad neid.”
87. Isegi ilma Jumalat tundmata võib mõistus kui meie loomuse olemus avastada inimhüvanguks vajalikud seadused (Aristoteleselt; edasi arendatud Aquino Thomase poolt)
88. Süütu inimese tapmine mingi hea tagajärje saavutamiseks pole kunagi õigustatud, isegi mitte terve linna – või terve maailma – pääsemiseks. Nagu ütlevad stoikud: „Õiglus peab sündima, langegu või taevas maa peale.” (võrdluseks: utilitaristide ehk tagajärje eetikute arvates õigus tappa üks inimene, kui selle tagajärjel jääks viis inimest ellu, toim)
89. Roomakatoliku kirik ütleb, et elu sigitamine on hea ja elu nurjamine on halb.
90. Mõte on selles, et tapmine on halvem kui surralaskmine.
91. Või kas ma ei võiks varastada pisut söögikraami juurviljapoest, kavatsedes toita sellega vaeseid ning nähes ette, et poodnik jääb pisut vaesemaks.
92. Negatiivsed kohustused on üldiselt tugevamad kui positiivsed.
93. Prima facie on printsiibid on kehtivad tegutsemisreeglid, millele üldiselt tuleks alluda, kuid mida moraalse konflikti tingimustes võib üles kaaluda mõni teine moraaliprintsiip.
94. Kas pole mõistlikum teha järeldus, et Hitler on moraalselt küündimatu, moraalselt pime, ignorantne või irratsionaalne?
95. Kümme põhimõtet tuummoraalist: ära tapa süütuid inimesi, ära põhjusta asjatult valu ega kannatusi, ära varasta ega peta, pea lubadusi ja kokkuleppeid, jäta teistele inimestele nende vabadus, räägi tõtt ja ära valeta, ole õiglane, ole tänulik, aita võimalusel teisi inimesi, allu õiglastele seadustele.
96. Isegi šimpansid järgivad vastastikuse reeglit – heale vasta heaga (halvale halvaga vastamine ei pruugi moraali jaoks niisama vajalik olla).
97. Kõrbekogukonnas võib kehtida range reegel vee raiskamise kohta, ja kogukonnas, kus valitseb naiste arvuline ülekaal, võib kehtida reegel, mis lubab polügaamiat. Säärane moraalne paindlikkus ei tähenda moraalirelativismi, vaid lihtsalt äratundmist, et ühiskondlik situatsioon võib ära määrata, millised reeglid on kogukonna hüvanguks olulised.
98. Relativistid, kellest mõned nimetavad end postmodernistideks, väidavad mõnikord, et idee ühtsest inimloomusest on pettekujutelm, kuid meie teadmised inimgeneetikast, aga ka antropoloogiast ja ajaloost annavad väga veenvaid tõendeid selle kohta, et meid kõiki seovad ühesugused vajadused, huvid ja soovid. Me kõik tahame üldiselt elus püsida, olla õnnelikud, olla oma sihtide saavutamisel edukad ja nii edasi. (Postmodernism on mõtteviis, mis eitab kõikvõimalikku „totalitaarset“. Ta eitab lõplikke järeldusi, püsivate aluste otsimist, autoriteetide austamist, võimustruktuure, traditsioonilisi esteetilisi ja moraalseid ideaale; toim)
99. Ühel ööl nägin unes, et [põrgus ei süga keegi inimese selga, aga paradiisis sügatakse üksteise selga]

100. Kas on olemas eetilisi absoluute – moraalseid kohustusi, mis oleksid siduvad kõigi inimeste jaoks kõikidel aegadel – või on moraalsed kohustused kultuurist sõltuvad? Kas neile kahele positsioonile leidub alternatiive?
101. Realism – vaade, et moraalitõed moodustavad iseseisva reaalsuse nagu teaduslikud tõed
102. Kuid nihkumine mõistlikult kultuurirelativismilt, mis paneb meid õigusega revideerima oma moraalseid süsteeme, eetilisele relativismile, mis paneb meid loobuma moraali tuumast üldse, on näide veast, mis seisneb aktuaalsete ehk deskriptiivsete väidete segiajamises normatiivsetega.
103. Põhjus, mis on lähendanud mõningaid inimesi moraalnihilismile, mõningad aga relativismile, on religiooni allakäik Lääne ühiskonnas. Nagu ütles üks Dostojevski tegelaskujusid: „Kui Jumal on surnud, siis on kõik lubatud.” Inimesed, kes kaotanud usu, tajuvad sügavat tühjust ning ajavad selle mõistetavatel põhjustel segi moraalse tühjusega, või lepivad lõpuks mingi ilmaliku konventsionalismi vormiga.
104. Mõistus võib avastada õiged printsiibid ning meie huvides on neid printsiipe järgida.
105. Mõrv on fundamentaalne, loomulikul teel äratuntav kuri, mida võib õiglaselt karistada, ükskõik kas on või ei ole eelnevalt olemas inimliku seadusega kehtestatud või jumalikult kuulutatud keeldu.
106. Gilbert Harmani essees „Moraalirelativism” määratletakse moraalirelativism kui tees, et „pole olemas ühtainust tõest moraali. On olemas palju erinevaid moraaliraamistikke, millest ükski pole õigem kui teine.”
107. Topelttagajärje teooriat kasutatakse sageli Õiglase Sõja Teoorias. –Näiteks on lubatav pommitada lasekemoonatehast tsiviilelanikkonna keskel, kui seejuures on rahuldatud vastavad tingimused, eriti kui eraisikute (mittevõitlejate) surm ei ole ette kavatsetud, vaid seda ainult nähakse ette.
108. Uurige hästi prantslaste ja inglaste meelelaadi ning tegusid: te ei saa palju eksida, kui kannate esimestele üle enamiku neist tähelepanekutest, mida olete teinud teiste juures. Inimkond on nii suurel määral ühesugune, kõikidel aegadel ja kõikides paikades, et ajalugu ei anna meile selles osas teada midagi uut ega ebatavalist.
109. James Wilson uurib põhjalikult ja sügavalt ideed, et inimestel on olemas sisemine moraalimeel, mis võimaldab neil avastada moraalitõde.
110. Baruch Spinoza ütleb: „Me ei püüdle, soovi, igatse ega ihalda kunagi midagi sellepärast, et peame seda midagi hüveks; pigem peame seda asja hüveks sellepärast, et me püüdleme , soovime, igatseme või ihaldame seda.
111. Termin väärtus tuleb ladina sõnast valere, mis tähendab ´väärt olema´.
112. Väärtusteooriat nimetatakse vahel aksioloogiaks.
113. Sokrates eristab kolme liiki hüvesid: puhtseesmised hüved (mille näiteks on lihtsad rõõmud), puhtinstrumentaalsed hüved (mille näiteks on arstikunst ja rahategemine) ja kombineeritud hüved (säärased nagu teadmine, nägemine ja tervis, mis on head iseenesest ja head kui vahendid teiste hüvede saavutamiseks).
114. Kui miski on instrumentaalne hüve, siis on see vahend millegi säärase saavutamiseks, mis on seesmiselt hea.
115. Loomulikult tunnistavad need filosoofiad, et individuaalne naudingukogemus võib olla ka halb (sest selle tulemuseks on mingi antiväärtus, näiteks pohmelus pärast pidu), ning et individuaalne valulik kogemus võib olla väärtuslik (nt piinarikka operatsiooni läbitegemine oma elu päästmiseks). Intrinsikalist (seesmiste väärtuste pooldaja) väidab, et nauding lihtsalt on parem kui valu.
116. Hedonistid (sõnast hedon, mis kreeka keeles tähendab mõnu, naudingut) kinnitavad, et igasugune nauding on ainuke asi, mis on hea iseenesest, ja et igasugune muu headus tuleneb sellest väärtusest.
117. Hedonistid jagunevad sensualistideks, kes samastavad igasugu naudingu mõnusa meeteärritusega ja satisfaktsionalistideks, kes samastavad igasugu naudingu rahuldustunde või rõõmuga, mis ei pruugi hõlmata sensuaalsust (meelelisust) […] Kreeka filosoof Aristippos (435-366 eKr) ja tema koolkond, kürenaikud, asusid sensualistlikul seisukohal: ainsaks (või esmaseks) hüveks on meeleline nauding, ja see hüve määratletakse naudingu intensiivsuse kaudu.
118. Alates 3. sajandist eKr järgib enamik hedoniste Epikurost (342-279 eKr), kes mõistsid naudingut laiemalt: Õnnelikule elule ei vii mitte pidevad peod ja pillerkaared ega ihade rahuldamine või kala ja teiste rikkaliku toidulaua luksuste nautimine, vaid kaine arutlus, igasuguse valiku ja vältimise motiivide vaagimine ning hoidumine pelgast arvamusest, mis on suurimaks hinge rahutuse allikaks.
119. Mittehedonistid jagunevad kahte leeri: monistid ja pluralistid. Monistid usuvad, et on olemas üksainus seesmine väärtus, kuid selleks pole nauding. Võib-olla on selleks transtsendente (inimkogemuse ja tunnetuse varal vahetult mitte hõlmatav ja tunnetatav reaalsus, toim) väärtus
120. Peale selle, kui kõik, mida te tahate, on nauding, miks mitte lihtsalt palgata kedagi, kes teile eluaeg mõnusat närvikõdi pakuks. Kas ei tüütaks ära olla lihtsalt passiivne tomp – isegi kui see oleks meeldiv? Enamik meist loobuks säärasest eksistentsist, pidades seda samaväärseks uimastatud prussaka omaga.
121. Klassikalise objektivistliku vaate väärtustele (absolutistliku verisooni) esitas Platon (428-348 eKr), kes õpetas, et Hüve on kõrgeim vorm, on väljendamatu, jumalasarnane, sõltumatu ning tunnetatav üksnes pärast pikaajalisi filosoofiaõpinguid.
122. Moore ütleb: „Kujutleme äärmiselt kaunist maailma. Kujutlege seda nii ilusana, kui suudate. Ja siis kujutage kõige inetumat maailma, mida te olete võimeline välja mõtlema. Kujutlege seda lihtsalt kui üht pühkmehunnikut”. Moore küsib meilt, kas me eelistaksime pigem esimese maailma olemasolu kui teise maailma olemasolu, isegi kui seal poleks ühtegi teadvusega olendit, kes võiks kummaski maailmas valu või naudingut tunda?
123. Ameerika pragmatist R. B. Perry (1876-1957) väidab oma väärtuste teoorias, et väärtus on lihtsalt huvi objekt. Väärtusi loovad ihad, ning väärtused on väärtuslikud just sel määral, millisel neid ihaldatakse: mida tugevam iha, seda suurem väärtus.’
124. Kant ütleb, et moraaliseadus on „juveel, mis särab omaenda valguses”. […] Enamik süsteeme tunnistab, et kõik või enamik meie väärtusi ja printsiipe on prima facie ehk üleskaalutavad.
125. Moraaliprotsessi skeem: mõistuslik õigustamine → eluvormid → väärtused → printsiibid (normatiivsed küsimused: mida peaksin tegema?) → hinnangud otsused → otsused → teod
126. Lõpuks, me võime teha õige valiku, kuid ei saa hakkama otsuse elluviimisega. Seda nimetatakse tahtenõrkuseks: me mõtleme teha õiget tegu, kuid oleme selle tegemiseks moraalselt liiga nõrgad.
127. Sagedamini nähakse väärtuste juuri siiski kindlates eluvormides, mis võivad olla tegelikud või ideaalsed, nagu näiteks Platoni hierarhiline ühiskond või Aristotelese aristokraatia või juudakristlik arusaam Jumala riigist. […] Teist võib väita, et ideaalsest moraalisüsteemi (ideaalset eluvormi) õigustab Jumala käsk. Utilitarist väidaks, et ülimaks kriteeriumiks on heaolu edendamine või kasulikkus. Naturalist või ilmalik humanist võiks öelda, et ideaalset süsteemi õigustab asjaolu, et see rahuldab kõige paremini inimese vajadusi, edendab inimõitsengut või on tegu süsteemiga, mille valiks ideaalselt ratsionaalne inimene. […] Iga voorus põhineb mingil väärtusel ja iga pahe põhineb mingil antiväärtusel.
128. Aristoteles (384-322 eKr) kirjutas kaua aega tagasi, et kõik, mida inimesed otsivad, on õnn. […] Õnn (kreeka keeles eudaimonia, mis otsetõlkes tähendab ´head deemonit´) pole lihtsalt subjektiivne naudingu- või rahuloluseisund, vaid seda laadi elu, mida me kõik tahaksime elada, kui mõistaksime oma loomuse olemust. Nii nagu kahvlil. Noal ja rattal on kindel funktsioon, nii ka liikidel, sealhulgas inimesel. Meie funktsioonideks (mida mõnikord nimetatakse ka meie „olemuseks”) on elada kooskõlas mõistusega ja saada seeläbi teatud sorti, äärmiselt mõistuspäraseks ning distsiplineeritud olendiks. Kui teostame voorusliku elamise ideaali, oleme tõeliselt õnnelikud.
129. Teadus ei suuda avastada mingit sünnipärast teleos´t ehk eesmärki, mille poole kõik inimesed peavad püüdlema. Kaasaegne suundumus on pigem pluralismi suunas – vaate suunas, et õnne leidmiseks on palju viise: „Õitsegu tuhat lille.” See viib subjektivismi.
130. Või kujutleme naist, kelle kogu elu koondub kujuteldava Võluva Printsi ümber. Ta keeldub kohtumast . kõnelemata abiellumisest – täiesti vastuvõetavate noormeestega; ta loobub harivatest reisimisvõimalustest, et need ei juhiks tema tähelepanu kõrvale tulevaselt imeliselt sündmustelt; üheksakümmend viis aastat tüütab ta kõiki oma kannatlikke sõpru juttudega printsi peatsest ilmumisest.
131. Või vahest olete tahtnud maailma rikkaim inimene, kes elab hiilgavas lossis, truud teenrid käeulatuses.
132. Õnneliku elu jaoks olulised asjad: tegutsemine, vabadus, iseloom ja suhted. […] Objektivistlik ja subjektivistlik vaade hindavad elu erinevatest perspektiividest: objektivist eeldab, et mingit laadi sõltumatu hindamise mõõdupuu on olemas, subjektivist aga eitab seda.
133. Parem olla rahulolematu Sokrates kui rahuolev siga, kuid ainult rahuolev Sokrates on õnnelik. […] Mill: Õnn on selline elu, kus on olemas vaba tegutsemine (sealhulgas mõttekas töö), armastavad suhted ja moraalne iseloom, ning kus indiviidi ei vaeva süü ja ärevus, vaid teda on õnnistatud rahu ja rahuldustundega.
134. Väärtuskategooria: materiaalsed ja füüsikalised (tervis, heaolu, füüsiline turvalisus), majanduslikud (majanduslikud turvatunne, produktiivsus), moraalsed (ausus, korralikkus ja lahkus), sotsiaalsed (suuremeelsus, viisakus, kaastundlikkus), poliitilised (vabadus, õiglus), esteetilised (ilus, sümmeetria, graatsia), usulised (vagadus, kuulekus, usk), intellektuaalsed (intellektuaalsed, selgus, teadmine).
135. Mis on hea elu?
136. Kas astuksite Õnnemasinasse? Miks?
137. –
138. Any Rand: Inimene kõrgeim moraalne eesmärk on tema enda õnne saavutamine.
139. Friedrich Nietzsche (1844-1900): Tugev võidab. Selline on üleüldine seadus. […] Hobbes usub, et egoism on õige alus moraalseks ja poliitiliseks eluks.
140. Siiski pole Hobbes relativist. Valgustatud egoism paneb aluse objektiivsetele moraalinormidele ja legitiimsele poliitilisele süsteemiline – Leviaatanile.
141. Hobbes arvas, et seda võiks saavutada vaid Leviaatan, absoluutne valitseja, kellel on oma seaduste maksmapanemiseks absoluutne võim.
142. On vähemalt neli erinevat egoismi tüüpi: psühholoogiline egoism, personaalegoism, individuaalne eetiline egoism ja universaalne eetiline egoism.
143. Hr Lincoln märkis ükskord endisaegses reisitõllas oma kaasreisijatele, et kõiki inimesi ajendab head tegema isekus.
144. Altruistlikud teod eeldavad teiste inimeste huvide asetamist oma huvidest ettepoole.
145. Tegelikult tundub, et mõned inimesed otsivad endale pigem õnnetust, nagu näiteks masohhistid ja enesehävitajad, ning me kõik toimime arvatavasti spontaanselt, ilma et püüdleksime teadlikult omaenda õnne.
146. Kui olen dieedil, tahan kõige rohkem hoiduda hõrgutavate šokolaadikookide ja rammusa jäätise söömisest, kuid vahel leian end kiusatusele järele andmast. Alkohoolikutel ja narkomaanidel on veelgi eredamad kogemused selliste tegude alal, mida nad ei taha teha.
147. Nagu väidab hedonismi paradoks, on parim viis õnne leidmiseks see unustada.
148. Hedonismi paradoks näib viitavat sellele, et psühholoogilisel egoismil on tõsiseid probleeme.
149. Egoist näib olevat süüdi õigustamatu üldistuse mõtlemisveas. Kuna me mõnikord petame ennast oma motiivide osas, arutleb ta, petame alati. Kuid see ei järeldu sugugi.
150. Kas altruism on moraalne kohustus, on omaette küsimus?
151. Oma kõige rafineeritumal kujul õhutab see teooria igaühte püüdlema võita elumängus, ja ta tunnistab, et selle sihi saavutamiseks tuleb teha mõningaid kompromisse.
152. Adam Smithi järgi joonduvad majandusteadlased väidavad sageli, et individuaalne omahuvi kutsub konkurentsiturul esile ühiskonnale tervikuna optimaalselt hüvelise seisundi, kuna omahuvil põhineva konkurentsi eriline iseloom tingib selle, et iga indiviid püüab toota paremat toodet ja müüa seda madalama hinnaga kui võistlejad. […] Oma raamatus The Virtue of Selfishness väidab Any Rand, et isekus on voorus, altruism aga pahe, täiesti destruktiivne idee, mis viib indiviidi väärtuste õõnestamisele.
153. Kuna õnne leidmine on elu kõrgeim eesmärk ja hüve, siis on altruism vastuolus meie ülima hüvega, kuna kutsub meid üles ohverdama oma õnne teiste heaks.
154. Kuid valgustatud tavamõistus ütleb meile, et peaksime katsuma järgida pigem oma pikaajalisi kui lühiajalisi huvisid, ja seega tuleks meil hoiduda oma meelte vahetust rahuldamisest, nende asjade tegemisest, mis lammutaksid meie sihtide saavutamiseks tarvilikud ühiskondlikud tingimused.
155. Majandusteadlase argument pole oma olemuselt argument eetilise egoismi poolt. Tegelikult on see argument utilitarismi poolt, mis kasutab omahuvi selleks, et (paradoksaalsel moel) saavutada kõikide hüvet. Adam Smith ise oli utilitarist.
156. Argument eeldab lihtsameelselt, et absoluutne altruism ja absoluutne egoism on ainsad alternatiivid, kuid niisugune arusaam on äärmuslik.
157. Brian Medlin väidab, et eetiline egoism ei saa olla tõene, sest see ei suuda rahuldada moraali tarvilikku tingimust – olla tegutsemisjuhiseks.
158. Egoisti omahuvi seisukohalt pole kasulik neid avalikustada. Egoistid tahaksid pigem, et meie teised oleksime altruistid. (Miks kirjutasid Nietzsche ja Rand raamatuid, kus tegid teatavaks oma seisukohad? Kas honorarid kasseeriti sisse mõttega, et eetiline egoism on väärt põrsa kotist välja laskmist?)
159. Kas egoistil saab olla sõpru?
160. Egoism ei saa ennast järjekindlalt avalikult propageerida ega alati ennast kaitsta. Ta kaldub solipsismi ning paljude kõige sügavamate inimlike väärtuste, nagu armastus ja sügav sõprus, välistamisele. Ta rikub ausa mängu põhimõtteid ning ennekõike toob kaasa absoluutse keelu altruistlikule käitumisele, mida me intuitiivselt tajume moraalselt vajalikuna.
161. Sotsiaaldarvinism õigustas imperialismi ning põhimõtet „võim on õigus”, öeldes, et kõige kohanenumate ellujäämine on loodusseadus. See filosoofia sobis halastamatu egoismi propageerimisega. Egoism on „veriste kihvade ja küünistega looduse” seadus.
162. Sellises geograafilises piirkonnas, kus leidub kahjulikke parasiite ja kus elab ainult sinisilmi või ainult sulisid, saavad sinisilmad üsna hästi hakkama, sulid seevastu surevad koostöö puudumise tõttu välja.
163. Altruistlik moraal (kui seda nii tõlgendada) on ratsionaalne üksnes siis, kui palgaks on igavene elu (ja kui on olemas punktilugeja, nagu ütleb Woody Allen).
164. Üks hea tegu väärib teist (sama kehtib mutatis mutandis ka halbade tegude kohta).
165. Egoism näib olevat võimetu andma rahuldavat vastust küsimusele „miks peaksin ma tundma muret tulevaste põlvede pärast?”
166. Siiski on enamiku inimeste jaoks vaistlikult selge, et meil on kohustusi tuleviku inimeste ees, ehhki nad ei saa meile samaga vastata.
167. Martin Luther ütles kunagi, et inimkond sarnaneb inimesega, kes hobuse selga ronides kukub alati teiselt poolt alla, eriti kui püüab heaks teha oma varasemaid liialdusi. Nii on ka eetilise egoismiga. […] Mõned võivad süüdistada Nietzchet nihilismis, eetika õõnestamises üldse, kuid mina arvan, et Nietzche uskus elitaarsesse moraali, kus „kõrgemad” egoistid teevad üksteisega koostööd oma võitluses karja – keskpäraste inimmasside – vastu.
168. Hinnake, kas järgnev väide, mida esmakordselt kohtasin ühes üliõpilastöös, on tõene või väär: „Igaüks on egoist, sest igaüks püüab teha seda, mis toob talle rahuldust.”
169. Milline on seos eetika ja evolutsiooni vahel? Kuidas heidab see seos valgust egoismile?
170. –
171. Francis Hutcheson: Suurim õnn suurimale hulgale.
172. Tee see tegu, milles on kõige rohkem armastust.
173. Mida ma peaksin ma armastama miljonäri raha jagamise puhul – surnud miljonäri viimast soovi või nälgivaid inimesi? […] Kuldreegel: „Tee teisele seda, mida sa tahaksid, et nemad sulle teeksid”. […] Südametunnistus, armastus ja kuldreegel on kõik väärtuslikud kirvereeglid, mis meid elus aitavad.
174. Deontoloogilise eetika (kreeka sõnast deon, mis tähendab „kohustust”, ja logos, mis tähendab „loogikat, õpetust”) kandjaks on tegu või teo liik.
175. Teleoloogilise eetika (kreeka sõnast teleos, mis tähendab „oma eesmärgi saavutanud” või „ eesmärgile suunatud”) väärtuse kandjaks on teo tulemus(ed).
176. Üht kõige varasemat näidet utlilitaristlikust mõtteviisist sisaldab Sophoklese Antigone (umbes 440 eKr), kus leiame kuningas Kreoni vastamisi traagilise ülesandega ohverdada oma armastatud vennatütar Antigone, kes on rikkunud seadust, viies läbi oma venna Plyneikese matuserituaali. Kreon otsustab, et pigem tuleb ohverdada üks inimene kui ohustada ühiskonda mässumeelsusega – hoolimata sellest, et see üks inimene on süütu.
177. Utilitaristid usuvad, et süüdlast tuleks karistada ainult siis, kui karistus teeniks tõkestamise või ärahoidmise eesmärki.
178. Hedonistlik utilitarism peab naudingut ainsaks hüveks ja valu ainsaks halvaks.
179. Benthami utilitarismis on midagi köitvat. See on lihtne teooria selles mõttes, etrakendada tuleb ühtainsat printsiipi – maksimeeri naudingut ja minimeeri valu.
180. Milli järgi leidub kaht tüüpi naudinguid: madalamad ehk elementaarsed (söömine, joomine, seksuaalsus, puhkamine ja meeldiv närvikõdi) ning kõrgemad ( kõrgkultuur, teaduslik teadmine, intellektuaalsus, loovus ja vaimsus).
181. On kaks klassikalist utilitarismi tüüpi: teo- ja reegliutilitarism.
182. Teoutlilitarism: tegu on õige siis ja ainult siis, kui selle tulemuseks on niisama palju hüvet kui mistahes mõeldaval alternatiivil.
183. Reegliutlilitarism: tegu on õige siis ja ainult siis, kui seda nõuab reegel, mis kuulub sellisesse reeglite kogumisse, mille omaksvõtmine tooks ühiskonnale rohkem kasu kui mistahes mõeldav alternatiiv.
184. Üks viis teo- ja reegliutilitarismi vahel valimiseks on võtta appi reeglite tasemete mõiste.
185. Tee seda, mis sinu parima hinnangu kohaselt toob kaasa kõige rohkem head.
186. Mõnikord nimetatakse eetikuid, kes lisavad õnne printsiibile teene või õigluse printsiibi , konsekventsialistideks.
187. Utilitarismi kriitikud väidavad ühte kahest: et negatiivne vastutus pole range kohustus või et selle saab lülitada ka teistesse süsteemidesse peale utilitarismi.
188. Esimene probleemide kogum ilmneb utilitarismi formulatsioonis: „Suurim õnn suurimale hulgale.” Pange tähele, et selles valemis esineb kaks ülivõrret, kaks „suurimat”: „õnn” ja „hulk”. Alati kui mängus on kaks muutujat, kerkib meie ette ühitamatuse probleem – me ei suuda otsustada, kumb muutujatest on esikohal, kui nad tunduvad sattuvat konflikti.
189. Mõnikord süüdistatakse utilitariste Jumala mängimises. Nad näivad järgivat eetikateooriat, mis nõuab jumalasarnaseid võimeid, eriti tuleviku teadmist.
190. Tegu on absoluutselt õige, kui tal on parimad tegelikud tagajärjed; tegu on objektiivselt õige, kui on mõistlik oodata, et sellel saavad olema parimad tagajärjed; tegu on subjektiivselt õige, kui toimija kavatseb või tegelikult ootab, et sellel saaksid olema parimad tagajärjed.
191. Oponendid esitavad utilitarismile mitmeid vastuväiteid. Me vaatleme neist viit: ei-mingit-puhkust vastuväide, absurdsete järelduste vastuväide, terviklikkuse vastuväide, õigluse vastuväide ja avalikkuse vastuväide.
192. Selle tõlgenduse kohaselt õigustas nõukogude kommunism oma valesid ja metsikusi utilitaristlike ideedega.
193. Williamsi järeldus on selline, et utilitarism viib isiku võõrandumiseke enesest ja on seega sügavalt vildakas.
194. Juba see fakt ise, et utilitarist üldse kaalub niisuguseid tegusid – õigussüsteemi või meditsiinisüsteemi väärkasutamist omaenda skeemide elluviimiseks -, tundub hirmutav.
195. Kuid utilitaristid tavaliselt kõhklevad soovitamast, et igaüks toimiks utilitaristina, eriti teoutilitaristina, sest alternatiivsete toimimisviiside tõenäoliste tagajärgede kindlakstegemine nõuab väga põhjalikku kaalutlemist.
196. Tavapäraste arusaamade kohaselt on tapmise ja surralaskmise – aktiivse tapmise ja passiivse surma lubamise – vahel vahe.
197. Ehkki me peaksime tundma muret tulevaste ja meist kaugete (eriti vaeste) inimeste pärast, tooks keskmise inimese tõsine muretsemine nende asjade üle tegelikult kahju.
198. Kas me juba ei tunnistagi gangsterile valetamist või hädavalesid inimeste tunnete säästmiseks?
199. Praktiliselt kõik tavalised moraalisüsteemid sisaldavad reeglit, mis keelab süütute inimeste piinamise.
200. Utilitarist ei saa välistada võimalust ohverdada süütuid inimesi inimkonna suurema hüve nimel.
201. Mul võib olla tulus lõigata üle muru, et mõned minutid kiiremini loengusse jõuda, kuid ma väärtustan ka ilusat rohelist muru.
202. Seepärast reguleerime me puidutööstust nii, et iga maharaiutud puu asendatakse uuega ja suured metsad hoitakse puutumatuna.
203. Utilitaristidel on üks teisi üleskaaluv kohustus: maksimeerida õnne; konsekventsialistid näevad õnne edendamist esmase kohustusena (ehkki seda ei pea tingimata maksimeerima).
204. Intuitsionistid, nagu neil tavaks, peavad lihtsalt silmnähtavaks, et meil on või ei ole kohustusi tulevaste põlvede ees, nii et neist pole palju abi.
205. Mõned kantiaanid väidavad, et meil on kohustusi tulevase maailma ees, kuna meie lapsed saavad selles elama.
206. Kui on õigus konsekventsialistidel või religioossetel teoreetikutel, on meil kohustus jätta tulevastele põlvedele nii hea maailm, kui suudame.
207. Mõned eetikud, sealhulgas, eriti kantiaanid, kahtlevad, kas on ikka kohane teha järeldusi õigluse, inimõiguste ja vastutuse ning muu säärase kohta niisuguste väidete alusel, mis on ise vähem kindlad kui need moraalsed teesid, mida nad on mõeldud toetama.
208. –
209. Moraali kolm peamist eesmärki: aidata kaasa inimeste hüvangule, leevendada kannatusi ja lahendada õiglaselt huvikonflikte. […] Utilitarismi üks kriitika on see, et, et utilitarism ei suuda kaitsta inimeste õigusi.
210. Religioon oli olemas, kuid vaimulikud puudusid, armastus oli, ent süüd mitte.
211. Kas oleks moraalselt lubatav sõdurit piinata, et ta paljastaks pommi asukoha? Oletame, et te olete kinni võtnud ka tema lapsed. Kas oleks lubatav piinata lapsi, et sõdur reedaks pommi asukoha?
212. Kuidas utilitarist otsustab, millisel viisil jagada hüvesid erinevatele inimrühmadele?
213. –
214. –
215. Mis teeb õige teo õigeks? Teleoloogiline vastus sellele küsimusele on, et teo teevad õigeks head tagajärjed. Moraalne õigsus ja väärtus on määratud mittemoraalsete väärtustega (nt õnn ja kasu). Selles mõttes eesmärk õigustab abinõu. Deontoloogiline vastus nimetatud küsimusele on otse vastupidine.
216. Deoontoloogilisi teooriaid on kahte liiki: teo- ja reeglideontoloogilised süsteemid, ehk partikularism ja generalism. […] On kaht tüüpi teodeontoloogilist eetikat: intuitsionism ja detsionism. Instuitsionistid usuvad, et me peame igas olukorras küsima oma südametunnistuselt, et avastada, milline on moraalselt õige (või väär) tegu. Detsionistid, keda vahel nimetatakse ka eksistentsialistideks, usuvad, et mingit moraalselt õiget vastust pole olemas, kuni me ise ei otsusta, mis on õige ja mis on väär: miski pole iseenesest õige või väär; otsus määrab selle.
217. Ruttan lisama, et sügavatel intuitsioonidel on moraalifilosoofias tõesti oma koht, kuid neid peab siiski üksikasjalikult uurima mõistus ja korrigeerima teooria.
218. Reeglideontloogilised süsteemid tunnistavad nii universaliseeritavuse põhimõtet kui ka mõtet, et moraalihinnanguid andes apelleerime printsiipidele ehk reeglitele.
219. Võime eristada reegliintuitsionismi ja reegliratsionalismi ning objektivismi ja absolutismi. […] Ross räägib kaht liiki reeglitest ehk kohustustest: prima facie (ladina keeles ´esmapilgul´) ehk tingimuslikud kohustused ning tegelikud kohustused.
220. Ross loetles seitse prima facie kohustust: lubaduste pidamine, ustavus, tänulikkus teenete eest, heategemine, õiglus, enesetäiustamine, halva mittetegemine.
221. Immanuel Kant (1724-1804), saksa valgustuse suurim filosoof ja üks kõigi aegade olulisemaid filosoofe üldse, oli ühtaegu nii absolutist kui ka ratsionalist. Ta uskus, et mõistuse abiga võime välja töötada kooskõlalise, mitteüleskaalutava moraaliprintsiipide kogumi. […] Pietism on südame, mitte pea religioon, pigem hinge kui rituaali religioon.
222. Kanti suurteos, „Puhta mõistuse kriitika” (1781), kuulutati juba tema enda päevil monumentaalseks tööks, ning tema raamatut „Alusepanek kommete metafüüsikale” (1785) loetakse üldiselt eetika ajaloo paari-kolme kõige tähtsama teose hulka. […]
223. Rousseau õpetas inimväärikuse tähendust ja tähtsust, vabaduse ja autonoomia primaarsust ning inimolendite seesmist väärtust, mis ei sõltu neist funktsioonidest, mida inimene võib täita.
224. Kant eemaldas moraalitõe kontingentsuse ja empiirilise vaatluse vallast ning paigutada selle paratamatu, absoluutse, universaalse tõe turvalisse valda.
225. Ainus asi, mis on absoluutselt hea, hea iseenesest ja ilma täpsustamata, on hea tahe. Kõik teised seesmised hüved, nii intellektuaalsed kui moraalsed, võivad teenida halba tahet ning seega aidata kaasa kurjale. Nad on ainult siis moraalselt väärtuslikud, kui nendega kaasneb hea tahe. […] Põrgutee on sillutatud heade kavatsustega. Kas Hitleril võisid oma nurjatuid plaane teostades olla head kavatsused?
226. Hea tahe on võib-olla tarvilik element igas moraalselt heas teos, kuid kas hea tahe on ühtlasi ka moraalse headuse piisav tingimus, on teine küsimus.
227. Kanti kategoriaalne imperatiiv: „Toimi ainult sellise maksiimi kohaselt, mille kohta sa saad samal ajal soovida, et sellest saab universaalne seadus.”
228. Alati kui ma vajan raha, peaksin raha laenates andma võltslubadusi. Kas ma saan oma teo maksiimi universaliseerida? Alati kui keegi vajab raha, peaks ta raha laenates andma võltslubadusi.
229. Näiteks väidab Kant, et kategooriline imperatiiv keelaks enesetapu, sest me ei saaks edukalt universaliseerida säärase teo maksiimi.
230. Oma kolmandas näites väidab Kant, et me ei saa universaliseerida maksiimi, mis paneb hoiduma oma annete arendamisest.
231. Kant arvas, et suudab oma kategoorilisest imperatiivist tuletada kogu moraaliseaduse.
232. Kantiaanid on osutanud, et selleks, et printsiip oleks universaliseeritav või seadusesarnane, tuleb tagada printsiibi avalikkus.
233. Kategooriline imperatiiv keelab meil tegemast asju, mida tavamõistus lubab.
234. Oletame, et süütu inimene tuleb teie ukse taha, anudes varjupaika, sest jõuk gangstereid ajab teda taga, et teda tappa. Te lasete ta sisse ja peidate ta oma pööningukambrisse. Mõni hetk hiljem saabuvad gangsterid ja küsivad: „Kas see inimene on sinu majas?” Mida peaksite tegema? Kanti nõuanne on rääkida tõtt: „Jah, ta on minu majas.”
235. Me peame otsustama, kumb kahest kaalub teise üles, kummal on suurem moraalne jõud.
236. Toimi nii, et kohtleksid inimkonda, ükskõik kas sinu enese või kellegi teise isikus, igas olukorras kui eesmärki ja mitte kunagi pelgalt kui vahendit.
237. Mõttekäik on järgmine: midagi väärtustades annan ma sellele väärtuse; asjal ei ole väärtust sõltumatult kellegi väärtusest.
238. Näiteks uskus Kant, et meil pole mingeid kohustusi loomade suhtes, kuna loomad pole ratsionaalsed.
239. Geeniustele ja intellektuaalidele tuleks ühiskonnas anda eesõigustatud seisund (nagu väidaksid ka Platon ja Aristoteles).
240. Autonoomia printsiip: iga mõistusega olend võib käsitleda ennast universaalse seaduse andjana. Tal pole vaja välist autoriteeti – olgu selleks Jumal, riik, kultuur või keegi muu -, et määrata moraaliseaduse iseloomu.
241. Mis oli „õpetajatele” teadmata, oli see, et „õppija” tegelikult ei tundnud mingit elektrilööke; „õppijateks” olid tavaliselt kogenud näitlejad, kes simuleerisid agooniat.
242. Kanti arvates peavad nii Jumal kui inimene alluma samadele ratsionaalsetele printsiipidele ja mõistusest piisab nende printsiipideni jõudmiseks.
243. Kui Kanti tees on õige ning moraali õigustamine sõltub Jumala olemasolust, siis kui me ei leia veenvaid tõendeid Jumala olemasolu kohta, oleme õigustatud moraali hülgama.
244. Kasulikkuse printsiibi asemel esitab Frankena selle lähedase sugulased, heategemise printsiibi, mis kutsub meid üles püüdma teha head, ilma et nõutaks, et oleksime võimelised head ja halba mõõtma või kaaluma.
245. John Rawls: „Igal inimesel on õigusel põhinev puutumatus, mida isegi ühiskonna kui terviku heaolu ei saa üles kaaluda.”
246. Joseph Butler: kui toimime oma südametunnistuse järgi, olenemata konsekventsialistlikest (tagajärje-eetika, toim) kaalutlustest, genereerime rohkem õnne kui sel juhul, kui üritaksime otseselt maksimeerida õnne maailmas.
247. Üks minu üliõpilastest, Scott Morris, juhtis tähelepanu sellele, et väide „mida rohkem head asja, seda parem” ei ole paratamatu tõde. Toit ja seks on head, kuid neid häid asju võib saada liiga palju.
248. Richard Tayloer on kritiseerinud Kanti liigse jäikuse eest. Paljud inimesed kasutavad moraalse kohuse ideed selleks, et takistada endal ja teistel elu nautimast ning halastuse ülesnäitamist.
249. Kas on võimalik moraalselt arutleda, ilma et oma kaalutluste mingis punktis apelleeritaks intuitsioonidele?
250. –
251. Leslie Stephens: Moraal on seesmine.
252. Voorusepõhised süsteeme nimetatakse vahel areetiliseks eetikaks (kreeka sõnast arete, mille tõlkevasteks on „loomutäius” või „voorus”). […] Ta püüab kujundada inimesi, kes oleksid nagu Mooses, Konfutsius, Sokrates, Jeesus, Buddha, Püha Franciscus, Abraham Lincoln, John Stuart Mill, Albert Schweitzer, Mohmanda Gandhi ja ema Teresa – inimesed, kes valgustavad meie moraalset maastikku nagu kalliskivid, mis säravad omaenda valguses. […] Utilitarism küsib, milline tegu maksimeerib õnne või kasu, areetiline teleoloogia mõiste seevastu keskendub elu eesmärgile – elada hästi ja saavutada täius.
253. Eetika on omamoodi vaimne loodimine, moraalne kasuistika (konkreetsete juhtumite analüüsil, toim) põhinev lähenemine, kogum juuksekarva lõhkiajavaid eristusi, mis teatud mõttes isegi ähmastavad moraali mõistet. Mis kasu on reeglitest ilma iseloomu-mootorita, mis paneb reegleid tegusid tagant tõukama?
254. Nagu John Stuart Mill kaebas viktoriaanliku ajastu niinimetatud kristliku moraali üle: „Niinimetatud kristlikul moraalil on kõik reaktsiooni iseloomulikud jooned; suurel määral on see protest paganluse vastu.”
255. Moraal tehti inimese jaoks, mitte inimene moraali jaoks.
256. Teopõhised eetikad taandavad kõik moraaliotsustused otsuseks tegude kohta (deontilised otsustused) ega pööra tähelepanu sellistele vaimsetele omadustele nagu tänulikkus, eneseaustus, kaastunne, oma emotsioonide tasakaalus hoidmine ning püüe saada teatud sorti inimeseks.
257. Moraalselt kõrgemal ei seisa mitte vaimust vaevatud neurootik, kes suudab end iga ettejuhtuva kiusatuse puhul vaevu kontrollida, vaid loomulik pühak – inimene, kes teeb head harjumusest ning hea iseloomu sisemiste ressursside tõttu.
258. Vooruseetika ütleb, et on oluline mitte ainult teha õiget asja, vaid ka omada hea olemiseks ja õigesti toimimiseks tarvilikke kalduvusi, motivatsioone ja emotsioone.
259. Moraalsed voorused: ausus, heasoovlikkus, mittepahatahtlikkus, õiglus, kohusetundlikkus, tänulikkus jne. Mittemoraalsed voorused: vaprus, optimism, ratsionaalsus, enesekontroll, kannatlikkus, visadus, töökus, musikaalsus, puhtus, teravmeelsus jne.
260. Kui intellektuaalseid voorusi saab vahetult õpetada, siis moraalseid tuleb läbi elada, et neid saaks õppida.
261. Moraalselt vooruslik elu seisneb mõõdukuses, „kuldse keskmise” järgi elamises.
262. Kui vangide ridadest tõmmati üksteise järel välja kümme inimest, astus ette isa Kolbe, anudes komandanti, et ta tohiks asendada ühte neist vangidest – poola töölist, kellel olid naine ja lapsed. „Härra, ma olen vana mees ega kõlba enam millestki. Minu elu pole millekski tarvis,” palus 45-aastane preester. […] Säilitada keset õudust ja masendust oma südames ning peas armastus ja vaprus, mitte lasta end manduda, vaid vastata vihkamisele armastusega – see on moraalse kangelaslikkuse ime.
263. Filosoof Susan Wolf on oma mõjukas artiklis „Moraalipühakud” väitnud, et moraalipühakud pole köitvad, sest neil puudub „võime nautida seda, mis elus on nauditavat” ja nad on nii „väga-väga kenad”, et peavad olema „nürid ja ilma huumorimeeleta või liigvagurad”. Nende elu on „kummaliselt kõle”. Kuid mina ei näe Jeesuse, Gandhi, Martin Luther Kingi, Albert Schweitzeri, John Stuart Milli ning ema Teresa elus midagi, mis oleks „nüri või ilma huumorimeeleta või liigvagur”.
264. Eeskujude õppetund on see: „Kui need inimesed suudavad kiusatusest jagu saada ja sügavalt moraalset elu elada, siis suudan ka mina.”
265. Pühakud ja moraalikangelased on sool, mis seda maailma säilitab.
266. Epistemoloogilised (tunnetusteoreetilised, toim) probleemid. Millised harjumused ja emotsioonid on ehtsad või tõelised voorused? Kuidas teada, millised on? Kes on vooruslik inimene?
267. Aristotelese Nikomachose eetikas räägitakse üpris vähe sellest, mida me peaksime tegema. Võiks aga mõelda, et eetika peaks vähemalt mingil määral olema toimimist juhtiv. Aristotelese vastus näib siin olevat „tee seda, mida teeks hea inimene.”
268. Lühidalt, vooruseetikaga on rakendamise probleem: ta ei ütle meile, mida teha konkreetsetel juhtudel, kus kõige rohkem suunamist vajame.
269. Seega peaksime arendama heategemise voorust.
270. Frankena: „iseloomujooned ilma printsiipideta on pimedad”.
271. Vaprus ise pole moraalne voorus, nii nagu heasoovlikkus ja õiglus, sest see on seda laadi voorus, mis edendab ja võimendab nii voorusi kui pahesid (mõelge näiteks vaprale mõrvarile).
272. Deontiline (teokeskne) eetik võib austada voorusi ja neid targalt kasutada, moonutamata nende rolli elus.
273. Mõningaid reeglitäitmisi saab sooritada ilma voorusteta, ja mõningaid voorusi hinnatakse nende eneste pärast, isegi kui nad ei vasta mingile moraalsele kohustusele.
274. Komplementaarsuseetik (vastavus-eetik, toim) pooldab ikka endiselt keskset aristotellikku ideed, et voorused on loomutäiused, millel on iseseisev väärtus: nad pole pelgalt instrumentaalsed, vaid konstitueerivad hea elu.
275. Vooruste vastavusteooria kohaselt vastab iga voorus teatud asjaomasele moraalsele printsiibile.
276. Thomas Hill jutustab loo aukartlikust naisest, es teeb alati seda, mis on moraalselt õige või lubatav, kuid tema motiiviks on seejuures madal enesehinnang.
277. Tähtis on tunnistada, et printsiibid ilma iseloomuta on jõuetud ja et voorused annavad tõhususe printsiipidele ning moraalielule üldiselt.
278. Vooruseetikud kiidavad sageli oma „tükiviisilist” antiteoreetilist lähenemist eetikale.
279. Gandhit mõjutas „Vaishna Janas” sügavalt ning ta võttis selle oma elu eeskujuks. See tekst iseloomustab tema vägivaldsusetu elukäsituse (ainsa) tuuma.
280. Kuid maiste sündmuste (India vabastamine Inglise ülemvõimust, toim) üle valitsemine oli Gandhi jaoks teisejärguline eesmärk. Tema peamiseks sihiks oli valitseda iseeenda üle, olla puhas, jõuda Jumala nägemiseni.
281. Aristoteles: „Kõigepealt peab olema kalduvus loomutäiusele, kalduvus armastada seda, mis on kaunis ja jälestada seda, mis on madal.”
282. Robert Fulghum on kirjutanud, et reeglid on üsna lihtsad ja elementaarsed ning et enamik meist on nad selgeks õppinud lasteaias.
283. –
284. Miks peaksid inimesed üldised olema moraalsed? Miks peaksin mina olema moraalne? Neid kahte küsimust ei tuleks segi ajada.
285. Moraal on vastumürgiks säärasele loodusseisundile ja võimaldab omahuviga indiviididel rahuldada oma vajadusi ja soove rahu ning koostöö seisundis. Säärasena on moraal sotsiaalse kontrolli mehhanism.
286. Kas moraalse eluviisi valik on mõistusepärane või lihtsalt meelevaldne valik?
287. Sokrates juhib tähelepanu hinge harmoonia ideedele ja väidab, et ebamoraalsus laostab inimese seestpoolt, samas kui voorus puhastab teda.
288. Tõotatakse igavest õndsust vooruslikele ja raskeid aegu pahelistele. Jumal näeb kõike ning tasub kätte absoluutselt õiglaselt, vastavalt individuaalsele moraalsele voorusele.
289. Kuna moraal pole alati kooskõlas meie omahuviga, tuleb küsida, kas pole see mitte luul, väljamõeldis, mis peab meid paigal hoidma. Kui see on luul, siis peab ratsionaalne inimene olema egoist ja soosima moraali kõigi teiste puhul, kuid rikkuma seda alati, kui seda saab ohutult teha.
290. Mõlemad teavad, et kui nad peavad kinni vaikimiskokkuleppest, saab politsei neid vahi all hoida neli kuud, aga kui nad kokkulepet rikuvad ja tunnistavad, et nad on spioonid, mõistetakse kummalegi kuus aastat vanglat.
291. Mängus on kaks mängijat ja pankur, kes maksab mängijatele raha välja või trahvib neid. Igal mängijal on kaks kaarti, siltidega Koostöö ja Pettus. Iga käik seisneb selles, et mõlemad mängijad asetavad üheaegselt lauale ühe oma kaartidest. Oletame, et teie ja mina mängime omavahel.
292. Kuna korralik ühiskond pole mitte väike hüve, lubab egoist oma vabaduse piiramist. Niisiis pole moraali ja omahuvi vahel selles mõttes tõelist vastuolu. Me lepime teatud kahjuga, et saada pikas perspektiivis, kokkuvõttes, ikkagi kasu.
293. Nii et ehkki Vangi dilemma ütleb meile, et isegi amoralist peab üldiselt moraalikoodeksist kinni pidama, ei ütle ta, miks amoralist – või mina – peaks kogu aeg moraalne olema, miks ma ei peaks egoistlikult toimima, kui on minu huvides seda teha.
294. Et pälvida moraalse elu hüvesid – sõprus, vastastikune armastus, sisemine rahu, moraalne uhkus või rahuldus või moraalne süüst vabaolemine – peab omama teatud laadi usaldusväärset iseloomu.
295. Nagu ütleb Gregory Kavka, ei peaks me tajuma „ebamoraalse inimese kahjurõõmutsemist, et tal ei tasu olla moraalne kui võitu meie üle. See sarnaneb pigem kurdi pateetilise hooplemisega, et ta hoiab raha kokku, kuna tal pole tarvis osta ooperiplaate.
296. Elu ilma säärase spontaanse või teadliku altruismita pole võib-olla väärt elamist. […] Kui armastame, oleme haavatavad.
297. Üldiselt, mida õiglasem on poliitiline kord, seda tõenäolisem on, et häid ootab ees õitseng, ja seda tõenäolisem on, et omahuvi ja moraal sulavad kokku.
298. Hospers usub, et küsimusele, „miks peaksin olema moraalne?” saab vastata ainult nii: „Sest see on õige.”
299. Kirjeldasin üliõpilast, kes pettuse teel pääses arstiteaduskonda. Kas tahaksite teie olla üks tema patsientidest? Mida ütleb see teile nende kohta, mis sunnivad inimest olema moraalne?
300. –
301. Kas Jumal armastab head, sest see on hea, või on hea sellepärast, et Jumal armastab seda? […] Lev Tolstoi: Ilma usuta ei saa olla tõelist, siirast moraali, nii nagu ilma juurteta ei saa olla tõelist lille.
302. Lootus Paradiisile ja hirm Põrgu ees – kõik need usulised teetähised on enam kui kahe aastatuhande jooksul sügavalt mõjutanud inimeste teadlikku elu ja moraalset käitumist. […] Kas Dostojevksi tegelasel Ivan Karamazovil on õigus, kui ta ütleb, et „kui Jumalat pole olema, siis on kõik lubatud”?
303. Ühe teooria kohaselt, mida nimetatakse jumaliku käsu teooria, on eetika printsiibid lihtsalt Jumala käsud.
304. Ilma Jumalata kehtib moraalne nihilism. Kui Jumalat pole olemas, siis pole miski eetiliselt väär, nõutav ega lubatud.
305. Autonoomia eetika teesi järgi isegi Jumal peab alluma moraaliseadustele, mis eksisteerib sõltumatult temast – analoogiliselt loogika ja matemaatika seadustele.
306. Kui pole mingit kitsendust sellele, mida Jumal võib käskida, ei mingit sõltumatut mõõdupuud või alust moraalseks tegutsemiseks, siis võib ükskõik millest saada moraalne kohustus, ja meie moraalsed kohustused võivad iga silmapilk muutuda. Kas saaks siis olla mingit moraalset stabiilsust? (Miks peab eeldama, et Jumala juures on pidevad muutused võimalikud? Kui me usume, et headus pärineb Jumalast, siis on ebaloogiline eeldada, et Jumal võiks käskida teha midagi mitte-head. Miks peab eeldama, et headuse printsiip valitseb Jumala üle, aga et headuse printsiip on ise täiesti sõltumatu? Võib ju uskuda, et Jumal ei käsi teha mingit kurja. Aga kui selline kurja sooviv jumal oleks olemas, siis ei peaks ju temasse uskuma; peale selle on kurat kõigest vaid langenud ingel, mitte langenud jumal; toim)
307. Kui ta mõrva eest arreteeriti, väitis ta, et Jumal käskis tal oma perekonna tappa ja tema ainult kuulas Jumala sõna. (Meil pole piisavalt kindlust arvata, et mõrvar ei valetanud. Aga kui ta isegi kuulus mingeid „hääli”, siis ei saa kuidagi eeldada, et Jumal, kes on kõige headuse allikas, käsiks inimesel teha midagi kurja. Kurja nõudev jumal ei vääriks uskumist ega usaldust; toim)
308. Mõned filosoofid ja teoloogid tunnistavad, et Jumal ei saa moraaliseadust muuta rohkem kui ta suudab muuta loogikaseadusi, kuid väidavad, et on siiski moraaliseaduste allikas. (Siia sobib õpetlik lugu sellest, kas kõikvõimas Jumal suudab luua kivi, mida ta ei jõua tõsta. Suudab jah. Selleks on Jumala poolt antud süda inimesele, mida inimene võib teha kivikõvaks, mistõttu see Jumala juurde mitte kuidagi ei jõua. Jumal oleks võinud talitada ka teistpidi, kui vaid oleks soovinud.; toim)
309. Immanuel Kant (1724-1804), kes pooldas autonoomia teesi, arvas, et paikapidav usuline eetika ei saa erineda paikapidavast filosoofilisest eetikast.
310. Paljud ilmalikud mõtlejad, nagu näiteks Bertrand Russell ja Kai Nielsen, on vaielnud vastu nii jumaliku käsu teooria tugevamale teesile (et usk on eetika alus) kui ka nõrgemale, kantiaanlikule teesile (et usk täiendab eetikat). Nad väidavad, et moraal ei vaja Jumalat: ka ilma temata on võimalik olla moraalne, ning mõtliku stoilise resignatsiooni piires isegi õnnelik.
311. Russelikuks maailmas on sügavad ainult säärased asjad nagu aine ja energia, või ehk loodusseadus, juhus või kaos.
312. Mõned ilmalikud mõtlejad – nimetagem neid antireligioosseteks – lähevad isegi kaugemale kui Russel ja Nielsen, väites, et religioosne ja ilmalik moraal pole mitte ainult erinevad, vaid et religioosne moraal ob alamat sorti moraal.
313. Jumalat kummardades pole tarvis hüljata oma mõistust, oma olemuslikku autonoomiat
314. Kui Jumal on olemas, saab hea halvast võitu.
315. Kui teism on tõene, kaaluvad moraalsed tegutsemisalused alati üles mittemoraalsed tegutsemisalused.
316. Foot seevastu väitis minu täielikuks hämmastuseks, et ehkki see, mida Gauguin tegi, oli moraalselt väär, oli tema teguviis ikkagi õige, sest kõiki asjaolusid arvesse võttes kaaluvad mittemoraalsed tegutsemisalused mõnikord moraalsed üles.
317. Kui on olemas Jumal, kes lõi meid oma näo järgi, siis on kõik inimesed võrdselt väärtuslikud.
318. Me võime mõnikord väita, et enesetapp on ebamoraalne, sest inimesed, kes kaaluvad enda surmamist, omavad kohustusi teiste ees, kellele nende enesetapp teeb kahju.
319. Religioon põhineb suurel määral pigem usul kui vastuvaidlematutel tõenditel, nii et usklikel sobib oma poliitikates tagasihoidlik olla.
320. Keskaegsed ristisõjad ja inkvisitsioon, reformatsiooniperioodi ususõjad, religioosne konflikt katoliiklaste ja protestantide vahel Põhja-Iirimaal, laastamistöö endises Jugoslaavias, kus kristlased ja moslemid üksteist hävitavad, hindude-muhameedlaste veresaunad Indias ning ajatolla Homeini korraldus tappa kirjanik Salman Rushdie tema väidetavalt pühadustteotava raamatu „Saatanlikud värsid” eest põhjustasid paljudes ausameelsetes inimestes õigusega pahameelt. (Põhja-Iirimaa probleeme ja Jugoslaavia lagunemist tuleb minu meelest vaadelda pigem etnilise konfliktina, sest vastasel juhul järelduks, et Eesti Vabadussõja ajal sõdisid luterlased ateistidega, mis moonutab konfliktide tegelikke põhjuseid; toim)
321. Me väitsime, et ehkki religioosne eetika ei erine olemuslikult ilmalikust eetikast, võib usk moraalset elu edendada, lisades motiveerivaid põhjusi moraalne olemiseks.
322. Jumala ja moraali vahekord ongi just nii lihtne – Jumal on isa, aednik jne.
323. Karl Marx ütles, et usk on oopium rahvale: see kutsub meis esile petliku mõtte, et maailmas saab kõik olema hästi, viies passiivsele leppimisele halva ja ebaõiglasega.
324. Mõned usklikud on usulise autoriteedi alusel veendunud, et abort ja homoseksuaalne käitumine on moraalselt väär.
325. Pahe ja vooruse eristus ei põhine pelgalt objektide suhtel ega ole ka mõistusega tajutud.
326. Hume esitab mõtte, et järeldamine faktidelt väärtustele on mingis mõttes lubamatu.
327. Naturalism on põhiliselt teooria, et väärtusväiteid saab määratleda faktiväidete kaudu. Fakti all mõtleme seda, mida peavad silmas empiiriliselt verifitseerivad väited – nt et Jill spikerdas eksamil. Väärtuse all mõtleme seda, mida peavad silmas hinnangulaused – nt „spikerdamine on väär”.
328. Moore alustab Principia Ethica´t deklaratsioonist, et filosoofe on eetikaprobleemidest segadusse ajanud suuresti sellepärast, et nad pole kõigepealt selgelt määratlenud eetika valdkonda ega seadnud piiranguid sellele, mis laadi küsimusi filosoofid on võimelised esitama ja vastama.
329. Moore: eetiku ainus ülesanne on teha kindlaks sõna „hea” tähendus.
330. Hume uskus, et naturalistid ajavad faktid ja väärtused omavahel segi.
331. Hjuumlane võiks hea määratleda naturaalse omaduse kaudu – nagu näiteks inimliku vajaduse (või soovi) rahuldamise või Jumalale kuuletumine. […] Kuid Moore niisugusr arutlust ei tunnistaks.
332. Kuna Moore´i oli veendunud, et eetika pole illusioon, tegi ta järelduse, et eetika ainevald – hea – „on lihtne, määratlematu, analüüsimatu mõtteobjekt.”
333. Moore´i arvates oli intuitsionism ainuke rahuldav eetikateooria. Kuid head ei saa samastada mingi naturaalse omadusega, peab hea olema määratletav mittenaturaalse omadusena, meenutades platonistlikku vormi (nt Head), mida me tunnetame intuitiivselt.
334. Hjuumlik tees. Peaks-väiteid pole võimalik tuletada on-väidetest. Platonlik tees. Põhilised väärtusterminid, sealhulgas moraaliväited, osutuvad mittenaturaalsetele omadustele. Kognitiivne tees. Moraaliväited on tõesed või väärad, st nad on objektiivsed, oletuslikud väited tõeluse kohta, mida on võimalik teada. Intuitsiooni tees. Moraalitõdesid tunnetatakse intuitiivselt; nad on järelemõtlemisel iseendastmõistetavad.
335. Võib-olla kõige puhtam näide eetilisest emotivistist on Oxfordi filosoof A. J. Ayer (1910-1989). 1930-ndatel läks Ayer Viini, et tegutseda koos filosoofide rühmaga, keda nimetati „loogilisteks positivistideks” ning kes uskusid, et lause tähendus peitub tema verifitseerimise (s.t. empiirilise tõestamise, toim) meetodis.
336. Aastal 1935 kirjutas Ayer, et eetikamõisted on analüüsimatud, kuivõrd puudub kriteerium, mille abga saaks kontrollida nende otsuste kehtivust, kus nad esinevad.
337. Kuna moraaliväited öeldakse olevat tõeväärtusteta (ei tõesed ega väärad), võiks öelda, et neil puudub kognitiivne sisu. Nende tähistamiseks kasutati terminit mittekognitivism, eristades neid sellistest eetikateooriatest, mille kohaselt moraaliväidetel on tõeväärtus ja mida nimetatakse kognitivismiks (seda pooldavad naturalistid, mittenaturalistid ja intuitsionistid).
338. Kui teie ütlete, et varastamine on hea ja mina ütlen, et see on hea, siis me lihtsalt ilmutame erinevaid hoiakuid varastamise suhtes. „Hoiakuteooria” rõhutab niisiis, et just hea magneetiline aspekt on oluline – see, et kõnealusel sõnal on kiitev tähendus.
339. Lõpuks, emotivism mitte üksnes ei jäta kahe silma vahele moraaliprintsiipide universaalsust, käsitatledes moraaliväiteid eraldiseisvate, atomaarsete, verbaalsete eneseseväljendustena, vaid jätab ühtlasi tähele panemata ka selle, et nimetatud universaalsusetunnus võimaldab meil vaielda moraaliotsustuste üle.
340. Emotivism pole ainus mittekognitivismi liik. Teine versioon, mille esimesena esitas R. M. Hare (sünd 1919) ja mida nimetatakse preskriptivismikse, tunnistab Moore´i lahtise küsimuse argumenti naturalismi vastu, ja koos sellega ka emotivisti radikaalset faktide-väärtuste lahutust.
341. Teatud mõttes on väärtusotsustused midagi lisanduvat või ülearust (mõesõnaks on siin kaasuv) lihtsa kirjelduse juures.
342. Väärtusotsustusi ei saa võrdsustada imperatiividega, kuid siiski on neil üht-teist ühist; mõlemad on ettekirjutavad. Moraaliotsustusest tuleneb imperatiiv.
343. Kui tuletame meelde, et peaks-otsustused on imperatiivi tüüpi, ja rakendame siis teesi II moraaliotsustustele, näeme, et kehtiv moraalne argument peab sisaldama vähemalt üht (imperatiivset) peaks-eeldust, et jõuda moraalijäreldustele.
344. Hare´i universaliseeritavuse printsiibi kohaselt on moraaliotsustuse tarvilik ja piisav tingimus see, et erapooletult nõustutaks sama põhimõttega ükskõik millise sama laadi juhtumi puhul.
345. Hare´i töö üks kõige valgustavamaid aspekte on tema tõdemus, et printsiibid on moraaliarutluses kesksed.
346. On aegu, mil inimene peab oma põhimõtted kõrvale heitma ja tegema seda, mis on õige.
347. Pärast seda, kui meil on olemas põhiprintsiibid, õpime järgmiseks ära, millal neid kasutada ja milla neid keerukas situatsioonis kohandada.
348. Hare usub, et kasutades kujutlusvõimet ja asetades ennast teise inimese „kingadesse”, võime jõuda ühiste põhimõtete kogumini.
349. Naturalism: eetikaterminid on määratletud faktiterminite kaudu; nad osutavad naturaalsetele omadustele. Eetikaväited on maskeeritud otsustused mingit laadi faktide kohta ja seega saab neid õigustada empiiriliselt. […] Preskriptivism: eetikaväited ei omista omadusi, ja nende tähendus pole mitte aktuaalne, vaid pigem tähistab universaalseid ettekirjutusi. Eetikaotsustused pole aktuaalselt, intuitiivselt ega ratsionaalselt õigustavad, kuid nad on eksistentsiaalselt õigustatud.
350. Preskriptivismi süüdistatakse selles, et ta on liiga lai, lubab universaalset ja laseb elu moraalsel sisul eetikateooriast välja libiseda.
351. Ja makartist või paremäärmuslane võiks arutleda nii: Ühelgi sotsialistil ei tohiks lubada õpetada Ameerika ülikoolis. Hertbert Aptheker on sotsialist. Järelikult ei tohiks Herbert Apthekeril lubada õpetada Ameerika ülikoolis. (aga kui see sotsialist on natsionaalsotsialist, kuidas siis otsustada; toim)
352. Preskriptivistlik kohtunik peaks sellega nõustuma ja ütlema: „Jah, ma mõistan, et teil on teistsugused moraalipõhimõtted kui enamikul meist, ning asja otsustamiseks pole olemas objektiivselt korrektset viisi. Kuid üks minu moraalipõhimõtteid (mille abiga ma tegelikult endale elatist teenin) on viia ellu seaduse käsku. Niisiis mõistan ma teile eluaegse karistuse.
353. Oletame, et kui teie olete rikas ja mina vaene, universaliseerin ma põhimõtet „rikkad peaksid vaeseid aitama igal võimalikul viisil”, ja oletame ka, et ma veenan teid selle põhimõtte alusel toimima. Kuid nüüd oletame, et olukord on ümber pööratud: mina olen saanud rikkaks ja teie jäänud vaeseks.
354. Ressurside, intellekti, teadmise, ratsionaalsuse ja sümpaatia puudujääkide tõttu kipub sotsiaalne kude lagunema: selle tulemusel ähvardab tekkida hobbestlik loodusseisund, kus valitseb kaos.
355. Inimhüvangu edendamine on see, mida me mõtleme moraalse headuse all.
356. Kuningas teeb selle naeruväärse vea, et käsitleb umbmäärast, funktsionaalset asesõna „eikeegi” pärisnimena „Eikeegi”.
357. Meil on ettekujutus headest eesmärkidest, mida moraal teenib.
358. Mõistus siseneb naturalisti vaatevälja kohe alguses, et noppida välja õiged printsiibid, ent siis jääb alles täiendav probleem, mis puudutab moraalse vaatevinkli valimist. Mittekognitivisti (nt Hare preskriptivisti) jaoks on moraalne vaatevinkel ükskõik mis, mille alusel toimija otsustab elada. (kognitiivsus – tunnetuslikkus; preskriptivistism – kohustuslikkus, naturalism – üritab ühiskonnanähtuste seletamisel rakendada loodusseadusi ja eetikaväiteid saab õigustada ainult empiiriliselt ehk vaatluse ja katse teel ning eitatakse intuitiivseid ja religioosseid põhjendusi; toim)
359. Realismidebatti komplitseerib tõsiasi, et antirealist ei ole ilmatingimata moraalirealist.
360. Moore´il oli ükskord õudusunenägu, kus ta ei suutnud väiteid eristada laudadest. Aga isegi ärkvel olles ei suutnud ta armastust ja ilu ja tõde eristada mööblist.
361. –
362. Nowell –Smith usub, et moraalikeelt kasutatakse peamiselt tegude valimiseks ja teistele nõu andmiseks.
363. –
364. Selle probleemi nimetus on moraalirealism versus antirealism või moraaliskeptisism.
365. Spinoza ütles, et hea ja halb „pole midagi enamat kui viisid, kuidas kujutlust erineval morel mõjutatakse, ja sellegipoolest käsitlevad võhikud neid nii, nagu oleksid nad asjade erilised atribuudid.
366. Kognitivism: realism: naturalism, mittenaturalism ja supernaturalism. Mittekognitiivsm: anirealism: emotivism, preskriptivism ja projektivism.
367. Moraaliteooriate puhul ei tuvasta me tegude „õigsust” või ”väärtust” samal moel, kuidas tuvastame aurujälge mullikambris kui tõendi prootoni käitumise kohta.
368. Mwckie avab oma raamatu lausega „objektiivseid väärtusi pole olemas”.
369. Kui näiteks mõni seen kutsub meis esile vastikustunde, kipume seenele endale omistama mittenaturaalset vastikuse-omadust. Erinevus niisuguse olukorra ja moraali vahel seisneb selles, et moraali puhul mõjutab ühiskond seda, mida me peame eemaletõukavaks või heaks.
370. Relatiivsuse argument ütleb, et parim seletus tegelikule moraali mitmekesisusele on universaalsete moraalitõdede puudumine, mitte objektiivsete printsiipide moonutatud taju.
371. Mackie: Arvestades seda, milline maailm on, ei saa kehtestada reeglit, et sõjad ja revolutsioonid ei tule moraalselt kõne alla. Surmanuhtlusega on minu arvates teisiti.
372. Mackie tahab justnagu öelda, et nii väärtus kui lubatavus on kategooriavead. Kumbagi pole olemas. Ent kui see oleks tõesti nii, kas oleks siis üldse tähtis, mida me teeme? Moraali pole üldse olemas. See pole lihtsalt moraaliskeptitism, vaid moraaalinihilism.
373. Kas nii me loomegi moraali – meie enda näo järgi ja vastavalt omaenda soovidele, omistades sellele loomisprotsessi käigus autoriteedi? Kas Mackie arvab, et mõtleme moraali, printsiibid ja sanktsioonid teadlikult välja, et saavutada sotsiaalset kontrolli?
374. Väärtus on miski, mille ta vaatlusele juurde panete.
375. Dostojevski arvas, et olemas on kas Jumal või nihilism – see on hea põhjus, miks uskuda Jumalat, või vähemalt panna teisi teda uskuma. Kuid agnostikul või ateistil pole sellest abi.
376. Kuidas eristada siis ebauske kehtivatest moraalipõhimõtetest? Meil näib olevat tarvis midagi enamat kui pelgalt intuitsioonid.
377. Moraal on funktsionaalne institutsioon, mis seostub õnne soodustamise ja kannatuse leevendamisega.
378. Kui lastele on teada, millist valu põhjustab suur kuumus, siis mõistavad nad, et põletamine teeb kassile haiget, ja saavad aru, et nii teha on halb, kuivõrd valu põhjustamine on halb tegu.
379. Teaduslik teooria ↔ teaduslikud printsiibid ↔ teaduslik vaatlus ↔ teadusliku vaatluse aruanne. […] Moraaliteooria → moraaliprintsiibid → moraalne vaatlus → moraalne vaatluse aruanne.
380. Kui see on õige, võime teha järelduse, et moraalirealism ning tees moraalifaktide olemasolust on õiged. Ning õige on ka moraalikognitivism – teooria, et meil võib olla moraaliteadmist.
381. Kas moraalifaktid on olemas? Põhilised argumendid selle teesi vastu on: lihtsuse printsiip – et me ei peaks omaduste või asjade arvu suurendama ilma vajaduseta; maailmalt-sõnale sobimise suund – et moraaliprintsiibid on pigem ettekirjutused või imperatiivid, mitte maailma kirjeldused.
382. Kuigi ma olen üldiselt pooldanud naturalistlikku moraalikäsitust, uskudes, et moraaliomadused kaasuvad naturaalsetega (nt omadus „headus” tuleneb õnnelik või armastav olemise kogemusest), ei ole ma välistanud intuitsionismi, teesi, et moraaliomadused on mittenaturaalsed, et nad on endastmõistetavad tõed, mis avastatakse järelemõtlemisega. Ma olen ka tunnistanud võimalust, et moraaliomadused juurduvad transtsendentses reaalsuses. Naturalism, mida olen kaitsnud, on funktsionaalne, mitte metafüüsiline naturalism. Nende teooriate ühisteesiks on see, et universaalsed moraalitõed on olemas. Kui asi on nii, siis on meie tegude jaoks olemas objektiivsed juhtnöörid, mille alusel peaksime elama ja oma ühiskondi kujundama.
383. Ma eristan valu ja kannatust.
384. Uurige ja hinnake Mackie veateooriat ning Harmani moraalinihilismi. (Mackie veateooria: meie kalduvus lugeda oma tundeid sisse nende objektidesse. Harman ütleb, et moraalipõhimõtteid ei saa kontrollida samamoodi nagu teaduslikke hüpoteese – katse ja vaatlusega; toim)
385. –
386. Kas saab riigi jaoks olla midagi paremat kui kujundada parimat tüüpi mehi ja naisi? – Platon, „Riik”
387. Rõhuasetus on ühiskondlik kontroll: moraal on suuresti ärahoidva iseloomuga, tagades õigused ja moraalse ruumi, kus inimesed saavad teostada oma kavatsusi teiste inimeste rünnakute eest kaitstuna.
388. Moraal on inimeluga samaulatuslik ja hõlmab seda piiranguteta.
389. Singleri põhimõte on järgmine: „Kui on meie võimuses hoida ära millegi halva juhtumist, ilma et seeläbi ohverdaksime midagi, mis oleks võrreldava moraalse tähtsusega, peaksime seda moraalses mõttes tegema.”
390. Moraalis kehtib elitism. On olemas isegi moraalieksperdid: pühakud ja moraalikangelased.
391. Charles Darwin: Sümpaatia, mis ulatub väljapoole inimese piire, st inimlikkus alamate loomade suhtes, näib olevat üks viimase aja saavutusi.
392. Ma usun, et moraal on inimõitsengu tarvilik tingimus, kuid ta võib saavutada kõrgpunkti üksnes õiglases ühiskonnas, kus inimesed jagavad teistega oma ressursse, saavad seda, mida nad on õiglaselt ära teeninud (või vähemalt mitte sellest vähem) ning teevad vastastikuse kasu nimel koostööd.
393. –
394. Ma väitsin, et jumaliku käsu teooria kannatab tõsiste probleemide all, mis teevad selle moraaliteooriana vastuvõetamatuks.
395. Modifitseeritud jumaliku käsu teooria järgi on Jumala käsk täieliku eetilise kehtivuse tarvilik, kuid mitte piisav tingimus. Käsk peab olema antud armastuse motiividel või vähemasti olema kooskõlas armastuse loomusega.
396. Täielik moraalikäsk on säärane siis ja ainult siis, kui täidab kahte tarvilikku ning üheskoos piisavat tingimust: Jumal käskis seda ja ta tegi seda armastuse seisundis. (Miks peaks üldse arvama, et Jumal pole alati armastuse seisundis? Miks peab eeldama, et Jumal pole armastus?; toim)
397. Jumal käsib head (või õiget), sest see on hea (või õige), ja Hea (õige) pole hea (õige) lihtsalt sellepärast, et Jumal seda käsib.
398. Hakkab paistma sedamoodi, nagu oleks õige eetikaversioon see, mida nimetasime ilmalikuks eetikaks.
399. Headus pluss Jumala käsk on see, mis määrab õige. […] Teiste sõnadega, kuidas eristame saatana käske Jumala omadest?
400. Kui heidame selle vaatekoha (ja ühtlasi jumaliku käsu teooria) kõrvale, peame vaatama, mis järeldub Euthyphroni dilemma teisest harust – sellest, mis postuleerib, et Jumal käsib Head sellepärast, et see on hea.
401. Moraalselt õige ja vale on kindlad faktid, täpselt samuti nagu aritmeetikas, loogikas või keemias on kindlad faktid. Kui see on õige, siis on moraalil sõltumatu õigustus. Kaudselt võib moraal sõltuda Jumalast – eeldades, et Jumal on olemas -, selles mõttes, et ta oleks võinud meile anda teistsuguse loomuse. Kuid kui Jumal on kord loonud meiesarnased mõistuslikud olendid, siis on moraaliseadus hakanud elama omaenda elu, mida isegi Jumal peab respekteerima. Muidugi mõista kerkib siin esiplaanile küsimus, kas Jumal on olemas ja kas ta on läbinisti heasoovlik. Kuid see viib meid metafüüsikasse ja religioonifilosoofiasse – ainevaldkonda, mis väljuvad käesoleva töö piiridest.
402. Mitte midagi väärtuslikku pole kunagi saavutatud ilma suurte raskusteta – Platon „Riik”. Minu esimeseks filosoofia-alaseks raamatuks olid Bertrand Russelli „Lääne filosoofia ajalugu”, mis on palju rohkem kui lihtsalt aine ajalugu: see on ühtlasi ka Russelli omapoolne analüüs ja hinnang olulisematele teemadele Lääne filosoofia ajaloos.
403. Kas Jumal on olemas? Mida võin ma kindlalt teada? Kas mul on hing, mis elab igavesti? Kas ma olen tõeliselt vaba või olen ma määratud oma pärilikkuse ja keskkonna poolt? Mida kujutab endast tõeliselt moraalne elu?
404. Mõnikord kujutlen ma filosoofilise probleemi üle arutlemist kui omamoodi juriidilist väitlust tsiviilkohtu ees: kumbki osapool esitab tõendeid ja põhjendusi selle kohta, miks tuleb heaks kiita pigem tema kui vastaspoole järeldus.
405. Rakendage oma vastase arutlustele ligimesearmastuse printsiipi: tõlgendage tema seisukohta kõige tugevamal võimalikul moel, sest kuni te ei suuda toime tulla kõige tugevamate vastuväidetega oma seisukohale, ei saa te ka kindel olla, et teie seisukoht on parim.
406. Lõpetage oma töö kokkvõtte ja järeldustega: andke tihendatud ülevaade oma argumentidest ja sõnastage, mida enda arvates tõestasite.
407. Loodan, et hakkate filosoofilistest uurimisest – ja eriti moraalifilosoofiast – tundma niisama suurt mõnu kui mina.
408. Absolutism (või eetiline absolutism) on arusaam, et igale moraaliprobleemile on olemas ainult üks õige vastus. Täiesti absolutistlik eetika koosneb absolutistlikest printsiipidest, mis annavad vastuse igale võimalikule elusituatsioonile, olenemata kultuurist. Eetilisele absolutismile diametraalselt vastupidi on eetiline relativism, mis ütleb, et eetikaprintsiipide kehtivus sõltub sotsiaalsest heakskiidust. Nende kahe polaarse vastandi vahel paikneb eetiline objektivism.
409. Autonoomia (kreeka sõnast, mis tähendab „enesevalitsemine”) on enesele suunatud vabadus. Autonoomne indiviid jõuab oma moraaliotsusteni mõistuse abiga, mitte lihtsalt autoriteete aktsepteerides. Autonoomia tees ütleb, et eetilisi tõdesid on võimalik teada ja õigustada inimmõistuse abiga, ilma jumaliku ilmutuseta. […] Deontiline (kreeka sõnast deon, mis tähendab „kohust” või „kohustust”) viitab teopõhistele eetikasüsteemidele, nagu näiteks deontoloogilised ja teleoloogilised süsteemid, ning otsuste tüübile (nt tegude hinnangutele), mis neist süsteemidest lähtuvad, erinevalt motiivide ja iseloomu hinnanguist, mis lähtuvad areetilisest süsteemist.
410. Eetiline relativism on seisukohal, et moraaliotsustuste kehtivus sõltub kultuuri heakskiidust. Vastandub objektivismile ja absolutismile. […] Emotivism on mittekognitivismi versioon, mille järgi moraaliotsustustel pole tõeväärtust, vaid nad väljendavad meie tundeid ning aitavad meil veenda teisi toimima nii, nagu me soovime. Silmapaistva emotivisti A. J. Ayeri järgi taandub moraaliotsustus, et mõrv on väär, emotsionaalsele väljendusele – „mõrv – päh!”
411. Jumaliku käsu teooria on teooria, mis on arvamusel, et moraaliprintsiibid on määratud Jumala käskude kaudu või et moraalikohustused on loogiliselt sõltuvad Jumala käskudest.
412. Metaeetikas on kaasumine idee, et moraaliomadused kaasuvad naturaalsetega või on nende poolt esile kutsutud (emergentsed).
413. Kultuurirelativism on teooria, et erinevatel kultuuridel on erinevad moraalid.
414. Loomuseadus on teooria, et mõistus on võimeline avastama igavese, absoluutse moraaliseaduse. […] Metaeetika on eetika semantilise, loogiliste ja epistemoloogiliste küsimuste teoreetiline uurimine. Metaeetika uurib eetikaterminite tähendust, väärtusotsustuste loomust ning eetikateooriate ja –otsustuste õigustamist. Keskseks küsimuseks on faktide ja väärtuste vahekord.
415. Preskriptivism on mittekognitivistlik teooria, mille esitas R. M. Hare. Ütleb, et ehkki moraaliotsustel pole tõeväärtusi, on nad midagi enamat kui lihtsalt hoiakuväljendused; moraaliotsustused on universaalsed ettekirjutused. Näiteks otsustus, et Mary peaks tegema aborti, tähendab seda, et ükskõik kes, kes on oluliselt sarnases olukorras, peaks tegema aborti.
416. Utilitarism on teooria, et õige on see, mis maksimeerib kasu. Kasu määratletakse naudingu kaudu (Jeremy Bentham) või õnne kaudu (J. S. Mill) või ideaalide kaudu (G. E. Moore ja H. Rashdall) või huvide kaudu (R. B. Perry).
417. Eetika: areetiline, deontiline, deontoloogiline, emotivistlik, eudaimonistlik, hedonistlik, ilmalik, intuitsionistlik, kantiaanlik, kognitivistlik, komplementaarsuse, konsektventsialistlik, mittekognitivistlik, preskriptivistlik, religioosne, teleoogiline, utilataristlik.
418. Relativism: eetiline, konventsionaalne ja subjektiivne
419. Utilitarism: eudaimonistlik, reegliutilitarism ja teoutilitarism.
420. Aquino Thomas. Aristoteles. Augustinus.
421. Herodotos. Jeesus. Kong Fuzi. John Stuart Mill. Mooses.
422. Paulus. Arthur Schopenhauer. Seneca.

Jacques Le Goff. 1997. La civilisation de l'Occident Médiéval (referaat)

Jacques Le Goff (sündinud 1. jaanuaril 1924) on prantsuse ajaloolane. Le Goff on peamiselt tegelenud keskaja kultuuriloo uurimisega, pöörates erilist tähelepanu usulistele ilmingutele ning nende vastastikmõjudele ilmaliku kultuuri komponentidega.

1. -
2. -
3. -
4. -
5. -
6. -
7. -
8. Keskajal valitakse suletud maailma asemel avatud maailm.
9. Hoolimata kristluse rahvusülesest iseloomust, koonduvad inimesed üha enam rahvusteks ja riikideks ümber ilmalike valitsejate, põhiliselt monarhistliku või vürstliku mudeli alusel.
10. Kuid on selge, et keskaja puhul ei saa vähemasti alates XI sajandis enam rääkida pimedast ajast, nagu tehti XVI-XIX sajandini, ja meie ajal tunnistatakse, et see oli meie lapsepõlv, praeguse Euroopa tõeline algus.
11. Ometi toimub Euroopa XI-XIV sajandi vahel oluline muutus. Enne rahulduti eluspüsimise, ellujäämisega, sest usuti peatsesse lõppu.
12. Viimse Kohtupäeva ootus toitis nii lootust paradiisi pääseda kui hirmu põrgusse langeda.
13. Süvastruktuurides ilmneb reaalse ja kujuteldava ühtekuulvus.
14. Kirik mängib sellest keskset, põhilist rolli. Kuid peab silmas pidama, et kristlus toimib keskajal kahel tasandil: ulatuslikule ilmalikule võimule tugineva valitseva ideoloogiana ja kitsamas mõttes religioonina.
15. Samas pole võib-olla üheski ühiskonnas, üheski kultuuris olnud tugevamat kirge kõikehõlmavuse ja terviku järele.
16. -
17. -
18. Keskaja Euroopa sündis Rooma kultuuri varemetele. See oli ühtaegu nii tugi kui takistus.
19. Caracalla edikt annab 212 aastal Rooma kodakondsuse kõigile impeeriumi elanikele.
20. Välisele kokkukuivamisele lisandub sisemine stagneerumine ja eelkõige demograafiline kriis, mille tagajärjel on terav puudus orjatööjõust.
21. Alates Marcus Aureliuse valitsusajast (161-180) ripub impeeriumi kohal pidevalt germaani oht.
22. Jordanes kirjutab: "Goodid tulid oma Bergi-nimelise kuningaga välja Scanzia saarelt (Rootsist), mis on nagu hõimude sepikoda või, kui soovite, rahvaste üsa."
23. See oli nälg, mis tõstis goodid roomlaste vastu.
24. Ja langobardid saavad VI sajandil hakkama selliste julmustega, et neid kirjeldatakse kui "metslasi, kelle metsikus on hullem kui germaanlastel tavaliselt".
25. Püha Ambrosiuse arvates pole barbarites midagi inimlikku ja ta kutsub üles relvadega kaitsma "kodumaad barbarite rünnakute eest".
26. Katastroofi põhjus oli sisemine. Roomlaste endi (kaasa arvatud kristlaste) pattude tõttu hävines keisririik ja nende pahede pärast sai see barbarite omaks.
27. Kuulakem Salvianust: "Rooma kodaniku nimetust, mida juba ammu ei hinnata ja mida ostetakse ränga hinna eest, tänapäeval loobutakse ja selle eest põgenetakse, seda ei peeta enam mitte ainult väheväärtuslikuks, vaid lausa põlastusväärseks."
28. Kesk kannatusi märkavad ettenägelikud vaimud tulevast lahendust - barbarite ja roomlaste segunemist.
29. -
30. -
31. V sajandil Rooma riiki elama asunud barbarid polnud enam äsja metsadest või steppidest väljunud noored ja metsikud rahvad, millistena neid kirjeldavad kaasaegsed laimajad või praegusaegsed imetlejad.
32. Aga kummalise juhuse tõttu, millel olid rasked tagajärjed, pöördusid barbarid (idagoodid, läänegoodid, burgundid, vandaalid) ariaanlusse, millest oli pärast Nikaia kirikukogu saanud ketserlus.
33. Peab ootama aastat 800 ja Karl Suurt, et üks barbari väejuht julgeks ennast keisriks teha.
34. Isegi arvestades liialdusi, ei jäta V sajandi kirjandust täitvad jutustused massimõrvadest ja rüüstamistest kahtlust julmustest ja purustustest, mis kaasnesid barbarite "jalutuskäikudega".
35. Mõõk, nälg, epideemia, metsloomad - nemad on selle ajaloo jubedad kangelased.
36. Barbarite riituse kohaselt maasse torgatud mõõk saab Marsi sümboliks, mida nad austavad pühalikult nagu valitsejat, kelle maalt nad läbi lähevad."
37. Kõige silmatorkavam neist on Rooma piiramine, vallutamine ja rüüstamine Alarichi poolt 410 aastal. Paljud on Igavese Linna langemisest jahmunud. "Mu hääl lämbub ja nuuksed katkestavad mind, kui ma dikteerin neid sõnu", ägab püha Hieronymus Palestiinas.
38. Kuid suuremaks sündmuseks oli Attila hunnide suurriigi rajamine. Sest olgugi et see püsis vähe aega, pani see kõik liikuma.
39. Kui Chlodovech 511. aastal suri, kuulus frankidele kogu Gallia, välja arvatud Provence.
40. Marcellinus kirjutab: "Gootide kuningas Odoaker sai Rooma endale... Lääne-Rooma keisririik, mida esimene keiser Octavianus Augustus hakkas valitsema 709. aastat pärast Rooma asutamist, lõppes väikese keisri Romulusega."
41. 419. aastal Konstantinoopolis välja antud seadus karistab surmanuhtlusega igaüht, kes õpetab barbaritele "mereasju".
42. Isegi Euroopale on VII sajandi suursündmuseks islami teke ja araabia vallutused.
43. -
44. Vastutasuks tunnustas paavst 751. aastal Pippini kuningatiitlit ja tuli teda 754. aastal kroonima
45. Linnad kannatasid kõige kõige verisemalt ja nad ei suutnud saadud löökidest toibuda, sest ka ellujääjad kippusid ära minema. Linlaste lahkumine põhjustas kaupade kadumise linnaturgudelt.
46. Antiikse kaubandusvõrgu kokkuvarisemise esimeseks ohvriks on rooma maantee.
47. Jean Dhondt on hästi näidanud: "Alates rooma ajastu lõpust loovutab maanteeliiklus koha veeliiklusele, tuues vastavalt kaasa linnade ümberpaiknemise... Maanteede ristumiskohas olevad linnad käivad alla, kui neile ei lisandu jõeteed."
48. Kuldraha ei ringle enam üldse, ja kui Merovingi valitsejad neid vermivad, siis on see pigem prestiizi pärast, soovist rakendada valitseja eesõigust, mitte majandusliku vajaduse pärast.
49. Nagu isa, nõnda poeg - selline oli keskaja seadus, mis oli päritud hilisest Rooma keisririigist.
50. Saali õiguse paragrahv 27 varguste kohta – de fortis diversis – on väga üksikasjalik ja karm, kui sellele omandile kallale tungitakse: kui kariloom eksib võõrasse viljapõldu, kui heina niidetakse võõralt karjamaalt, kui korjatakse võõraid viinamarju või haritakse võõrast põldu.
51. On vägevaid ja nõrku, rikkaid ja vaeseid, kes muutuvad vallutatud maal kiiresti suurteks ja väikesteks maaomanikeks.
52. Ainus rahvas, kelle hulka me saame ligilähedaselt määrata, on Geiserichi-aegsed vandaalid Aafrikasse suundumise hetkel 429. Aastal. Neid oli kakskümmend tuhat.
53. Barbari kuningriigis pole seadust, mis oleks maksev kõigi selle piirkonna elanike kohta, vaid igaühe üle mõistetakse kohut tema etnilise grupi seadustava järgi: frangi üle vastavalt frangi (või pigem tema frangi grupi, näiteks saali) traditsioonile, burgundi üle burgundi tava ja roomlase üle Rooma õiguse kohaselt.
54. Saali õigus, mis koostati Chlodovechi ajal ladina keeles, kuid mis on meieni jõudnud ainult ühes VIII sajandi lõpu tekstis, on üle koormatuna lisandustest ja võib-olla ka parandustest, kodifitseeris saali frankide tavad.
55. Oma panuse seaduste isiklikkuse taandumisele või kadumisele territoriaalsete seaduste kasuks andis kirik, eriti pärast ariaanidest kuningate pöördumist ja Karolingide ühendamispüüdlusi VIII sajandi lõpus ja IX sajandi alguses.
56. Pärast seda tuli kuristiku põhi, traagiline VII sajand, mille kohta on isegi soov taaselustada vana väljendit dark ages.
57. Paulus Diaconus katkuõudustest Itaalias: „Vili ootas asjata lõikajat, viinamarjad rippusid viinapuudel veel talve tulekul. Põllud muutusid surnuaedadeks ja inimeste majad metsloomade urgudeks.”
58. Taandarenesid administratsioon ja valitsemise majesteetlikus. Frangi kuningas, kes kilbile tõstmisega sai troonile, kannab skeptri ja diadeemi asemel ainsa insiigniaina piiki ning eristusmärgina pikki juukseid: rex crinitus. See on juuksepahmakaga kuningas-Simson, kellele järgnevad ühest villast teise paar kirjutajat, orjadest majateenijad ja antrustion´idest koosnev ihukaitse.
59. Vallutuste segaduses olid piiskopid ja mungad – näiteks püha Severinus – muutunud organiseerimata ühiskonna mitmekülgseteks juhtideks: nende religioossele rollile lisandus poliitiline (läbirääkimiste pidamine barbaritega), majanduslik (toiduainete ja almuste jagamine), ühiskondlik (vaeste kaitsmine rikaste eest) ja isegi sõjaline roll (vastupanu organiseerimine või võitlus „vaimsete relvadega”, kui materiaalseid enam polnud.
60. Pole tähtis, kas püha Remigius ütles või ei öelnud Chlodovechile teda ristides: „Kummarda oma pead, uhke sikamber…”, igatahes kavatses ta kindlasti painutada teda ja järglasi kiriku ikke alla, mida kergesti samastati Jumala omaga.
61. Gregorius Suure pontifikaat (590-604), mis on sellel perioodil kõige kuulsam, on ka kõige tähendusrikkam. Valitud Rooma paavstiks musta katku ajal, arvab endine munk Gregorius, et need hädad ennustavad maailma lõppu ja et kõikide kristlaste kohus on pattu kahetseda ning pöörduda ära siinsest maailmast, selleks et valmistuda eelseisvaks.
62. Rohkem veel kui igatsus antiiki tagasi pöörduda, tugevneb vaimulikes iga keskaegse renessansiga tunne, et on muutunud teistsuguseks. Rooma naasmisest ei unista nad muide kunagi tõsiselt. Kui nad igatsevad kuhugi naasta, siis Aabrahami rüppe, maisesse paradiisi, Isa kotta.
63. Kuna Karolingidel polnud laevastikku, siis nad muidugi ei võinud ega lootnudki tagasi vallutada Suurbritanniat, kus Mercia kuningriigil õnnestus VIII sajandi lõpus endale allutada väiksed anglosaksi kuningriigid Humberi lahe ja La Manche´i vahel. Kuningas Offa (757-796) suhtleb Karl Suurega kui võrdsega (tõsi küll, enne kui see keisriks kroonitakse) ja nad vahetasid kinke vastastikuse tunnustamise märgiks. Karolingid ei ihu hammast ka musulmanliku Hispaania peale. Samuti peavad nad mõnda aega austama paavsti ilmalikku võimu vastses Kirikuriigis, mille loomisse nad olid andnud tugeva panuse.
64. 774. aastal vangistas Karl Suur lõpuks Pavias kuningas Desideriuse võttis temalt Itaalia krooni ja pani selle endale pähe, kuigi ta pidi veel sõdima, et end poolsaare põhjaosas maksma panna, ning langobardide Spoleto ja Benevento hertsogiriigid libisesidki tal tegelikult käest.
65. –
66. Tundub, et järele on jäänud ainult kolm kolossi (Karl Suure keisririik, Bütsantsi keisririik, islamimaailm), mille seast Karolingide oma pole põrmugi kõige säravam. Kontaktide ja konfliktide piirkonnaks on ühine Vahemeri. […] Üks annalist märgib 778 aasta kohta: „Sel aastal läks isand kuningas Karl Hispaaniasse ja sai seal suure kaotuse osaliseks.” Võidetutest tehti märtrid ja nende nimed jäädvustati ajalukku. Nende revanšiks oli „Rolandi laul”.
67. Aacheni oma saavutas erilise koha oma suurepärase arhitektuuri, Karl Suure tiheda sealviibimise ja seal asetleidnud tähtsate sündmuste tõttu.
68. Karl Suur ründas lõpuks kreeklasi. Aga see konflikt oli eriline seetõttu, et 800. aastal oli üks sündmus andnud Karl Suure ettevõtmistele uue dimensiooni: paavst kroonis Roomas Frangi kuninga keisriks.
69. Aga Bütsantsi ründas Karl Suur ainult selleks, et tunnustataks tema tiitlit ja võrdsust.
70. Frangid tagastasid Veneetsia, säilitades Aadria merest põhjas asuvad alad, ja basileus tunnustas Karl Suure keisritiitlit.
71. Sissetungijad tulid igast suunast. Kõige ohtlikumad saabusid meritsi, põhjast ja lõunast.
72. Nende lugematute rünnakute ohvrite seas on ka Aachen, kus nad põletavad Karl Suure haua.
73. VII sajandil asusid ungarlased kasaaride riigis, kes olid judaismi pöördunud türgi rahvas, ning paiknesid Volga alamjooksul, kus nad kontrollisid õitsvat kaubandust Skandinaavia, Venemaa ja islamimaailma vahel. […] Ungari sündis X sajandi lõpus.
74. Kui Chilperich abiellus Galaswinthiga, läänegoodi kuninga Athanagildi tütrega, pakkus ta noorele naisele pulmajärgsel päeval „hommikukingiks” viit Lõuna-Gallia linna, nende hulgas Bordeaux´d.
75. 843. aastal toimus jagamine Verdunis: vanim poeg Lothar sai pika koridori Põhjamerest Vahemereni koos Frangi keisririigi sümboli Aacheniga ja Itaalia, see tähendab Rooma; Ludwigile jäid idaalad ja temast sai Ludwig „Sakslane”; ning Paljaspeaks kutsutud Karl sai lääneosa.
76. Esiteks oli 843. aastal Verdunis saja kahekümne eksperdi abiga sõlmitud jaotus, mis näib täielikult eiravat igasuguseid etnilisi ja looduslikke piire, kooskõlas majandusliku reaalsusega, nagu Roger Dion on seda kenasti tõestanud.
77. Frangi riigi kindlustamiseks kinkis Karl Suur ohtralt maid (benefiitse) inimestele, kelle ustavust ta soovis kindlustada, ning sundis neid endale truudusvannet andma ja tema vasalliks hakkama.
78. Selleks et kogu ühiskond või vähemasti olulised isikud oleksid seotud keisriga võimalikult tiheda isikliku alluvuse süsteemi kaudu, julgustas ta vasalle võtma oma alluvaid omakorda endale vasalliks.
79. 811. aastal kurdab Karl Suur, et mõned keelduvad sõjaväeteenistusest ettekäändel, et nende isandat pole kutsutud ja et nad peavad tema lähedal olema.
80. Kuna riigi mõistet enam pole, siis ei näe 936. aastal troonile tõusnud Saksa kuningas Otto I, kes oli kindlalt nõuks võtnud oma võimu kindlustada, muud võimalust kui hertsogid enda külge kinnistada, tehes neist kõikidest oma vasallid.
81. Aastal 1000 tunnustas Otto III iseseisvatena Poolat (kusjuures Gniezno sai peapiiskopkonnaks ja hertsog Boleslaw Vapper Chrobry sai keisririigi liitlase tiitli) ja Ungarit (kus vürst Istvan sai pärast ristimist kuningakrooni).
82. Vabalt võib öelda, et Karolingide renessanss oli eelkõige majanduslik renessanss.
83. Slaavlaste ja skandinaavlaste alal täitsid linnalised asulad endiselt pigem sõjalist kui majanduslikku ülesannet.
84. Inimene ja loodus on nüüd kaks ise asja ja inimene on isand.
85. Lynn White´i järgi andis proteiinirikaste ja seega kõrge energiaväärtusega taimede (näiteks uba, lääts ja hernes) massiline kasutuselevõtt Euroopa ühiskonnale jõudu ehitada katedraale ja üles harida suuri alasid.
86. Aga pärast aastast 1000 muutuvad asjad tõsiseks. Keskaegne kristlus astub tõeliselt ajaloo näitelavale.
87. Burgundia kroonik Raoul Glaber kirjutab ühes kuulsas katkendis: „Kui lähenes kolmas aasta pärast aastat 1000, võiks peaaegu igal pool, aga eriti Itaalias ja Gallias, märgata kirikuhoonete ümberehitamist; enamik neist oli ehitatud väga hästi ja selleks polnud vajadust, kuid omavaheline võistlus sundis iga kristlikku kogudust püstitama uhkema kirikut kui ta naabril.
88. Kahtlemata pole alati otsest vastavust kirikute suuruse ja usklike arvu vahel. Prestiiž ja vagadus soodustasid samuti suurusetaotlust. Aga soov mahutada sakraalhoonetesse kogu kasvanud kristlik rahvas oli kindlasti väga oluline.
89. –
90. Nõutud rent ja teotegemine sundisid ilmselt talupoegi oma kohustuste täitmisel teataval määral maaharimistehnikat parandama. Ma arvan, et X-XIII sajandi otsustav progress, mida on kutsutud „põllumajandusrevolutsiooniks”, algas tagasihoidlikult Karolingide ajastul ja edenes aeglaselt kuni aastani 1000, mil toimus märgatav kiirenemine.
91. Kogu Euroopa rahvastik kasvas M. K. Benneti järgi 27 miljonilt 700. aasta paiku 42 miljonile 1000. aastal ja 73 miljonile 1300. aastal.
92. Demograafilisel õitsengul oli omakorda määrav mõju kristliku maailma laienemisele.
93. X ja XIV sajandi vahel toimunud kristliku maailma ekspansiooni esimeseks tunnuseks on agar uudismaade ülesharimine.
94. 1060. aastal keeldus Rootsi kuningas Stenkil, kuigi ta oli kristlane, hävitamast vana paganlikku pühamut Uppsalas ja XI sajandi lõpus soosis kuningas Sven lühiajalist tagasipöördumist veriste ohvrite juurde, mis andis talle hüüdnimeks Blot-Sven. Leedu naasis pärast 1251. aastal ristitud Mindaugase surma (1263) iidolite kultuse juurde.
95. Kuid aasta 1000 paiku tekkis rida uusi kristlikke riike, millega kristlus laienes põhja ja ida suunas: Poola Mieszko ajal 966. aastal, Ungari Vajki ajal, kellest sai 1001. aastal kuningas Istvan I (Istvan Püha), Taani Harald Sinihamba (950-986) ajal, Norra Olav Tryggvasoni (969-1000) ajal ja Rootsi Olof Skötkonungi ajal.
96. See normannide kuningriik saab kristlikule maailmale eeskujuks nii poliitilises (seal teostus feodaalne, ent eesrindlik monarhia) kui ka kultuurilises mõttes: see oli kreeka ja araabia keelest tõlkimise keskus ning kunstistiilide segunemise kolle, mille tunnistajaks on tänapäevalgi Cefalu, Palermo ja Monreale suurepärased kirikud, kus kristlikud romaani-gooti lahendused on omapäraselt sünteesitud bütsantsi ja islami arhitektuuriga. Just sellises keskkonnas kujunes keskaja kristliku maailma kõige huvitavam ja kütkestavam isiksus – keiser Friedrich II.
97. Põhja-Prantsusmaa vallutas Lõuna-Prantsusmaa albilaste ristisõjaga, mis lõpetati Pariisi rahulepinguga (1229).
98. Aga laienev (ja manduv) ristisõja mõiste, mille abil saab väliselt isoleeritud ja eriilmelisi ettevõtmisi asetada XI sajandi keskpaigast XIII sajandi lõpuni kestnud Õhtumaade üldise laienemise konteksti, ei tohi varjutada seda, et ristisõjaks par excellence olid ristisõjad Pühale Maale.
99. Aga ka enne ristisõdade lõplikku läbikukkumist ei kustutanud nad eurooplaste janu maa järele ja oli vaja kiiresti otsida Euroopas endas ja eeskätt põllumajanduse arendamise teel lahendust, mida meretagune pettekujutlus polnud toonud.
100. Sõjalised ordud, kes olid võimetud Püha Maad kaitsma ja säilitama, taganesid Euroopasse, et hakata seal tegelema kõikvõimalike finantsiliste või sõjaliste väljapressimistega – selline on nende sõjakäikude passiva. Mulle tundub, et aprikoos on ehk ainuke vili, mille kristlased ristisõdadest kaasa tõid.
101. –
102. Miks peaks Õhtumaale naasma see, kellele Hommikumaa on nii helde?
103. –
104. Nad tahtsid puhastada kristliku maailma häbiväärsetest samausuliste lahingutest, anda feodaalse maailma sõjatungile kiiduväärse ventiili ja näidata kristlusele suurt eesmärki, suurt projekti, mille abil luua südame ja teo varem puudunud ühtsust.
105. 1099. aastal vallutati Jeruusalemm ja Pühale Maale rajati ladina riik, mis aga sattus kohe ohtu. Louis VII ja Konrad III ei suutnud 1148. aastal seda aidata ja sestpeale on kristlik piirkond Palestiinas nagu šagräännahk, mis tõmbub lakkamatult kokku.
106. Olles eelkõige linnareligioon, hoidis kristlus Euroopas üleval linnaelu pidevust.
107. X sajandi Genova linnamüür ehitati kaitseks saratseenide rünnakute vastu. […] XI-XII sajandi asub Genova rünnakule ja tema meremehed muutuvad piraatidest rahaahneteks rüüstajateks ja lõpuks kaupmeesteks, kes ristisõjaga rikastuvad.
108. Pariis ümbritsetakse Philippe II Auguste´i ajal (1179-1223) uue linnamüüriga. Nagu kõik Euroopa tähtsad linnad, kasvas ka Pariis XII sajandi jooksul märgatavalt. Kuid see kasv ei rajane ainult majandusel, mis on koondunud Seine´i paremale kaldale, kus asuvad turuhooned, Greve´i väljak (mis oli nii tööjõu värbamispaik kui ka kaupade lastimiskoht) ja Templiordu tornlinnus (kus pankurmungad hoidsid kuninga varakambrit). Linna kasvule aitas kaasa ka ülikoolilinnaku teke Seine´i vasakul kaldal – Ladina kvartal. Vanas linnasüdamikus Cité saarel asub usukeskus uue Jumalaema kiriku juures ja poliitiline keskus kuningalossi ümber. Kloostrid, mis algselt asusid linnasüdamest kaugel, ümbritseti linnamüüriga või sattusid selle lähedusse: Saint-Martin-des-Champs, Saint-Germain-des-Prés, Sainte-Genevieve, Saint-Victor.
109. –
110. Lüübek: relvasepad, lihunikud, pagarid, vöötegijad, rahavahetajad, kingsepad, vürtspoodnikud, nõelategijad, vanutajad, heeringakaupmehed, pudukaupmehed, müntijad, kullassepad, kokad, sadulsepad, rätsepad, parkalid.
111. Lüübekis on tegemist Saksimaa hertsogi Heinrich Lõvi sihipärase tegevusega, kes tahab 1159. aastal siia meelitada balti ja slaavi alade kaupmehi. Ta kasutab ära wik´i, mille Schauenburgi Adolf oli 1143. aastal rajanud katedraali ümber, ja linnuse, mille too oli ehitanud slaavi grod´i kohale. 1230. aastal kindlustakse linn maksimaalsete mõõtmeteni, mida lubavad Trave ja Wakenitzi jõed, kus paiknevad tegusad sadamad ja veskid. Linna keskuse moodustavad turg, mis on täielikult poodnike, kaupmeeste ja spetsialiseerunud käsitööliste käes, raekoda ja Maarja kirik (Kaufmanns-Kirche, tüüpiline hansalinnade kaupmeestekirik). Linn on avatud kaugkaubandusele ja asub peagi Hansa Liidu etteotsa. Kuna vanu kloostreid pole, siis dominiiklased ja frantsiskaanid seavad ennast seal varakult sisse (1225 ja 1227).
112. Veneetsia, Firenze, Genova, Pisa, isegi Milano (mis on kuni IV sajandini väike ja VII-XI sajandini Pavia varjus), Pariis, Brugge, Gent, London, rääkimata Hamburgist või Lüübekist – need kõik on kindlasti keskaja sünnitised. Kõige tähtsamad Rooma-aegsed linnad keskajal kas kaovad või langevad tagaplaanile, välja arvatud Reini-äärsed linnad (Köln, Mainz) ja eriti Rooma (mis on keskajal küll pelgalt suur religioosne keskus nagu ka Santiago de Compostela, selle vahega, et Roomas on alalist elanikkonda rohkem).
113. Linnad vajasid sündimiseks soodsat põllumajanduslikku keskkonda, aga sedavõrd, kuidas nad arenesid, avaldasid nad ka aina suuremat külgetõmbejõudu ümbruskonnale, mis avardus vastavalt linna nõudmistele.
114. Linna edaspidine roll teenäitaja, kääritaja ja käivitajana leiab esmajoones kinnitust majandussüsteemis.
115. Tsunftid, mis raamistavad uusi ameteid, on eelkõige, nagu Gunnar Mickwitz on neid määratlenud, „kartellid”, mis kõrvaldavad konkurentsi ja pidurdavad tootmist.
116. „Sakslased kõrvaldasid oma konkurendid igal pool, eriti Läänemerel, aga ka Põhjamerel; nad keelasid isegi Taani väinade läbimise idas ojamaalastele, läänes friisidele, flaamidele ja inglastele, ning haarasid enda kätte isegi Norra ja Inglismaa vahelise liikluse.” Sellisena kirjeldab Hansa Liitu 1300. aasta paiku oma kõige värskemas uurimuses Philippe Dollinger.
117. Keskaja tagasihoidlik kaubandus, mis oli varakeskajal piirdunud jõeteedega, arenes X ja XIV sajandi vahel aeglaselt mööda maateid ja läks seiklema ka merele – Aleksandriast Riiasse mööda Vahemerd, Atlandi ookeani, La Manche´i, Põhjamerd ja Läänemerd -, valmistades ette kaasaegse Euroopa kaubanduslikku ekspansiooni.
118. Firenze floriin pärineb 1252. aastast, Louis Püha eküü 1236.-1265. aastast, Veneetsia tukat 1284. aastast). Roberto Lopez nimetas XIII sajandit „kulla tagasituleku sajanditeks”.
119. –
120. Juba nimi ise on tähendusrikas: universitas – tsunft. Ülikoolid on lihtsalt õppejõudude ja üliõpilaste tsunftid: universitates magistrorum et scolarium, oma eripärade ja nüanssidega: Bolognas valitsevad üliõpilased, Pariisis õppejõud. Raamat muutub vahendiks ja pole enam iidol. Nagu kõiki tööriistu hakatakse sedagi valmistama seeriaviisiliselt ning ta muutub tootmise ja kaubanduse objektiks.
121. Uut stiili kloostrid aitasid pigem kaitsta maharaiumise eest mõnd metsasaart, mis oleks ilma nendeta uudismaaks küntud.
122. Ühel päeval, kui müürsepad uurisid Püha risti basiilika müüride asetust, avastasid nad suure hulga kulda. Nad pidasid seda täiesti piisavaks, et katta kogu pühamu ümberehituse kulud, hoolimata selle kallidusest. […] Räägitakse, et see kuld oli seal tänu püha Evaristuse ettenägelikkusele, kes oli olnud samas kohas prelaat ja matnud selle ümberehituse tarvis maha.
123. Kirik pakub unistusi, mis on vajalikuks vastukaaluks raskele tegelikkusele.
124. See annab elu uutele mungaordudele, kelle väitel tuleb „kõrbe”-üksinduses otsida tõelisi väärtusi, millest Euroopa näis pidevalt eemalduvat, ent kes ülistavad ka füüsilist tööd ja organiseerivad uusi majandustegevuse vorme, kus on koos uued põlluharimismeetodid (kolmeväljasüsteem), ulatuslikum lambakasvatus (millest saadav vill toidab tekstiilitööstust) ja uued tehnikad (veskid, sepikojad) – sellega nad uuendavad ja jätkavad benediktiinilikku traditsiooni ning selle majanduslikku eeskuju.
125. Vastandina romaani barokile, mis armastab uhkeid pindu ja lookleva ornamentika pentsikusi (romaani lihtsus on XX sajandi ahvatlev, kuid anakronistlik väljamõeldis), kasutatakse Citeaux´s sündivat gootikat, mis on rangem, korrastatum ja hülgab olulise nimel detaili.
126. Paavstid (Innocentius III, Honorius III, Gregorius IX), Rooma kuuria ja piiskopid tahavad Franciscuse ja tema kaaslased allutada reeglile, paigutada nad orduna kiriku suurde ordusse. Assisi Franciscus on dramaatiliselt lõhestatud oma ebaloomuliku ideaali ning kirgliku kiindumuse vahel kirikusse ja ortodoksiasse.
127. Pariisi õppejõud Saint-Amour Guillaume ja Meung´i Jean „Roosiromaani” teises osas süüdistavad kerjamise pärast ägedalt uusi ordusid.
128. Pariisi piiskop Etienne Tempier ja Canterbury peapiiskop mõistsid segiläbi hukka kurtuaasse armastuse ja kommete allakäigu, mõõdutundetu mõistuse kasutamise teoloogias ning ahvatleva eksperimentaalse ja ratsionaalse teaduse.
129. Coelestinus V (1294) pontifikaat jäi lühiajaliseks. Coelistinus V pidi mõne kuu pärast tagasi astuma ja ta suleti kloostrisse, kus ta peagi suri (ning tekkis kahtlus, et tema järglane Bonifacius VIII aitas teda „ära kaotada”)
130. Linnaelu toitub käsitöö- ja kaubandustegevusest, samas kui feodalism elatub mõisatest, maast.
131. Feodalism on eeskätt omavaheliste sidemete kogum, mis ühendab ühiskonna valitsevate kihtide liikmed hierarhiaks.
132. Feodalism kitsas mõttes on truudusvanne ja lään.
133. Lääni eraldamine isanda polt vasallile toimus tseremoonia käigus, investituuriga, mis seisnes sümboolses aktis, mingi eseme (lipu, skeptri, vitsa, sõrmuse, noa, kinda, õlekõrretüki vms) üleandmiseks.
134. Feodaalse organisatsiooni keskuseks on linnus.
135. 1075. aasta paiku on rüütelkond, „algselt varanduse ja elustiili klass”, muutunud „päritavaks seisundiks, tõeliseks aadelkonnaks”.
136. Marc Bloch eristab kaht „feodaalajastut”. Esimene kestab kuni XI sajandi keskpaigani ja vastab enam-vähem stabiilsele maakeskkonnale, kus kaubavahetus on nõrk ja ebaregulaarne, raha vähe ning palgatööjõud peaaegu olematu. Teise põhjustavad suur uudismaade ülesharimine, kaubanduse taaselustumine, rahamajanduse levimine ja kaupmehe kasvav üleolek tootjast.
137. Kogu Euroopa muutub XIII sajandil uudismaa harimine üldiseks ja see parandab vähemalt talupoegade juriidilist kui mitte materiaalset olukorda.
138. Ja keskaja Euroopa poliitiline ajalugu on veel eriti keerukas, peegeldades äärmist killustatust, mille põhjustab see, et majandus ja ühiskond fragmenteeruvad ja ühiskondliku võimu haaravad grupid, mis on enam või vähem isoleeritud (See on üks feodalismi tunnusjooni, nagu me nägime). […] Aasta 1000 eelõhtul tundub, et kristlust juhivad kaks isikut – paavst ja keiser. Nende konflikt hõivab kogu selle perioodi jooksul näitelava esiosa. See on illusiooniteater, mille varjus toimuvad tõsised asjad.
139. Paavsti ja keisririigi tüli muutub kõige teravamaks Friedrich II ajal XIII sajandi esimesel poolel. Keisrit ründavad vahelduva eduga paavstid Innocentius III (suri 1216), Gregorius IX (1227-1241) ja eriti Innocentius IV (1243-1254). Lõpuks tundus, et paavst saavutas lõpliku võidu. Friedrich II, kes pandi Lyoni kirikukogul kirikuvande alla ja tõugati troonilt (1251) ja kes kaotas peaaegu kõigile vaenlastele Saksamaal ja Itaalias, suri 1250.
140. Kõige tugevam nende seast, Prantsuse kuninga Philippe Ilusa ja paavsti Bonifatius VIII konflikt lõpeb paavsti alandamisega, kõrvakiiludega Anagnis (1303) ja eksiiliga, paavstide „vangipõlvega” Avignonis (1305-1376).
141. XIV sajandi alguses on Inglismaa kõige moodsam ja stabiilsem kristlik riik. See võimaldab sellel väikesel, umbes nelja miljoni elanikuga riigil anda Saja-aastase sõja alguses hävitavaid lööke neljateistkümne miljoni elanikuga Prantsuse kolossile.
142. –
143. Prantsuse kuninga võimu majanduslik alus on endiselt nõrk, kuna kuningas saab jätkuvalt põhilise osa ressurssidest oma domeenist, „elab oma taskust”, aga tema käsutuses on administratsioon, mida on tugevdanud Philippe Auguste´i sisseseatud „foogtid”, „senešallid” ja „prevood”, ning kuninga laiendatud õuenõukogu, mis on spetsialiseerunud finantsidele ja eriti kohtumõistmisele koos Philippe Ilusa 1303. aastal kokku kutsutud parlamendiga, millele suunati üha rohkem kohtuasju, vastavalt kuningale „apelleerimise” kasvavale populaarsusele.
144. –
145. Kuningliku tsentraliseerimise läbikukkumine on kõige ilmsem Itaalias ja Saksamaal. Itaalias takistavad territoriaalset liitumist paavsti ilmalik võim poolsaare keskel ja keisrivõim põhjas. Fraktsioonide ja parteide jõukatsumised erinevates linnades korrastuvad enam-vähem gvelfide ja gibelliinide tuhandepalgelise võitluse.
146. 1273. aastal paneb üks väike Elsassi vürst, Habsburgi Rudolf pähe keisrikrooni ja kasutab oma trooniletõusmist eelkõige selleks, et panna kagus – Austrias, Steirmargis ja Kärtenis – alus oma dünastia tulevasele edule.
147. Aga mässulised ilmalikud ja vaimulikud feodaalid, keda toetavad otseselt või kaudselt nii sakslased kui ka tšehhid ja ungarlased, muudavad Poola reaks iseseisvateks hertsogiriikideks, mida tekib XIII sajandil üha juurde.
148. Ungaris olid paljud pärilustülid XI ja XII sajandil nõrgendanud Arpadeid, Istvan Püha järglasi, kes ometi oskasid sakslaste ja eriti bütsantslaste vahel, kes ühel hetkel ihkasid Ungarit hõivata, suurendada oma kuningriiki Transilivaania, Sloveenia ja Horvaatia arvel.
149. Tulevik näib kuuluvat Genovale, Firenzele, Milanole, Sienale, Veneetsiale, Barcelonale, Bruggele, Gentile, Ypres´ile, Breemenile, Hamburgile ja Lüübekile. Kuid ometi ei kujune uue aja Euroopa linnade, vaid riikide ümber.
150. Padova Marselius leiab, et rahvaarv on uudse riigi üks põhilisi jõude. Aga suur hulk rahvast saab elada ainult suurel pindalal ja selline areng hakkab nõudma ulatuslikumate alade ühendamist.
151. Mongoli röövretked 1241-1243 jätsid Poolasse ja Ungarisse kohutavaid jälgi, eriti viimasesse, kus mongolite surve all sisse tunginud kumaanid suurendasid anarhiat ja andsin ungarlastele ka ühe kuninga, Ladislaus (Laszlo) IV-nda (1272-1290), pool kumaani, pool paganat, kelle vastu paavst Nicolaus IV algatas ristisõja.
152. 1284. aastal vajuvad sisse Beauvais´ katedraali võlvid, mis olid 48 meetrit kõrged. Gootika unistus ei tõuse enam kõrgemale. Töö katedraalide ehitusplatsil katkeb: Narbonne´is 1286, Kölnis 1322; Siena saavutab oma võimaluste lae 1366. Raha hakatakse devalveerima, halvendama. Philippe Ilusa (1285-1314) aegsel Prantsusmaal tehakse seda mitu korda, esimest korda keskajal. Itaalia, eriti Firenze pankades toimuvad 1343. aastal katastroofilised pankrotid.
153. –
154. On rahaga ikka segased lood, // Kord halvad, kord head, ja eales ei tea, // Mil kaotad kõik siis, kui võitjaks end pead. Nii kirjutab XIV sajandi alguses Gilles li Muisis, Tournai´ Püha Martini kloostri abt.
155. Ägeneva alatoitumisega kaasnev füüsilise vastupanuvõime langus mängis ilmselt oma osa laastamistöös, mida teeb 1348. aastal Suur Katk, mis kukutab järsult niigi juba langevat demograafilist kõverat ja muudab kriisi katastroofiks.
156. Kahtlemata vähendab demograafiline langus, mida hoogustab katk, tööjõudu ja tarbijaskonda, aga palgad tõusevad ja ellujäänud on üldiselt rikkamad. […] See sünnitab renessansi ja uusaja ühiskonna, mis on avatum ja paljude arvates õnnelikum kui lämmatav feodaal-ühiskond.
157. –
158. –
159. –
160. Nagu inimeste puhul, nii on ka kultuuri ajaloos lapsepõlv otsustava tähtsusega. Ja siis on kaalul palju, kui mitte kõik. V ja X sajandi vahel sünnivad mõtte- ja tundeharjumused, teemad ja teosed, mis formeerivad ja informeerivad keskaegse mõtte- ja tundelaadi struktuure.
161. Aga üldise suhtumise panid paika kirikuisad ja selle määratles täiuslikult Püha Augustinus, teatades, et kristlased peavad kasutama antiikkultuuri, nagu juudid olid kasutanud egiptlaste pärandit.
162. Juba Pühal Hieronymusel esines selliseid kõhklusi. Unustades end sageli pikalt tsiteerima antiikautoreid, keda ta kasutab sama palju kui Piiblit, kuuleb ta ükskord unes, kuidas Jumal kutsub teda ja teatab karmilt: „Ciceronianus es, non christianius”, „sa oled tsitseriaan, mitte kristlane”. Alkuinil on Vergiliuse kohta sama unenägu. […] Näiteks Clunys pidi munk, kes luges raamatukogus antiikautori käsikirja, sõrmega kõrva kratsima, nagu koer sügab ennast käpaga, „sest uskumatut võib täie õigusega võrrelda selle loomaga”.
163. Antiikajale omane mõtlemine säilis keskajal atomiseerituna, moonutatuna, kristliku mõtlemise poolt alandatuna.
164. Loomad on muudetud sümboliteks. Aga keskaeg võtab siit bestiaariumid ja ka nende puhul saab keskaja zooloogiatundlikkus toitu teaduslikust rumalusest. […] See on tsitaatide, valitud palade, digest´ide kultuur.
165. Need tulevaste sajandite inimesed, kelle elu keskuseks oli häärber ja klooster, oleksid olnud väga ebasoodsas olukorras, kui traditsiooniline õpetus, millest nad poleks aru saanud, kui Capella ja Augustinus poleks asendanud Quintilianust.
166. Hieronymus: „Jutlustaja peab esile kutsuma pigem oigeid kui aplausi.” […] Augustinus: „Jutlustaja peab esile kutsuma pigem oigeid kui aplausi.”
167. Kui pelagianism võidaks ja seaks sisse inimliku ja isikliku valiku ülimuslikkuse, siis ujutaks anarhia üle juba niigi ohus oleva maailma. Paistab, et Euroopal pole valikut.
168. Suur rahvasterändamine ei muuda kultuuri dekoori järsult. Hoolimata rüüstamistest ja purustustest, katkeb traditsiooniline kultuurikollete olemasolu ja mõju harva päevapealt. Isegi linn kui uute aegade põhiline ohver elab suurema või väiksema eduga lühemat või pikemat aega edasi.
169. Aga varakeskaja kultuuri põhikeskus on klooster, ja aina enam isoleeritud maaklooster. Seal on töökojad, kus säilitatakse käsitöö- ja kunstitehnikaid; skriptoorium-raamatukogu, kus hoitakse alal vaimset kultuuri; maavaldused, tööriistad ning munakade ja erinevate sõltlaste tööjõud, mis teevad selle tootmiskeskuseks ja majanduslikuks eeskujuks.
170. Oleks absurdne eitada kloostrikeskuste võlujõudu ja sära. […] Taaselustuvad ibeeride, keltide ja liguuride iidsed tavad ja tehnikad. Mungas uskusid jagu saavat kreeka-rooma paganlusest, aga see tõi lagedale hoopis vanema kihistuse, veel salakavalamad deemonid, kes ainult näiliselt allusid ristiusule. Euroopa langes tagasi metsikusse, ja metsikus avaldub, purskub aeg-ajalt esile kogu keskaja vältel.
171. Aktiivse, igapäeva- ja usuelu tagasihoidlikud imed, mis moodustavad benediktiinide „Kuldlegendi”, teevad üleloomuliku peaaegu kõigile kättesaadavaks.
172. Püha Benedictus jagab munkade ajakavas harmooniliselt ära füüsilise, vaimse ja kitsamalt vaimuliku töö. […] Mõõdukus, antiikne temperantia, omandab Püha Benedictuse abil kristliku välimuse.
173. –
174. Ambo. Skriptoorium. Kapiitlisaal. Kalorifeer. Refektoorium. Vestiaarum.
175. Hoopis teistsugune vaimsus oli iiri munklusel. Pärast seda, kui Püha Patrick, kelle piraadid olid väga noorelt Iirimaale viinud ja orjaks müünud, pöördus V sajandi esimestel aastatel kristlusesse ja hakkas maad ristiusustama, muutub Iirimaa pühakute saareks.
176. Iiri vaimsuses pole kübetki benediktiini mõõdukust. Liialdusi soodustab põhjamaine karmus ja need võivad vaevata võistelda idamaise asketismi ekstravagantsustega.
177. Püha Kevin Glendalough´st olevat seisnud seitse aastat plangu vastas crosfigill´i poosis, sulgemata silmi ei päeval ega öösel, ja nii liikumatult, et linnud teinud ta käte vahele pesa; kümblus koos psalmide lugemisega jääkülmas jões või tiigis.
178. –
179. Samamoodi väljendab õitsenguaegne iiri kunst – kiviristid ja miniatuurid – Francoise Henry määratluse järgi „eelajaloolist huvi pindade katmise vastu, täielikku realismieitust, inim- või loomakuju ranget abstraktset käsitlust.”
180. Cassiodorusele võlgnevad keskaja inimesed ladina reetorite skeemid, mille ta tõi kristlikusse kirjandusse ja pedagoogikasse teosega Institiones divinarum et saecularium litterarum.
181. Karolingide õukonna kultuur on sama mis barbarite kuningatel, nagu Theoderichil või Sisebutil. See piirdub sageli lapsikute mängudega, mis võluvad barbareid. Sõnadega hooplemine, mõistatused, teaduslikud „liimilevõtmise” küsimused – see sarnaneb meie raadiomängudega ja ajalehtede lõbulehekülgedega. Kuninglik akadeemia on pelgalt provintslik selts, sõpruskond valitseja ümber, keda naljaviluks kutsutakse kord Taavetiks, kord Homeroseks. Keiser, kes oskab lugeda – mis on juba palju ilmiku kohta -, aga mitte kirjutada, lõbustab ennast sellega nagu laps, lastes teha endale suurte tähtedega alfabeedi, mida ta üritab öösel dešifreerida, kompides seda sõrmedega padja all. Antiigivaimustutus piirdub sageli selle otsimisega Cassiodoruselt ja Sevilla Isidoruselt.
182. Karolongide kultuur on luksus nagu väärtuslikud kangad ja vürtsid.
183. Ja kuidas mitte tunnistada, et Karolingid renessanss lõi ka tõelisi šedöövreid: miniatuure, kus ilmnevad taas realism, konkreetsusarmastus, joone vabadus ja värvi sära.
184. Oriendis palmide varjus sündinud religioon tegutseb Euroopaspuude vastu – need on paganlike haldjate pelgupaigad, mida mungad, pühakud ja misjonärid halastamatult maha raiuvad.
185. Keskaja Euroopa jäi pikaks ajaks mõisate, linnuste ning ülesharimata ja tühjade alade keskel kerkinud linnade konglomeraadiks. Muide, kõrbeks on sellel ajal mets. Sinna põgenevad fuga mundi vabatahtlikud või sunniviisilised toetajad: erakud, armastajad, randrüütlid, röövlid ja lindpriid.
186. Aga mets on ka tulvil ähvardusi, kujuteldavaid või reaalseid ohte. Ta on keskaegse maailma rahutukstegev silmapiir. Ta ümbritseb, eraldub ja surub kokku seda maailma.
187. Sileesias hoiavad kaks venda XIII sajandi alguses aastaid enda käes Sadlno metsa, kust nad käivad perioodiliselt ümbruskonna vaeseid talupoegi nöörimas ega lase hertsog Henryk Habemikul sinna küla ehitada.
188. Keskaja inimeste liikuvus on äärmiselt suur, isegi jahmatav. Sellel on oma õigus. Omand kui materiaalne või psühholoogiline reaalsus on keskajal peaaegu tundmatu. Talupojast feodaalini on igal inimesel, igal perekonnal maa üle ainult mingisugune ajutise iseloomuga kasutamisõigus.
189. Enamikku ei hoia kodus mingi materiaalne huvi, ja kristliku religiooni enda vaimsus tõukab neid teele. Selles maises eksiilis on inimene kõigest igavene palverändur – seda õpetab kirik, kel polegi vaja korrata Kristuse sõnu: „Jäta kõik ja järgne mulle.” Nii palju on neid, kellel on vähe või üldse mitte midagi, ja nad lahkuvad muretult.
190. On tähendusrikas, et juba varakult pole palverännak mitte soovi-, vaid patukahetsusakt. See heastab igasuguse raske patu; see on karistus, mitte tasu.
191. Nad liiguvad mööda teistsuguseid radu, teid ja marsruute, mis ühendavad fikseeritud punkte: laadalinnu, palverännakukohti, sildu, koolmeid või mäekurusid.
192. Tõelised seiklejad on keskaegsete kristlaste silmis need, kes ületavad kristliku maailma piire: misjonärid või kaupmehed, kes maabuvad Aafrikas, Krimmis ja tungivad Aasia sisemusse.
193. Tõepoolest, see koosneb maast (ihu), veest (veri), õhust (hingeõhk) ja tulest (soojusest).
194. Üldreeglina määrab Maa paigutust uskumus, et selle naba, keskpunkt, on Jeruusalemm ja et Orient, mis kaartidel asetseb kõige sagedamini üleval, meie põhjas, kulmineerub mäega (mida on hiljuti samastatud Suleimani mägedega Aserbaidžaanis), kus paikneb maine paradiis ja kus voolab neli paradiisijõge: Tigris, Eufrat, Pison, milles on tavaliselt ära tuntud Gangest, ja Gehon, mis on Niilus.
195. India ookean, mida peetakse suletuks, on unistuste mahuti, kus pääsevad valla ja kammitsetud kristliku maailma rahuldamata soovid: saarte külge haagitud rikkuseunistused – seal on väärismetallide, -metsa ja vürtside saared. […] Marco Polo kohtab seal inimesi, kellel on saba, mis on „jäme nagu koera oma”, ning ükssarvikuid ja kes valmistavad talle pettumuse: „See on väga inetu ja tülgastav loom, Ta pole üldse selline, nagu meie siin arvame, kui me ütleme, et ta laseb end neitsil rindapidi kinni püüda.”
196. Bütsantslane on alates 1054. aastast skismaatik. Kuigi eraldumine, lahkulöömise sünnitanud kahju on suur, ei oska lääneeurooplased seda hästi määratleda ega sellele õiget nime anda.
197. Nad ei mõistnud enam teineteist, eriti lääneeurooplased, kellest isegi kõige targemad ei osanud kreeka keelt: graecum est, non legitur („see on kreeka keeles, seda ei saa lugeda” ladina keeles)”.
198. Ühinemine tundus isegi teoks saavat Lyoni kirikukogul 1274. aastal ja viimast korda Firenze kirikukogul 1439. aastal.
199. 1097. aastal, kui Alexios I võttis vastu Lotringi ristisõdijaid, istus üks neist basileuse troonile, „pidades kohatuks, et üksainus inimene võib istuda, samas kui nii palju vapraid sõdureid seisis püsti”. Samamoodi reageerisid prantslased II ristisõja ajal. Bütsantsi saadikute maneerid ja nende ilukõne ülespuhutus muutis saadikute maneerid ja nende ilukõne ülespuhutus muutis Louis VII ja tema nõuniku kannatamatuks. Langres´i piiskop, „tundes kuningale kaasa ja suutmata kauem taluda oraatori ja tõlgi pikki lauseid, ütles neile: „Mu vennad, ärge rääkige nii sagedasti kuninga aust, suursugususest, tarkusest ja usust; ta tunneb ennast ja ka meie tunneme teda; öelge parem kiiremini ja ilma liigsete kõrvalpõigeteta, mida te soovite.””
200. Chartres´i Fulcher pungitab 1097. aastal silmi nagu paljud teisedki: „Kui uhke ja ilus linn on Konstantinoopol! Kui palju näeb seal imetlusväärse oskusega ehitatud kloostreid ja losse! Kui palju üllatavaid kunstiteoseid on vaatamiseks üles seatud väljakutele ja tänavatele! Oleks liiga pikk ja tüütu üksikasjalikult kirjeldada, millist küllust ja igat sorti rikkusi – kulda, hõbedat, tuhandeid liiki kangaid ja pühasid reliikviaid leiab sellest linnast, kuhu arvukad laevad toovad pidevalt kõiki asju, mida inimestel vaja läheb…”
201. Bütsants on keskajal isegi nendele eurooplastele, kes pole tema imesid näinud, peaaegu kogu rikkuse allikas, sest kõige hinnalisemad ladina importkaubad tulid Bütsantsist, kes neid tootis või vahendas.
202. Vihavaen bütsantslaste vastu tekitas keskaegsetele kristlastele siiski ka süümepiinu. Muhameedlastega tundub asi lihtsam.
203. Kuni XI sajandini toimuvad kristlikud palverännakud muhameedlaste poolt vallutatud Palestiinas rahulikult ja ainult mõni teoloog manab islamist apokalüptilise pildi.
204. Esiteks kaubavahetus. Paavstid panevad asjatult embargo kristlike kaupade veole muhameedlikku maailma, sest salakaubandus nurjab need keelud.
205. See, mille araablased kristlikele õpetlastele andsid, oli tegelikult põhiosas kreeka teadus, mis oli idamaistes raamatukogudes kokku kogutud, muhameedlike õpetlaste poolt ringlusse paisatud ja toodud islami läänepiirile, Hispaaniasse, kuhu kristlikud vaimulikud tulid agaralt seda sisse hingama vastavalt rekonkista edenemisele. Toledo, mille kristlased 1085. aastal tagasi vallutasid, muutub magnetiks neile janustele, kelleks algusaegadel on eelkõige tõlkijad.
206. Võrreldes muhameedlaste kui eriliste „paganatega”, kellesse ainus ametlik kristlik suhtumine oli püha sõda, ilmnevad teised paganad hoopis teises valguses: puuslikekummardajad on potentsiaalsed kristlased.
207. Paganatele aga tähendas kristlusse astumine edasiminekut. Seda mõistsid hästi frank Chlodovech VI sajandi alguses, normann Rollo 911. aastal, poolakas Mieszko 966. aastal, ungarlane Vajk (Istvan Püha) 985. aastal, taanlane Harald Sinihammas (950-986) ja norralane Olav Tryggvason (997-1000).
208. Kui poolakad ja ungarlased otsustasid otseselt või kaudselt Rooma kasuks, siis venelased, bulgaarlased ja serblased kaldusid Bütsantsi poole. […] Kroonik Mattheus Pariensis: „Mongolid-tatarlased on ebainimlikud olevused, kes sarnanevad loomadega, ja neid peaks kutsuma pigem koletisteks kui inimesteks; nad janunevad vere järele ja ka joovad seda ning nad jahivad ja õgivad koerte ja isegi inimeste liha.”
209. Levis müüt preester Johannesest, müstilisest kristlikust valitsejast, kes paigutati XIII sajandil Aasiasse (XV sajandil tõsteti ta ümber Etioopiasse) ja kes on sündinud lääneeurooplaste kujutlusvõimes ähmaste kuulduste põhjal Aasias säilinud nestoriaanlike kristlaste väikestest gruppidest; arvati, et ta oli mõjutanud mongoleid ja nad juba kristlusse võitnud. Sellest illusioonist kasvas välja suur unistus kristlaste ja mongolite liidust, mis suruks islami pihtide vahele ja hävitaks ta või pööraks oma usku ning paneks õige usu valitsema kogu maailmas.
210. „Tatarlased,” kirjutab veel Joinville, „on pärit suurelt harimata ja viljatult liivalagendikult. See lagendik algab imelisest mäeahelikust, mis moodustab maailma piiri idas ja mida keegi pole ületanud; tatarlaste sõnutsi on sinna suletud Googi ja Maagoogi rahvas, kes peab ootama maailma lõppu, mil ilmub Antikristus, et kõik hävitada.”
211. Ja õpetaja vastab: „Kristus suri ainult väljavalitute eest”, ja kuhjab tsitaate, mis välistavad selle, et Kristus suri „kõigi eest”. Kristluse kalduvus suletusse ilmneb selgesti käitumisest paganatega. Juba enne Gregorius Suurt keeldusid iiri mungad kuulutamast evangeeliumi oma põlatud naabritele anglosaksidele, keda nad tahtsid põrgusse saata ega soovinud riskida nende kohtamisega paradiisis.
212. See maa peal suletud maailm, maisesse ilma lukustatud kristlaskond oli laialt avatud üles, taeva poole. Maise ilma ja teispoolsuse vahel pole materiaalset ega vaimselt hermeetilist vaheseina. Muidugi on palju tasemevahesid, millest tuleb nagu kuristikust üle hüpata.
213. VIII sajandil arvas Beda, et Maad ümbritseb seitse taevast (meie kõnepruugiski esineb see väljend seitsmendast taevast): õhk, eeter, olümpos, leegitsev ruum, tähtedelaotus, inglite taevas ja kolmainsuse taevas.
214. „Asi on selles,” vastab õpetaja, „et Jumal on kehatu ja seetõttu lokaliseerimatu, illocalis.”
215. Ülikoolid pidasid kooliaasta piduliku alguse puhul missa Pühale Vaimule, kes toetab vabu kunste, kuid siin on tegemist väga ortodoksse ja tasakaalustatud kolmainsusliku vagadusega, mis on õpetatud ringkondade pärisosa. […] Samas mandus mõnes rahvakihis Püha Vaimu austamine püha Tuvi, kolmainsuse kolmanda isiku kehastuse kultuseks.
216. Keskaegne tundelaad ja kunst ei võitnud kergelt vana juudi tabu, mis keelas ära Jumala realistliku, see tähendab antropomorfistliku kujutamise. Jumalat kujutati eelkõige sümbolitega. […] Näiteks taevast paistev käsi, mis tuleb välja pilvest, kuulub pigem Isale. […] Mis puutub Kristusse, siis teda kujutati algkristluses põhiliselt tallena, kes hoiab risti või ülestõusmise lippu. Aga seda abstraktsust hakati peagi ründama, sest see varjutas Kristuse inimlikkust, tema põhiolemust.
217. Esimene Moosese raamat varjutas teoloogias, usulistes kommetaarides ja kunstis kõik teised piibliraamatud. […] Tall ja rist saavad au, mitte alandlikkuse sümboliteks.
218. Tõtt öelda on Jumal pigem kuningas kui feodaalisand – pigem Rex kui Dominus. […] See Jumala kuninglik ja võidutsev pilt ei säästa Kristust. Viimse Kohtupäeva Kristus, kes hoiab kinni paljast küljest, kus on ristilöömise haav, mis märgib aga võitu surma üle; Kristus ristil, kuid kroon peas; kuninglike rahade Kristus ja kiri Louis Püha eküül XIII sajandist: Christus vincit, Christus regnat, Christus imperat, Kristus võitja, Kristus kuningas, Kristus keiser.
219. Nagu me nägime, taandati Tall keskajal Kristus-inimese atribuudiks, nii et Hea Karjase kuju jäi unarusse, ent säilis õpetava Kristuse kuju ja sisse toodi uusi kristoloogilisi sümboleid ja allegooriaid: müstiline Veski ja Surutõrs Jeesuse viljastava ohvri märkidena, päikese sümbolismi päriv kosmoloogiline Kristus, kes esineb ratta keskel (näiteks ühel XII sajandi Chartes´i vitraažil), viinapuu ja viinamarjakobara sümbolid, lõvi ja kotkas võimu sümbolina, pelikan ohverduse ning fööniks ülestõusmise ja surematuse sümbolina.
220. Seetõttu avaneb ka kirik kui taevase koja sümbol ja juurdepääs taevasse. Portaal sööb fassaadi: romaani tümpanonid, Santiago de Compostela Võiduvärav, suured gooti portaalid…
221. Jälgides risti enda austamise arengut, võib täheldada, kuidas see muutub triumfi sümbolist – see tähendus on tal veel XI sajandi lõpu ristisõdijatele – alandlikkuse ja kannatuse sümboliks. See sümbolism kohtab muide ka vastupanu, sageli lihtrahva seas ja eriti ketserlikes gruppides, mis idamaalaste, näiteks bogomiilide otsese mõju all või juhusliku kohtumise tõttu mõne ketserliku traditsiooniga keelduvad austamast puutüki, mis sümboliseerib orjadele määratud hukkamist, mis Jumala puhul on talumatu ja mõeldamatu alandus.
222. Kristliku ortodoksia järgi pole saatan muidugi Jumalaga võrdne, sest ta on loodud, langenud ingel. Keskaja põhiketserluseks on erinevates vormides ja erinevate nimedega manihheism. Manihheismi põhialus on usk kahte jumalasse: üks on hea ja teine kuri ning just viimane on maise ilma isand ja looja.
223. Viimsel Kohtupäeval lähevad head paradiisi ja halvad heidetakse põrgusse.
224. Kuradi kõige sagedasem maskeering on erakordselt kauni neiu kuju võtmine, aga „Kuldlegendis” on ka palju juttu rumalatest ja nõrkadest palveränduritest, kes annavad järele Kuradile, kes ilmub vale püha Jaakobusena.
225. Keskaegses kunstis kujutati küllastumiseni maise elu viimast stseeni, kui surnu hinge pärast jagelevad saatan ja Püha Miikael, enne kui võitja ta paradiisi või põrgusse viib.
226. Keskaeg on täis kurjast vaimust vaevatuid, kelle kehasse on peitunud saatan või kes on langenud võlurite nõiduse ohvriks. Ainult pühakud võivad neid päästa ja sundida kiusajaid lahkuma. Kurjade vaimude väljaajamine on üks pühakute põhilisi funktsioone.
227. Taeva ja maa vahele on püstitatud Jaakobi redel, mida mööda taevased olendid tõusevad ja laskuvad kahes kolonnis, kusjuures tõusev kolonn sümboliseerib kontemplatiivsust ja laskuv aktiivset elu. Inglite abiga upitavad inimesed end redelile ja nende elu on paljukordseid tagasilangusi täispikitud ronimine, mille tulemusena ei suuda isegi kõige paremad, nagu näitab Landsbergi Herta Hortus Deliciarum, oma elu jooksul ületada viimast redelipulka – see on kristlik Sisyphose müüt, mis põhineb müstikute pettumuslikul, kuid joovastaval kogemusel.
228. Inglite hierarhiat, mis sai alguse Pühast Paulusest, parandas Pseudo-Dionysios Areopagita, kelle traktaadi „Taevasest hierarhiast” tõlkis IX sajandil ladina keelde Scotus Eriugena.
229. Lisaks maiste isandate raskusele inimeste turjal on raske inglite hierarhia: seeravid, keerubid, aujärjed, ülemused, väed, meelevallad, valitsused, peainglid ja inglid. […] See jumalik aeg on pidev ja lineaarne.
230. Selle kõige ilmsem ja mõjukam jäänus on muude ringikujuliste müütide seas Fortuunaratas. Kes on täna suur, seda homme alandatakse, kes on hetkel madalal, selle kannab Fortuuna pöörlemise tippu. […] Ajalool on algus ja lõpp – see on kindel veendumus. Algus ja lõpp on ühtaegu positiivsed kui normatiivsed, nii ajaloolised kui teleoloogilised. Sellepärast algavad kõik keskaegsed kroonikad maailma loomise ja Aadamaga, ja kui nad alandlikkuse tõttu lõpevadki krooniku ajaga, siis eeldavad tõelise lõpuna ikkagi Viimset Kohtupäeva. On öeldud, et kõik keskaegsed kroonikad on „üldajaloo diskursused”.
231. Niisiis on aeg keskaja vaimulikele ajalugu ja ajalool on suund. Aga ajaloo suund järgib allakäigu laskuvat joont.
232. Makrokosmos – universum – läbib nagu inimene-mikrokosmoski kuus etappi nädala kuue päeva jooksul. Tavapärane loend sisaldab Aadama loomist, Noa seadust, Aabrahami kutsumist, Taaveti valitsemist, Babüloni vangipõlve ja Kristuse saabumist. Samamoodi läbib inimene kuus iga: imikuea, lapsepõlve, nooruse, küpse ea, vanaduse ja nõtruse (mille piirid Honoriuse järgi on 7 aastat, 14 aastat, 21 aastat, 50 aastat, 70 aastat ja 100 aastat või surm). Kuues ajastu, milleni maailm on jõudnud, on niisiis nõtruseaeg. Sellest põhjapanevast pessimismist on läbi imbunud kogu keskaegne mõttelugu ja tundelaad.
233. Hea oli maailm me eellaste aegu, // Truudust ja õiglust ja armastust täis, // Samuti usku, se´st alles on vähe; // Muutund on kõik ja kaotanud au, // Enam nii pole kui isade päevil, // […] Elas mil Aabraham, elas mil Noa //.
234. E. R. Curtius: „Noorus ei taha enam midagi õppida, teadus käib alla, kogu maailm käib pea peal, pimedad juhivad teisi pimedaid ja tõukavad nad auku, linnud potsatavad maha, enne kui on lendu tõusnud, eesel mängib lüürat, härjad tantsivad, sulased asuvad sõjaväkke.
235. Dionysius Exiguus rajab VI sajandi kristliku kronoloogia, mis progresseerub negatiivselt ja positiivselt Kristuse sünni ümber: enne ja pärast Jeesus Kristust.
236. Kui Gregorius Suur kõndis ühel päeval üle Traianuse foorumi, meenus talle nii selgesti selle vana keisri õiglus ja headus, et hakkas Peetri basiilikasse jõudes kibedasti nutma ja tema eest palvetama. Ja ennäe, hääl ülevalt vastas talle: „Gregorius, ma võtsin kuulda su palvet ja vabastasin Traianuse igavesest piinast, aga edaspidi vaata ette, et sa enam ühegi hukkamõistetu eest ei palvetaks!”
237. Samasugune pääsemine on saanud osaks Vergiliusele, kes tänu neljandale ekloogile saab prohvetiks ja leidub ühel XII sajandist pärineval saksa miniatuuril Iisai puul.
238. Profaanses ajaloos on põhiteemaks võimu ülekandmine. Maailmal on igal ajastul üksainus süda, millega kooskõlas ja mille mõjul elab ülejäänud universum. Orosiuse Taanieli unenäo eksegeesil põhinev keisririikide järgnevus – babüloonlasest meedlaste ja pärslasteni, seejärel makedoonlasteni ja pärast neid kreeklaste ja roomlasteni – on keskaegset ajaloofilosoofiat läbiv niit.
239. Bury Richard viib selle XIV sajandil Inglismaale: „Imetlusväärne Minerva käib ringi mööda inimsugu ja sammub ilmamaa ühest otsast teise, et anda ennast kõikidele rahvastele. Me näeme, et ta on juba käinud indialaste, babüloonlaste, egiptlaste ning kreeklaste, araablaste ja ladinlaste juures. Ta on juba hüljanud Ateena, lahkunud Roomast, unustanud Pariisi ja jõudnud õnnelikult välja Suurbritanniasse, kõige ilusamale saarele, universumi mikrokosmosse.”
240. Näiteks Prantsusmaa puhul tõusevad esile kolm momenti: Chlodovechi ristimine, Karl Suure valitsemisaeg ja esimesed ristisõjad, mida peeti prantsuse ettevõtmiseks, Gesta Dei per Francos. XIII sajandil jätkab Louis Püha seda Prantsuse providentsiaalset ajalugu, aga juba teisenenud kontekstis – pühakust kuningas on uus seik ajaloos.
241. Kuid Aquino Thomas ütleb veel sajand hiljem, et doktriinide ajalugu on kasutu ja et tähtis on ainult see osa tõest, mida nad võivad sisaldada. See on osaliselt kindlasti poleemiline argument, mille abil Ingellik Doktor saab kasutada Aristotelest, ilma et tekiks mingeid vaidlusi tolle paganliku päritolu tõttu.
242. Nagu ütlevad „Normandia annaalid” 1215. aastal: „Neid kahte ordut – minoriite ja jutlustajavendi – tervitasid kirik ja rahvas suure rõõmuga nende reegli uudsuse tõttu.
243. Marc Bloch iseloomustab keskaja inimeste suhtumist ajasse üllatava vormeliga: „üüratu ükskõiksus aja suhtes”.
244. Kuningas Adenet jutustab „Suurejalgse Bertha” alguses, kuidas ta luges oma kangelanna seiklustest „Ajalooraamatust” Saint-Denis´ kloostris: Ma ühel päeval viibisin Pariisi linnas, // Et oli reede, siis oli mul mõte tuli minna // Ja palvetada veidi Saint-Denis´s, // Kesknädalani viibima jäin sinna.
245. See on hoopis dateerimismaania, mis pani dateerima loomist ja välja arvutama Piibli suuremal või vähemal määral sümboolseid kestusi. Samal ajal kui keskaja inimesed arendasid äärmuseni allegoorilise eksegeesi, liialdasid nad ka pühakirja sõnasõnalise tõlgendusega.
246. Tunnid on ebavõrdsed; kasutatakse enam-vähem kristaniseeritud vanu rooma tunde: matutinum (kesköö paiku); edasi umbes kolme meie praeguse tunni kaupa: laudes (kell 3), prima (kell 6), tertia (kell 9), sexta (keskpäev), nona (kell 15), vesper (kell 18) ja completa (kell 21).
247. Kui keskaegne aeg on eelkõige põllumajanduslik. Maailmas, kus maa on põhiline, kus peaaegu kogu ühiskond elatub sellest, olgu rikkalt või vaeselt, on esmaseks kronoloogiliseks viiteks põllutööde aeg.
248. Inimliku ohu eest sulguvad uksed ja kohale asub valve kirikutes, lossides ja linnades. Keskaegne seadusandlus karistab erakordse karmusega üleastumisi ja kuritegusid, mis on sooritatud öösel. Öö on keskaja seadustes tõsine raskendav asjaolu. Öö on eelkõige üleloomulike ohtude aeg. See on kiusatuse, viirastuste ja kuradi aeg.
249. Seevastu kõik, mis on „hele” (keskaja kirjanduse ja esteetika võtmesõna), on ilus ja hea: päike, mis särab vastu sõdalaste metallilt ja mõõkadelt, noorte rüütlite siniste silmade ja heledate juuste kirkus… „Ilus nagu päev” – seda väljendit pole kunagi sügavamalt tunnetatud kui keskajal. Soov võib minna nii kaugele, et Laudine, kes tahab kannatamatult jälle Yvaini näha, ütleb: „Et ta teeks ööst päeva!” Kontrast on ka aastaaegade vahel. Keskaja Euroopas tunti tegelikult ainult kahte aastaaega, talve ja suve. Sõna „kevad” esineb ainult õpetatud ladinakeelses luules, näiteks goljaaridel.
250. Ühes kuulsas luuletuses laulab Vogelweide Walther suvest, mis „kihutab minema ja viib viletusse talve, millel on kolm häda”: värvide kadumine, lindude vaikimine, vabaõhu rõõmude lõppemine.
251. Ruraalse aja kõrval või pigem sellega koos kehtib ka teisi sotsiaalseid aegu: läänihärrade ja vaimulike aeg.
252. Kirikupühade ja eriti lihavõtete (mille suhtes varakeskajal pikka aega vastandusid iiri ja rooma stiil) väljaarvutamine aitab kaasa esimestele edusammudele aja mõõtmises. Just vaimulikkond on ajanäitajate valdaja.
253. Kurtuaasne luule, mis laenas oma sõnavara rüütlikultuurist, nimetab aega, mil armastaja kurameerib oma daamiga, „suveteenistuseks”.
254. Liturgiline aasta hõlmab – advendist nelipühadeni – maainimeste puhkeperioodi. Suvi ja osa sügisest, mis on maatööde aeg, jääb vabaks suurtest pühadest, välja arvatud Neitsi Maarja taevamineku püha, 15. august, mis kinnistub aeglaselt, ilmub ikonograafiasse XII sajandil ja pääseb maksvusele ilmselt alles XIII sajandil.
255. Aeg ilmalikustub, tornikellade ilmalik aeg kindlustub kirikukellade vaimuliku aja kõrval. Need on veel õrnad, sageli rikkiminevad mehhanismid ja nad maksavad lõivu looduslikule ajale, sest päeva algus varieerub linnast linna ja seda loetakse sageli alates päikesetõusust või –loojangust, mis on alati erinev.
256. Taeva ja maa vahel, mis on küll tihedalt teineteisega seotud ja keerukalt kokku põiminud, püsib keskaja Euroopas siiski erakordne pinge. Jõudu taevasse juba siin ilmas võitleb mõistuses, südames ja käitumises sama ägeda vastupidise sooviga: tuua taevas maa peale.
257. Valged mungad (nende valge rüü on tõeline lahingulipp; see on alandlikkuse ja puhtuse sümbol, sest see on värvimata toorriie) vastanduvad mustadele munkadele ja alguses meeldivad nad rahvale rohkem.
258. Üksiklased asustavad kõrbeid, milleks kristlikus maailmas on metsad, ja rahvas ajab neid kergesti segamini nõidadega või muundab nad pühakuteks. Erak on eeskuju, usaldusisik, õpetaja par excellence. Just tema poole pöörduvad vaevatud hinged, rüütlid ja armastajad, keda piinab mingi viga.
259. Ikonograafias kujutatakse neid sellistena, nagu nad olid tegelikkuses: metsikud hooplejad, protesteerijad maailmas, mis edeneb, mis stabiliseerub ja tsiviliseerub. Paljasjalgsed, seljas loomanahk (tavaliselt kitsenahk), käes T-kujuline sau – palveränduri ja seikleja kepp, maagia ja lunastuse instrument [selle sauaga tehtud T-märk kaitseb nagu päästev märk, mida kuulutavad Hesekiel („ärge puudutage ühtki, kellel on märk küljes, 9,6) ja Johannes oma ilmutuses (7,3)] – sellistena nad kütkestavad inimesi nagu nende patroon püha Antonius, kes võitis kõik oma kiusatused, ning, veel tagasi minnes, Ristija Johannes, kes kõrbevaimsuse üldse algatas.
260. Veneetsia doodž Sebastiano Ziani, kes sai kaubitsemisega muinasjutuliselt rikkaks (öeldi „rikas nagu Ziani”), taandus 1178. aastal San Girogio Maggiore kloostrisse, nagu seda tegi 1229. aastal ka tema poeg Piero Ziani, kes oli samuti doodž. […] Joinville: „Me lahkusime Küprose saarelt, olles varustatud end värske vee ja teiste vajalike asjadega. Jõudsime ühele saarele, mida kutsutakse Lampedusaks, kus püüdsime hulga jäneseid; seal leidsime kaljude vahelt vana erakla mungad; kunagi võis seal näha oliivipuid, viigipuid, viinapuuvääte ja veel teisi puid; keskel jooksis oja, mis sai alguses allikast. Me läksime kuningaga aia lõppu ja nägime seal esimese võlvi alla lubjatud kabelit ja punast savist risti.”
261. Kui me ei pea pidevalt meeles keskaja inimesi erutanud lunastuse kinnisideed ja hirmu põrgu ees, siis jääb nende mõttelaad arusaamatuks ja tekitab hämmastust, kuidas pillatakse rahaahnuse vilju, võimu ja rikkust, mistõttu varandused on erakordselt liikuvad ja on näha, isegi in extremis, kuidas need, kes kõige enam himustavad maist vara, hakkavad elu lõpul maailma põlgama; ning selline vara akumuleerimist takistav mõttelaad kaugendab keskaja inimesi kapitalismi materiaalsetest ja psühholoogilistest eeltingimustest.
262. Selle uskumuste ajaloolised üksikajad on keerukad. Rahuriiklus on üks kristliku eshatoloogia aspekte ja kasvab välja apokalüptilisest traditsioonist ning on tihedalt seotud Antikristuse müüdiga.
263. Sõjad, haigused ja nälg ennustavad keskaja inimestele peatselt maailma lõppu: barbarite sissetungide tapatalgud, VI sajandi suur katk ja sagedased kohutavad näljahädad hoiavad ülal ängistavat ootust; see on lootusega segatud kartus, kuid eelkõige ja aina sagedamini hirm, paaniline, kollektiivne hirm.
264. Maailma lõpu eel tuleb üks saatanlik tegelane dirigeerima katastroofideorkestrit ja üritab tõmmata inimkonda igavesse hukatusse. See on Kristuse antitees, Antikristus, kellele astub vastu kangelane, kes viib inimkonna lunastusse – see on maailma lõpu Keiser, kelle allutab lõpuks Kristus, kui ta maa peale tagasi tuleb.
265. Suurem osa ajalooliste isikute ümber loodud legendidest on seotud „uinuva keisri” müüdiga, mis pärineb idamaisest „peidetud emiiri” müüdist. Barbarossa, Balduin ega Friedrich II pole kiliastlikele unistustele vastuvõtliku rahva arvates surnud. Nad magavad mingis koopas või elavad kerjusteks maskeeritult, oodates hetke, mil ärgata või endast märku anda ja inimkonda õnnele juhatada.
266. „Kuldlegendi” alguses loetleb Voragine Jacobus üles märgid, mis kuulutavad ette Antikristuse tulekul ja maailma lõppu. „Tingimusi, mis eelnevad Viimsele Kohtupäevale, on kolme sorti: kohutavad märgid, Antikristuse pettused ja tohutu tulekahju.
267. Teiseks eelneb Viimsele Kohtupäevale Antikristuse pettus. Ta üritab inimesi tüssata neljal moel: 1) pühakirja vale tõlgendamisega, püüdes tõestada, et tema on seaduses tõotatud Messias; 2) imede tegemisega; 3) kingituste jagamisega; 4) hukkamiste määramisega.
268. Joachimi doktriin on üks variant ajaloo religioossest jaotusviisist, mis konkureerib ortokssema kuueks ajastuks jaotamisega. See jaotab ajaloo kolmeks ajastuks: ante legem, sub lege, post legem, Isa, Poja ja Püha Vaimu aeg; Vana Testamendi aeg on täitunud, Uue Testamendi oma on täitumas ja „Igavese Evangeeliumi” aeg, mida kuulutab ette Johannese ilmutus, täitub varsti. Florise Joachim annab sellele isegi saabumistähtaja (keskaeg on agar daatumeid tooma!) – 1260.
269. Joahhimism, mis sajandi keskel häirib Pariisi ülikooli, säilib teatavasti aastani 1260 ja vaimustub üht frantsiskaani gruppi, mis kuulutatakse peagi ketserlikuks – spirituaale (hiljem fraticelli´d). […] Joahhimistlik rahuriiklus kohtub antiikse mõttevooluga, mis taaselustus XIII sajandil: usk egalitaarsesse kuldajastusse, kus ei tuntud valitsust ega jaotust ühiskonnaklassidesse. Sama asi esineb Meung´i Jeani „Roosiromaani” teises osas.
270. Ometi tuli Barat (Pettus), piik kaenlas, koos Patu ja Õnnetusega, kes kumbki ei hooli küllusest; Uhkus, kes põlgab seda samamoodi, ilmus koos oma saatjatega: Himu, Ihnuse, Kadeduse ja kõikide teiste pahedega. Nad lasksid Vaesuse välja põrgust, kus ta oli elanud nii kaua, et keegi ei teadnud temast midagi. Neetud olgu see vastik päev, mil vaesus tuli maa peale!..
271. Niisiis on rahuriiklus, mis ootab kuldajastu tagasitulekut, keskaegne vorm uskumusest klassideta ühiskonna saabumisse, kus riik on täiesti kadunud ja kus pole enam kuningaid, valitsejaid ega isandaid.
272. Keskaja inimeste kuldajastu on kõigest naasmine juurte juurde. Nende tulevik oli nende taga. Nad kõndisid edasi, pilk pööratud seljataha.
273. Keskaja Euroopa on tagasihoidlikult varustatud. Tahaks öelda, et alavarustatud. Kuid kordame, et ei ole võimalik rääkida alavarustusest ega isegi alaarengust.
274. Kaks kõige tähelepanuväärsemat ja revolutsioonilisemat „keskaegset leiutist” – [vesiveski ja ader] pärinevad antiigist, aga ajaloolasele on nende sünniajaks, mis tähendab leviku-, mitte avastamisaega, ikkagi keskaeg.
275. Milline ka poleks olnud tehnilise progressi ulatus, keskaja Euroopa tehnikat iseloomustab rohkem algelisus kui leidurivaimu puudumine.
276. Mitte et ilmaliku ja vaimuliku aristokraatia demineerimisel oleks tehnika valdkonnas olnud ainult negatiivne ja pärssiv mõju – mõnes sektoris soodustasid nende vajadused ja nende maitse teatavat progressi.
277. Kui tegemist on esimeste vesi- või tuuleveskitega või põllumajandustehnika arenguga, siis on vaimulikud ordud esirinnas.
278. Nagu me nägime, täpsustab kirik liturgilise kalendri tarvis aja mõõtmist ning kirikute kui keskaja esimeste suurte hoonete rajamine piitsutab tagant tehnilist edasiminekut, ja mitte ainult ehituses, vaid ka tööriistades, transpordis ja abikunstides, näiteks vitraažikunstis.
279. Keskaja tehnilise varustuse nõrkus paistab eriti selgelt silma järgnevates olulistes seikades: tööriista domineerimine masina üle, tööriistade madal efektiivsus, tööriistade ja põllumajandustehnika nappus ja madal tootlikkus ning keskpärane energia-, transpordi-, finants- ja kaubandusalane tehnika.
280. On tõsi, et paljud mehhanismid või masinad, mida antiikajal tunti ainult kui veidrusi või mänguasju (näiteks Aleksandria automaadid), levisid ja omandasid keskajal reaalse efektiivsuse. Keskaegsete tööliste empiiriline osavus korvas teataval määral nende teadmatust.
281. Keskaja inimesed ei huvitu sellest, mis liigub, vaid sellest, mis on paigal. Nad otsivad rahu – quies. Kõik, mis on aga selle vastand – rahutus, otsing – tundub neile asjatuna (see on epiteet, mis tavaliselt käib nende sõnade juurde) ja pisut saatanlik.
282. Munk Gervasius imetleb XII sajanadi lõpus arhitekt Sensi Guillaume´i talenti, kui see transportis 1174. aastal põlenud Cantebury katedraali rekonstrueerimiseks kuulsat Caeni kivi. „Ta ehitas laevade lastimiseks ning kivide ja mördi tõstmiseks nutikaid masinaid.” Mis masinad need olid? Haruldane sõtkerattaga kraana, mis oli kõikjal ainulaadne ja mida XIV sajandil leidus ainult mõnes üksikus sadamas – esimeste seas oli Brugge (mõningaid rekonstrueeritud eksemplare võib praegu näha Lüneburgis ja Gdanskis).
283. Keskaeg on puidust maailm. Puit on universaalne materjal.
284. Puu on koos maasaadustega keskajal nii väärtuslik, et muutub maiste varade sümboliks. Hingede seas, kes lähevad purgatooriumisse, nimetatakse „Kuldlegendis” neid, kes võtavad suures endaga kaasa „puud, heina ja õlgi”, see tähendab, kes austavad küll Jumalat, ent klammerduvad maise vara külge.
285. Pole üllatav, et VII sajandil on raud nii haruldane, et üks Sankt Galleni munk jutustab, kuidas langobardide kuningas Desiderius, nähes 773. aastal Pavia müüridelt Karl Suure soomusrüüs sõjaväge, olevat jahmatuse ja hirmuga hüüdnud: O ferrum! Heu ferrum! „Oo raud! Häda raud!”
286. Kuldlegend: „Ühel päeval niitis üks mees kloostri lähedal põldmarjapõõsaid, aga äkki lendas vikatitera varre otsast ära ja kukkus põhjatusse süvikusse, mis tegi mehe väga kurvaks. Aga Püha Benedictus pani vikativarre allikasse ja peagi tuli tera kaljust välja ja ujus varre juurde.”
287. Seega pole sugugi üllatav, et raud on üldise tähelepanu all, mis läheb isegi nii kaugele, et raud ajendab imesid. Ei tasu imestada, et sepp on varakeskajal erakordne isik, peaaegu nõid. Kahtlemata on sepp saanud selle aupaiste eelkõige tänu sellele, et tema tegevus on seotud relvade ja eriti mõõkade valmistamisega, ning pärimusele, milles sepp ja kullassepp on pühad olendid ja mille keskaja Euroopa on päranduseks saanud Skandinaavia ja teistelt germaani barbaritelt.
288. Kivi on puiduga võrreldes suursugune materjal. Kivist maja on rikkuse ja mõjuvõimu märk – kivist eluaseme saavad kõigepealt Jumal kirikuga ja isandad lossiga, kuid varsti hakkavad kivimajad tähistama jõukaimate kodanlaste esiletõusu.
289. Keskaeg on meile kui uhke kivikollektsioon: katedraalid ja kindlused. Kuid need kivid esindavad ainult tibatillukest osa sellest, mis on olnud. Sellest kerest, mis oli puidust ja veel viletsamatest ja ebapüsivamatest materjalidest – õlest, savist ja samaanist -, on säilinud üksikud luud.
290. Rohimise juurest, mida ei tehtud igal pool, kasutati ohakate ja umbrohu lõikamiseks algelisi tööriistu: hangu või ridva otsa torgatud sirpi (sellesama Luttrelli psalmiraamatu järgi).
291. Tööriistade puudulikkust oleks võinud teataval määral tasa teha põldude väetamine sõnnikuga. Kuid keskaja põllumajanduse nõrkus selles sektoris on veelgi ilmsem. Loomulikult polnud kunstlikke keemilisi väetisi.
292. Selle tagajärjel ammendub halvasti haritud ja väheväetatud maa kiiresti. Seetõttu tuleb maa sageli puhkama ja taastuma jätta. See on laialt levinud jäätmaasüsteem.
293. Otsida abi väljastpoolt, mitte toota kõike vajalikku kohapeal, pole mitte ainult nõrkus, vaid ka häbiasi. Kloostrimaade puhul tuleneb igasuguste kontaktide vältimine välismaailmaga otseselt eraldatuse vaimsest ideaalist, kuna majanduslik isolatsioon on vaimse puhtuse eeltingimus. Seda soovitab isegi Benedictuse mõõdukuse reegel. Peatükis LXVI seisab: „Klooster olgu korraldatud nii, et ta toodaks võimaluse korral kõik vajaliku ise: olgu olemas vesi, veski, aed ja mitmesugused ametid, et mungad ei peaks väljas käima, kuna see mõjuks nende hingele hukatuslikult.”
294. Energiallikate valdkonnas toimub märgatav edasiminek veskite levikuga (eriti vesiveski ja mitmesugused hüdroenergia rakendusviisid: vanutus-, kanepi-, parkimis-, õlle- ja teritusveskid), kuid ometi peab märkima, et nende masinate ilmumise ja leviku kronoloogiaga tuleb olla ettevaatlik.
295. Hoolimata vee- ja tuuleenergia kasutamise arengust XII ja XIII sajandil, tuleb põhiline osa energiast keskaja Euroopas inimestelt ja loomadelt.
296. Künnihobune oli üldiselt väiksemakasvulisest tõust kui lahinguhobune, raske lahinguratsu, kes ei kandnud alati turvistikku, kuid pidi igal juhul kandma raskelt relvastatud ratsanikku, kelle kaal võis moodustada suure osa koormast. Jällegi eelistatakse sõjandust ja sõjameest majandusele ja tootjale. Härja taandumine hobuse ees polnud üldine.
297. Tõesti, keskaja tagasihoidlikus tavategelikkuses figureerivad, nagu ka Jeesuse hälli juures, härg ja eesel.
298. Abt Haimon kirjeldab 1145 sündmust Saint-Pierre-sur-Dives´is Normandias: „Kuningad, vürstid ja maises elus vägevad, austatud ja rikkad inimesed, kõrget päritolu mehed ja naised painutavad oma uhkeid ja jämedaid kaelu, et rakendada ennast vankrite ette ja vedada lubja, kivi, puidu, veini, nisu ja teiste elualalhoidmiseks või kiriku ehitamiseks vajalike asjade laadungid Kristuse kojani, töötades looma kombel…”
299. Meteroloogia sõnavara näitab kandmise tähtsust: kandam on näiteks soola puhul põhiliseks mõõtühikuks.
300. Meretransport on endiselt ebapiisav, hoolimata ka siin tehtud märkimisväärsetest tehnilistest täiendustest, sest need kas annavad täit efekti alles XIV sajandil (või hiljem) või siis jääb nende osatähtsus piiratuks. Esiteks on kristliku Euroopa laevastikku tonnaaž väike. Sest laevad on väikesed.
301. Ka maavarasid kaevandati ebapiisavalt: kuna kaevamis- ja tõstemasinad on nõrgad ning vett ei suudeta ära pumbata, siis piirdu kaevandamine pinnapealsete või –lähedaste lademetega.
302. Õlimaal, mida tunti juba XII sajandil, aga mis teeb otsustavaid edusamme alles XIV sajandi lõpus ja XV sajandi alguses ning mille kasutamine kinnistub traditsiooni järgi alles vendade Van Eyckide ja Antonello de Messinaga, ei uuenda maalikunsti nii otsustavalt kui perspektiivi avastamine. Klaasi, mida tunti antiikajal, hakati uuesti tootma alles XIII sajandil, eelkõige Veneetsias ja see võtab tööstusliku tootmise mõõtmed Itaalias alles XVI sajandil, nagu ka paber pääseb võidule alles koos trükikunstiga. Keskaja klaas on põhiliselt vitraaž ja Theophiliuse traktaat XII sajandi algusest märgib klaasi võidukäigu algust kristlikus maailmas.
303. Keskaja tehnikud ja leidurid on tegelikult käsitöölised. Siit ei jää kõrvale need, kelles on tahetud näha intellektuaalset eliiti, kes valdavat paremaid töövõtteid: itaalia või Hansa Liidu kaupmehed, kelle kohta on räägitud näiteks „intellektuaalsest üleolekust”.
304. Keskaeg pidi pidevalt parandama, asendama ja ümber tegema. Kirikukelli tuli lakkamatult ümber valada. Hoonete – ja eriti kirikute – kokkuvarisemine oli sagedane.
305. Keskaeg küll leiutas vähe ja ei rikastanud eriti toiduks kasutatavat floorat (rukis kui põhiline keskaja lisandus on Lääne-Euroopast peaaegu kadunud ja oli seega ainult ajutine panus põllumajandusse), kuid see on siiski üks etapp looduse hõivamisel inimese poolt.
306. Juba V sajandil rõõmustas Loches´i abt selle üle, et kloostrikogukonna vabastas veski, mis võimaldas „üheainsal vennal teha mitme töö”.
307. Keskaja Euroopa majanduse eesmärgiks on inimeste äraelatamine. Sellest ei minda kaugemale.
308. Aquino Thomas teatab Summa theologiae´s: „Tööl on neli eesmärki. Esiteks ja eelkõige peab ta andma elatist, teiseks peab ta kaotama jõudeoleku, mis on paljude pahede allikas, kolmandaks peab ta pidurdama himu keha suretamise kaudu ja neljandaks võimaldab ta almust jagada.
309. Jumal on tõesti igaühele andnud ta ameti selleks, et ta võiks sellest elada, aga igaüks peab kasutama oma ametist mitte ainult keha tarvete rahuldamiseks, vaid hinge abistamiseks, mis on veel tarvilikum.
310. Kui keskaja Euroopas toimus majanduskasv (näiteks XI ja XII sajandil, nagu me nägime), siis on see kasv lihtsalt demograafilise kasvu tagajärg.
311. Keskaeg nagu antiikki tundis pikka aega põhilise, kui mitte ainsa laenu vormina tarbimislaenu, samas kui tootmislaen oli peaaegu olematu. Tarbimislaenult võetav protsent kristlaste vahel keelatud; see oli pesuehtne liigkasuvõtmine, mille kirik hukka mõistis. Kolm piibliteksti (2 Ms 22,25; 3Ms 25,35-37; 5 Ms 23,20-21) mõistsid hukka protsendiga laenu juutide vahel, olles vastureaktsiooniks Assüüria ja Babüloonia mõjudele, kus teraviljalaen oli hästi arenenud.
312. Skolastikud laenavad Aristoteleselt väite, et raha ei tohi uut raha sünnitada, sest ta ei saa seda teha loomulikul teel: Nummus non parit nummos. Kõik laenuoperatsioonid, mis kandsid protsenti, põrkasid kaua aega selle dogma vastu.
313. Isandate väärikus ja au seisnes arvestuseta kulutamises: tarbimine ja raiskamine, mis on omased primitiivsetele ühiskondadele, neelasid peaaegu kõik nende sissetulekud. Meung´i Jeanil oli kindlasti põhjus „Roosiromaanis” kokku panna ja hukka mõista „Heldus” ja „Vaesus”: nad käisid käsikäes ja halvasid keskaja majanduse.
314. Mõisateenistus, s.t. teotegemine kaldub XII ja XIII sajandil taanduma ja isegi kaduma peaaegu kõikjalt, kuid see pole üldkehtiv, ja on teada, et Elbest idas, Preisimaal, Poolas ja Venemaal kujunes keskaja lõpus välja „teine orjus”, mis kestis XIX sajandini.
315. Kulutuste (äraelamine, sõjavarustus, ehitus, luksus) ja tulude bilanss jätab ka kõige rikkamatele nende seast vähe investeerimisvõimalusi, mis varieeruvad 3 ja 6 protsendi vahel sissetulekust.
316. Talupoeg ei pea andma mõisahärrale mitte ainult märkimisväärse osa oma töö viljast loonus- või raharendi kujul, vaid tema tootmisvõimalusi piirab mõisahärra ka sellega, et paneb talle peale teokohustuse või maksud sellest vabastuse eest, reserveerib endale tavaliselt parimad maad ja suurema osa sõnnikust ning haarab endale isegi selle väikese osa talupoja eelarvest, mis on pühendatud lõbustustele, see tähendab külakõrtsi külastamisele, mis kuulub mõisale nagu ka surutõrs, veski ja leivaahi.
317. Kuid allodistide iseseisvus ei tohi illusioone tekitada. Majanduslikult sõltuvad nad ikkagi senjöörist, sest nende isiku peal lasuvad otsesed või kaudsed maksud, kohtumaksud ja lõivud, mida tuleb maksta vastava maa senjöörile, ja neid makse peavad nad maksma oma maa saadustega.
318. Keskaja Euroopa on esmajoones nälja maailm. Seda piinavad hirm nälja ees ja pahatihti ka nälg ise. Talupojafolklooris on pidusöögi teema eriti populaarne: unistus Laiskademaast, mis inspireerib Breughelit, on XIII sajandist alates kirjanduslik teema nii prantsuse fablioos Cocaigne kui ka inglise luuletuses The Land of Cockaygne.
319. Üks Vezelay´st pärit palverändur vaevles ühel päeval rahapuuduses; tal oli häbi kerjata, aga ta leidis puu alt, kus ta oli maganud, tuhas küpsetatud leiva. Ta oli unes näinud, et Püha Jakoobus hoolitses tema toitmise eest. Ja sellest leivast elas ta kaks nädalat, kuni oma maale tagasijõudmiseni. Ta küll sõi sellest nälja sunnil kaks korda päevas, aga järgmisel päeval leidis ta leiva paunast täiesti tervena.”
320. Ei eksinud need jutlustajad, kes tegid kõhuorjusest – või nagu keskajal öeldi, kõrist (gula) – valitseva klassi tüüppatu. „Rebaseromaan” on selles mõttes erakordne dokument. See on nälja teater, epopöa, kus Reinuvader, ta perekonda ja kaaslasi paneb pidevalt liikuma tühi kõht.
321. Juba kangelaslauludes on tehtud ruumi määratu isuga hiiglastele, kes on lähedased talupojafolkloorile – Pantagrueli eelkäijad, õgardite vennad. Kõige kuulsam neist esineb Aliscans´is: see on Türanni-Renouart, muinasjutuliselt ablas hiilgane, kes sööb paabulinnu ära kahe ampsuga.
322. Selle tsükli kokkuvõte: halb ilm, ikaldus, hinnatõus, epideemia või igal juhul, nagu tollal öeldi – „surematus”, mis tähendas surmajuhtumite arvu kasvu.
323. Kahtlemata loovad suured ilmalikud ja eelkõige kiriklikud isandad (rikkad kloostrid), vürstid ja alates XII sajandist ka linnad endale varusid ning ikalduse või nälja abil teostavad nende reservide erakorralist jaotamist või üritavad isegi toiduaineid sisse tuua.
324. See, et keskajal ei osatud hästi veini säilitada, et oldi sunnitud sama aasta veini jooma või kasutama protseduure, mis muutsid joogi maitset, pole ehk eriti tähtis. See on maitse küsimus, ja pealegi pole vein, hoolimata selle suurest tarbimisest, elus püsimiseks hädavajalik. […] Rottide tekitatud pahandustest räägitakse kroonikates ja legendides. 1271. aastal kirjutatakse Baseli annaalides: „Rotid hävitavad vilja; suur toidupuudus.”
325. Tõepoolest, nende ülejääk läheb isandatele maksudeks ja nad ei saa varusid koguda. Kuna neil pole raha ka siis, kui levib juba rahamajandus, pole nad võimelised ostma toiduaineid ikalduse ajal kõrgele kerkivate hindade juures.
326. Elucidarium: „Nälg on üks karistusi pärispatu eest. Inimene loodi selleks, et elada töötamata, kui soovib. Aga pärast pattulangemist võib ta ennast ainult tööga lunastada… Jumal andis niisiis talle nälja selleks, et see sunniks teda töötama ja et ta võiks selle kaudu igaveste asjade juurde naasta.
327. Aastate 1032-1034 kohta ütleb Cluny munga Raoul Glaber´ kuulus tekst: „Näljahäda hävitustöö ägenes ja võis karta inimsoo täielikku hukkumist. Ilmastik oli halb, et ei leidunud sobivat aega külvamiseks ega saagi kogumiseks…”
328. 1233. aasta: „Oli suur külm ja see võttis vilja ära; sellele järgnes suur näljahäda Prantsusmaal.”
329. Näiteks Genova lugu Novellino järgi XIII sajandist: „Genovas toimus suur hinnatõus toiduainete nappuse tõttu ja seal oli rohkem vagabunde kui kuskil mujal. Maksti kinni mõned suured galeerid ja aerutajad ning anti teada, et vaesed võivad mere äärde minna ja nad saavad kommuunilt leiba. Neid tuli imetlusväärselt palju… Kõik läksid laevadesse. Sõudjad olid agarad, pistsid aerud vette ja panid kogu selle rahva maha Sardiinias. Seal oli, millest elada. Nad jäetigi sinna; nii lõppes Genovas suur hinnatõus.”
330. 1286. aastal lubas Pariisi piiskop terava toidupuuduse tõttu vaestel paastu ajal liha süüa. See maailm on nälja äärel, alatoidetud või halvasti toidetud. Siit ka epideemiad, näljahäda kaaslased, mis tulenevad söögiks kõlbmatu toidu manustamisest.
331. Rukki tungaltera jõudmine Euroopasse, näljahädad, tungalteramürgitus, mis tekitab krampe ja hallutsinatsioone, antoniitide tegevus, rahvaristisõja vaimustus – see moodustab kompleksi, milles on koos keskaja füüsilised, majanduslikud ja ühiskondlikud hädad ning äärmiselt segased ja vaimustunud tunded.
332. Kõige levinum ja surmavam keskaegsetest nakkushaigustest oli kahtlemata tuberkuloos, mis vastab ilmselt languor´ile, mida mainitakse paljudes tekstides. Seejärel väärivad mainimist nahahaigused ja esmajoones kohutav pidalitõbi, millest veel allpool. Kuid ka mädanik, gangreen, sügelised, haavandid, kasvajad, ekseem (Püha Laurentiuse tuli), roos (Püha Sylvanuse tuli) paistavad välja miniatuuridelt ja vagadest tekstidest.
333. Tungelteramürgitustega siseneme kaugemale segasuse ja hulluse maailma. Suhtumine kuutõbiste, märatsejate ja sõgedate leebetesse või ägedatesse hullustesse on keskajal kord eemaletõrjuv, otsides lahendust ebausklikuks teraapiast (eksortsism), kord sõbralikult salliv, tuues hullu õukonda (läänihärrade ja kuningate narrid), mängu (malemängu „narr” – oda) ja teatrisse (XIII sajandi „Lehtlamängu” noor hull talupoeg dervé kuulutab ette keskaja lõpu sotiisid).
334. Isegi igapäevase elu tasandil on ala- või halvasti toidetud kehadel eelsoodumus igasugusteks vaimu eksirännakuteks – unenägudeks, halluntsinatsioonideks ja nägemusteks. Kurat, inglid, pühakud, Neitsi Maarja ja koguni Jumal ise võivad ilmuda. Kehad on valmis neid tajuma ja sunnivad neid aktsepteerima.
335. Kuid samas hävitas ruumi õgardlik kasutamine rikkusi. Ja looduslikku rikkust, mida inimene siis hävitas, polnud ta suuteline taastama ega ootama, et see taastuks loomulikul teel.
336. Inimene pole alti ainus süüdlane. Laastavad ka põldudel ja niitudel ringiliikuvad kariloomad. Tekib aina rohkem „keelutsoone”, kuhu pole lubatud lasta loomi, eriti kitsi, neid keskaja talupoja vihavaenlasi.
337. Kerjuste arvukus ja lugupidamine, mida neile osutatakse (frantsisklased ja dominiiklase teevad kerjamisest vaimse väärtuse), annab tunnistust sellest, et oli hulk töötuid, keda aidati ja austati. XIII sajandi teisel poolel hakati töövõimelisi kerjuseid kritiseerima (näiteks Saint-Amour Guillaume ja Meung´i Jean).
338. 1348. aasta Suur Katk andis katastroofi maigu rahvastiku vähenemisele ja tööjõukriisile, mis olid tekkinud juba mõned kümnendid varem. Kõikjal on kuulda pidevat kurtmist inimeste arvu vähenemise üle, mis toob kaasa uute põldude mahajätmise.
339. Kahtlemata toimus keskaja materiaalses elus edasiminek.
340. Kui võtta indeksiks 100 nisu hind aastatel 1160-1179, siis see tõuseb Slicher Van Bathi arvutuste kohaselt (lord Beveridge´i andmetele tuginedes) järgnevalt: 139,3 (1180-1199), 203 (1200-1219), 196,1 (1220-1239), 214,2 (1240-1259), 262,9 (1260-1279), 279,2 (1280-1299), saavutades tipu 324,7 perioodil 1300-1319 suure näljahäda tõttu 1315-1316 aastal ja langedes mõnevõrra (võrreldes eelneva perioodi ebanormaalse tõusuga), 289,7-ni (1320-1339). See näitab selgelt seda, mida Michael Postan on nimetanud „tõeliseks hinnarevolutsiooniks”.
341. Naturaalmajandusena tuleb keskaja Euroopa puhul mõista majandust, kus igasugune vahetus on miinimumini viidud. Niisiis oleks naturaalmajandus enam-vähem suletud majanduse sünonüüm.
342. Siiski on selge, et raha ei kadunud keskaja Euroopas kunagi kasutuselt. Kirikul ja mõisnikel on alati teatav rahatagavara oma prestiižikulutuste rahuldamiseks, aga ka talupoeg ei saanud elada täiesti ilma rahata: näiteks pidi ta raha eest ostma soola, mida ta ei tootnud, mida ta ei saanud niisama ja mida ta võis harva vahetuse teel saada. Kuid on võimalik, et talurahvas ja üldisemalt vaesed said need mõned mündid, mida nad vajasid, rohkem almusena kui oma toodete müügist. Ikalduse ajal, kui raha puudumine andis ennast vaestele julmalt tunda, jagati koos toiduainetega ka raha.
343. See on tõsi. Karl Suur olevat müünud suure osa oma kõige väärtuslikumast käsikirjadest, et aidata vaeseid. […] Marc Bloch: „Münt, mille peab kaalule asetama, meenutab väga metallikangi.”
344. Karl Suure rahareform, mis seadis sisse rahasüsteemi nael-solidus-teenar (1 nael = 20 solidust, 1 solidus = 12 teenarit), mida kohtab tänapäeva inglise süsteemis, oli tegelikult kohandumine rahamajanduse taandarenguga.
345. Suhtumine müntidesse või üldisemalt rahasse annab meile kaudselt infot ka majanduse arengu kohta. Kahtlemata valitseb kristluses traditsiooniliselt umbusaldus raha suhtes, aga raha vähesuse tõttu varakeskajal selle prestiiž pigem kasvas ja seda suurendas veel tõsiasi, et müntimine on võimu tunnus.
346. Moraalis joonistub välja üks suundumus. Superbia, kõrkus, feodaalne patt par excellence [=eriti, iseäranis, sõna tõsises mõttes], mida seni peeti üldiselt kõikide pahede emaks, hakkab seda kohta loovutama, avaritia´le, rahaahnusele.
347. Hoolimata sellest, et osa naturaalkoormistest muudeti rahas makstavaks, vaesestus osa valitsevast klassist selle tõttu, et feodaalrent oli suhteliselt paindumatu, kuid mündid odavnesid kiiresti ja seega vähenes sissetulek rahasse arvestatud rendiosalt – just siis, kui prestiižikulutuste kasv suurendas rahavajadust. See oli feodalismi esimene kriis, mis rajab teed XIV sajandi kriisile.
348. Paljud talupojad olid juutidele võlgu Näiteks Perpignani notariaalsed registrid näitavad, et 1300 aasta paiku oli 65% linna liigkasuvõtjate võlgnikest talupojad, kellest 40% võtsid laenu sügisel, abiellumiste ja koormiste maksmise ajal ja 53% maksid selle tagasi augustis ja septembris, pärast lõikust ja viinamarjakorjamist.
349. Kaupmees oli XIV sajandi alguses endiselt põhiliselt erandlike, haruldaste, luksuslike ja eksootiliste kaupade müüja ja ülemkihtide suurenenud nõudmine nende kaupade järele tõi kaasa kaubitsejate arvukuse ja tähtsuse kasvu.
350. Kaupmeeste ja veel enam linna patritsiaadi sihiks on kas maavaldus, mis võimaldab neile, nende perekonnale ja teenijatele kaitset ikalduse eest, laseb neil osa saada maaomaniku väärikusest ja tõstab nad pärast lääni ostmist läänihärrade seisusse, võis siis krundid ja tulusate üüridega majad linnades, laenud mõisnikele, valitsejatele ja vahel ka tavainimestele, ning eriti igavene rendis.
351. Tuleb siiski mainida, et rahamajanduse vaieldamatul progressil on tõsised ühiskondlikud järelkajad. See hakkab õõnestama klassikorraldust, kuna suureneb palgatööliste arv, aga aina enam ka maal.
352. Linnaühiskonnas eraldab see uus jaotus „mehaanilised inimesed” – käsitöölised ja esilagu vähearvukad lihttöölised. Intellektuaalid, ülikoolide inimesed, kes enne kaldusid end määratlema kui töölisi, vaimutöölisi, õlg õla kõrval teiste linnaametitega, ruttavad ühinema valgekäeliste eliidiga. Isegi vaene Rutebeuf hüüab uhkelt: „Ma ei tööta kätega.”
353. Aasta 1000 paiku esitatakse Euroopa kirjanduses uus kristliku ühiskonna skeem, mis saab kohe väga populaarseks. Ühiskond koosneb „kolmest rahvast”: preestrid, sõjamehed ja talupojad. Need kolm kategooriat on erinevad ja täiendavad üksteist, igaüks vajab kaht ülejäänut. Tervikuna moodustavad nad ühiskonna harmoonilise keha.
354. Praegu huvitab meid selle juures feodaalühiskonna kolme klassi iseloomustus, mis muutub klassikaliseks: palvetajad, sõdijad, töötajad – oratores, bellatores ja laboratores.
355. Lambad peavad andma piima ja villa, härjad maad harima ning koerad kaitsma lambaid ja härgi huntide eest. Kui kõik need loomaliigid täidavad oma kohust, siis Jumal kaitseb neid.
356. Karolingide ajastul muutuvad vaimulikud, nagu kanoonik Delaruelle on kenasti tõestanud, vaimulike kastiks ning liturgia ja vaimuliku arhitektuuri areng väljendavad seda transformatsiooni: kapiitlivaimulikele reserveeritud kooriruumide ja kloostrite suletus, kloostrite avalike koolide sulgemine. Preester peab edaspidi missat seljaga koguduse poole, kes ei tule enam protsessioonina talle „oblaate” tooma; kogudust ei kaasata enam kaanoni lugemisse, mida tehakse edaspidi vaikse häälega, ning hostia pole enam tavaline leib, vaid hapendamata leib, „nagu võõrduks missa igapäevaelust”.
357. Hoopis teistsugune on funktsionaalne kolmikjaotus, mis ilmub aasta 1000 paiku. See vastab religioossele, sõjanduslikule ja majanduslikule funktsioonile; see iseloomustab primitiivsete ühiskondade teatavat arengustaadiumi, ja ilmselt mitte ainult indoeuroopa ühiskondade puhul.
358. See on nõidade ja sõjameeste vana rivaliteet, mis peitub ka Gregoriuse reformis, Kirikuriigi ja keisririigi võitluses. See skeem on üheaegne kangelaslauludega, mis on vaimuliku ja sõdalaste klassi võitluse kirjanduslik tallermaa, nagu ka „Ilias” annab tunnistust võitlusest šamaani väe ja sõjamehe vapruse vahel (seda on suurepäraselt tõestanud Vassili Abajev Trooja hobuse loo põhjal).
359. Meenutagem muu hulgas seda, milliseks muutus see kolmeosaline ühiskond hiliskeskajal. See muutub Prantsusmaal kolmeks seisuseks: vaimulikkond, aadlikud ja kolmas seisus. Aga see viimane ei kattu kõigi mitteaadlikega.
360. Kolmeosalise skeemi kasutajad keskajal kaldusid tõepoolest nimetama neid kolme klassi „ordudeks”, kuid selle taga oli kavatsus sakraliseerida see ühiskonnastruktuur, teha sellest objektiivne ja igavene reaalsus, mida Jumal on soovinud, ning muuta ühiskondlik revolutsiooni võimatuks.
361. Võib selgelt näha, kuidas traditsiooniline keskaja ühiskond üritas rakendada esimesi, staatilisi lahendusi, kui me loeme näiteks üht XIV sajandi inglise jutlust: „Jumal lõi vaimulikud, sõdalased ja töölised; aga kurat lõid kodanlased ja liigkasuvõtjad”, või üht XIII sajandi saksa luuletust, kus neljas, liigkasuvõtjate (Wuocher) klass valitseb juba kolme esimest.
362. 1220 aasta paiku loetleb üks saksa jutluste autor 28 seisust: 1 paavst, 2 kardinalid, 3 patriarhid, 4 piiskopid, 5 prelaadid, 6 mungad, 7 ristisõdijad, 8 noviitsid, 9 rändmungad, 10 ilmikvaimulikud, 11 juristid ja arstid, 12 üliõpilased, 13 rändüliõpilased, 14 nunnad, 15 keiser, 16 kuningad, 17 vürstid ja krahvid, 18 rüütlid, 19 aadlikud, 20 kannupoisid, 21 kodanlased, 22 kaupmehed, 23 harjuskid, 24 heeroldid, 25 kuulekad talupojad, 26 mässavad taluojad, 27 naised ja… 28 jutlustajavennad!
363. Muidugi juhivad tantsu vägevad: paavst, keiser, piiskopid ja rüütlid. Aga kuhu? Mitte üles, vaid alla, surma poole. Sest ordude särav ühiskond on loovutanud koha surmatantsust haaratud seisustele.
364. Näiteks ühelt XIII sajandi Firenze käsikirja vaheleht võib lugeda. On saatanal üheksa tütart, ta panid nad mehele: Simoonia ilmikvendadele, Variserlus munkadele, Riisumine rüütlitele, Teotus talupoegadele, Teesklemine teenijatele, Kavalus kaupmeestele, Liiakasu linlastele, Luksus lossiprouadele, Himurust ei tahtnud naida, andis kõigi kasutada.
365. „Seisuste” omaksvõtmise kroonika on nende seadmine aukohale pihis ja patukahetsuses. Pihtijate käsiraamatud, mis XIII sajandil määratlevad patte ja süümejuhtumeid, katalogiseerivad lõpuks patte ühiskonnaklasside järgi, Igale seisusele omad pahed ja patud.
366. Esiteks, kes on peaks kehale, mille kristlik maailm kokku moodustab? Tegelikult on kristlik maailm kahepäine. Tal on kaks pead: paavst ja keiser. Kuid keskaegne ajalugu koosneb rohkem nende lahkhelidest ja võitlusest kui üksmeelest, mis saavutati lühikeseks ajaks aasta 1000 paiku Otto III ja Sylvester II vahel.
367. Paavstitooli puhul selgub olukord varakult. Kui saadi aru, et Konstantinoopoli patriarhi ja idapoolset kristlust ei saa sundida tunnistama Rooma ülemvõimu (see võimalus haihtus 1054 skismaga), siis nõuti paavsti juhirolli ainult Läänekiriku puhul.
368. Paavst Innocentius III tunnistab 1202 aastal, et de facto pole Prantsusmaa kuningale imalikku ülemat.
369. Hoolimata Saksa keisrite ametnike või meelitajate mõnest väljaütlemisest (1199. aastal palub Vogelweide Walther „oma keisril” Švaabimaa Philippil panna pähe valge opaaliga kaunistatud diadeem, kõikide valitsejate juhttäht), hakkavad ka Saksa keisrite pretensioonid aina enam piirduma kitsamas mõttes Püha Saksa-rooma keisririigiga, Saksamaa ja selle pikenduse Itaaliaga.
370. Keskaja kristliku maailma suur ja kirglik ühtsusetaotleja Dante palub, nõuab, solvab keisrit, kes ei täida oma ülesannet ja kohust ülima ja üldise juhina.
371. Ka Karl Suur üritas ilmselt ühendada oma isikus keisrit ja preestrit. 800 aasta pühitsemise ajal meenutab käte peale asetamine preestrikspühitsemist, nagu oleks Karl saanud „kuninglikuks preestriks”. Ta on uus Taavet, uus Saalomon, uus Joosua.
372. Seal on sellised pildid: kuningas võetakse vastu Reimsi katedraali portaali ees, Reimsi Saint-Remi abt toob püha ampulla, kuningas annab tõotuse, põlvitab litaaniate ajal, saab ülemkammerhärralt siidsussid ja Burgundia krahvilt kuldkannused, püha võiet hõõrutakse ta laubale ja kätele (ka rinnale, seljale ja õlgadele), ta kuulab missat, riietatud violetsesse tuunikasse, saab mõõga, siis sõrmuse, siis skeptri ja lõpuks krooni ning pärast kuninganna kroonimist käib ta armulaual. Selle ordo järgi kirjeldab kroonimistseremoonia üksikasju M. de Pange oma „Väga kristlikus kuningas”.
373. Nagu Aacheni paleekabel, kujutab ka keisrikroon taevast Jeruusalemma ning selle kulla ja kalliskividega kaetud müüre.
374. Paavst ei kanna tiaarat vaimulikuülesannete täitmisel, vaid tseremooniatel, kus ta figureerib valitsejana. Alates Paschalis II-st 1099 aastal hakatakse paavste võimule tulles kroonima. Alates Gregorius VII-st kaasneb nende „troonimisele” Lateraanis „manteldamine”, keiserliku punase mantli, cappa rubea selgapanek, mille omandamine teeb kahe paavsti olemasolu korral ta legitiimseks, võrreldes ilma mantlita vastupaavstiga. Alates Urbanus II-st nimetatakse Rooma vaimulikkonda kuuriaks, mis meenutab korraga antiikset Rooma senatit ja feodaalõukonda.
375. Meenutagem, kuidas Innocentius III suurendas paavstitooli vasallriikide arvu. Valigem välja mõned tähendusrikkad sümbolid, mille ümber see konflikt keerles ja mis ühtaegu nii teoreetilised kui ka visuaalsed, nagu see keskajal peaaegu alati käis. Näiteks kaks mõõka ja kaks valgusallikat.
376. Sellest, et vaimulikud tõmbavad paralleeli taeva ja maa vahele ja teevad monarhist Jumala personifikatsiooni maa peal, lõikavad kasu rohkem keisrid ja kuningad kui feodaalid. Ikonograafia kipub samastama Jumala ja troonil istuva kuninga.
377. Nüüd saame aru, miks Gregorius VII ja ta järglased nõudsid visalt, et vaimulikud loobuksid relvadest ja peaksid tsölibaati. Sellega ei taotleta moraalseid eesmärke. Hoides vaimulikud eemal vere ja sperma rüvedusest, mis on tabudega seotud ebapuhtad vedelikud, taotletakse preestrite klassi eraldamist sõdalastest, kes seguneksid teiste ilmikutega, isoleeruksid ja alanduksid.
378. 829 aasta Pariisi kirikogu piiskopid otsustasid nii: „Kui kuningas valitseb vagalt, õigluse ja halastusega, siis ta väärib kuningatiitlit. Kui tal pole neid väärtusi, siis ta pole kuningas, vaid türann.” See on keskaja kiriku vankumatu doktriin ja Püha Aquino Thomas toetab seda tugevate teoloogiliste arutlustega.
379. Kui mõelda sellele, mida tähendavad keskaja inimesele päev ja öö, saame aru, et ilmalik hierarhia on kiriku jaoks kahtlustäratav ühiskond, ühiskonnakorpuse pimedam pool. On teada, et kui paavst ei lasknud keisril ja kuningal võtta endale vaimuliku funktsiooni, siis tal endal ei õnnestunud haarata ilmalikku võimu. Kaks mõõka jäid erinevatesse kätesse.
380. Ühtsuseunistus luhtub pidevalt. „Jumala koda, mida peeti ühtseks, on nüüdseks jaotud kolmeks,” ütles Laoni Adalbero XI sajandi künnisel, kui tegelikult purunes kristliku maailma teostamatu ühtsus, mida ka ristisõdijad ei suutnud luua ega taastada, vaid aitasid hoopis lagundada.
381. Keskaeg, mis visualiseerib alati oma ideid, kasutas keelelise mitmekesisuse õnnetuse kujutamiseks Paabeli torni sümbolit ja idamaise ikonograafia eeskujul andis sellele enamasti kohutava, katastroofilise ilme, mille mõju keskaja mõttelaadile on kirjeldanud Arno Borst oma põhjalikus teoses.
382. Kahtlemata ei tule puudust nostalgiast ja unistatakse keelelise ühtsuse juurde naasmisest, mis oleks puhtuse tagatis ja tee kuldajastusse. Floris Joachim mõistab hukka Paabeli torni kui saatana võimuses olevate inimeste uhkuse sümboli.
383. Ladina keele taandumine vulgaarkeelte ees ei toimu ilma keelelise natsionalismi puhanguteta. Kujunev „rahvus” kindlustab end oma keele kaitsmisega.
384. Nad pugesid Püha Augustinuse ühe suurepärase teksti varju: „Aafrika, süüria, kreeka, heebrea ja teised keeled teevad kuninganna, kristliku doktriini rõivastuse mitmekesisemaks. Aga nagu rõivastuse mitmekesisus on koos ühes rõivas, nii on kõik keeled koos ühes usus. Rõivastus olgu mitmekesine, kuid mitte räbaldunud.”
385. Keskaegne õigus ei sanktsioneeri ühtsuse mõranemist ilma vastupanuta. Pikka aega valitseb ühehäälsuse reegel.
386. On tähendusrikas, et pikka aega pole olemas keskaja indiviidi tema füüsilises eripäras. Ei kirjanduses ega kunstis kirjeldata ega maalita isikuid nende iseärasustes. Kõik taandub tüübile, mis vastab seisusele, ühiskondlikule kategooriale.
387. –
388. Keskaegsetes lahingustes on edu pandiks kord ja ühtehoidmine.
389. Eriti paistsid silma templirüütlid, kes võitlesid „nagu ühe isa pojad” ja mõned üheskoos võitlevad suguvõsad, näiteks Avesnes´i Jasques´i oma. Ristisõdijad hoidsid oma read nii tihedalt koos, et krooniku sõnutsi poleks kristlaste armee pihta visatud õun maha kukkunud, vaid oleks tabanud hobust või meest.
390. Ülikutel on heledad või punakad juuksed. Kuldsed, linakarva juuksed, sinised või sinakashallid silmad –see on kahtlemata sissetungideaja põhjamaiste sõdalaste panus keskaja ilukaanonisse. Kui mõne suurmehe puhul peab see füüsiline konventsioon paika, nagu Einhardi kirjeldus Karl Suurest, kes oli, nagu näitas tema skeleti mõõtmine ta haua avamisel 1861. aastal, tõesti 7 jalga (1,92 m) pikk, nagu kroonik ütleb, siis nende moraalse isiksuse lämmatavad ikkagi käibefraasid. Kroonik omistab keisrile kõik aristotellikud ja stoitsistlikud väärtused, mis on kohased ta seisusele.
391. Indiviid kuulub keskaja Euroopas esmajoones perekonda, patriarhaalsesse või hõimkondlikku suurperesse. Perekonnapea juhtimise all lämmatab see indiviidi, allutades ta ühisomandile, -vastutusele ja –ettevõtmistele.
392. Suguvõsa on altim draamadele kui ustavusele. Kui vennad rivaalitsevad, siis autoriteeti ei anta kohe vanemale, vaid sellele vennale, kelle juhtimisvõimeid teised tunnustavad. See tunnustus on sageli kõhklev ja sellest öeldakse tihti lahti.
393. Pinged sündisid ka korduvatest abieludest ja arvukatest sohilastest, mis oli häbiväärne väikese inimese puhul, kuid ei olnud mingiks häbiplekiks tähtsale inimestele.
394. Kui XII ja XIII sajandil võidulepääsenud Neitsi Maarja kultuses on nähtud pöördepunkti kristlikus vaimsuses, kus Maarja, uus Eeva, lunastab patustanud naise süü, mida on märgata ka Maarja Magdaleena kultuses, mis hakkab arenema XII sajandil, nagu on tõestatud Vezelay´ usukeskuse ajaloo põhjal, siis see rehabilitatsioon mitte ei põhjusta naise olukorra paranemist ühiskonnas, vaid on selle tagajärg.
395. Silmapaistvad daamid särasid eredalt, ja kirjanduses on säilinud selle peegeldus. Erineva iseloomu või saatusega, malbed või julmad, õnnetud või rahuolevad naised Bertha, Sibylla, Guibourg, Kriemhild ja Brünhild moodustavad esiplaanil oleva kangelannade väe.
396. Sageli on arvatud, et ristisõdijad, mille ajal naised jäeti Õhtumaale üksi, tõid kaasa nende võimu ja õiguste kasvu. Veel hiljuti väitis David Herlihy, et naiste olukord, eriti kõrgemates ühiskonnakihtides Lõuna-Prantsusmaal ja Itaalias, paranes kahel korral: Karolingide ajastul ning ristisõdade ja rekonkista ajal.
397. Alles keskaja lõpul levib ikonograafias teema, milles on tunda uut huvi lapse vastu, mis on nende kõrge suremuse ajastul väljendub eelkõige murena: see on „süütalaste tapmine”, mida usuelus kajastab moodiläinud süütalastepäev. […] On öeldud, et keskajal pole lapsi, vaid on ainult väikesed täiskasvanud.
398. Aga vastutasuks lihtsalt kaitse ja sõltuvuse majandusliku aluse – ühel juhul lääni, teisel krundi – eest on mõlemal isanda ees rida kohustusi: abi, teenistus või teotegemine, maksud, ning nad mõlemad alluvad isanda võimule, mis on kõige tugevam õiguse valdkonnas.
399. Kahtlemata nõuab enamik kogukondi oma liikmetelt truudust ja teeneid, mis on teoreetiliselt vastutasu kaitse eest. Aga makstud hind on raske, samas kui kaitse pole alati reaalne ega silmaga nähtav. Idee järgi võtab kirik koguduselt kümnist selleks, et hoolitseda vaeste eest.
400. Teened ja vastuteened paistavad väliselt egalitaarsemates kõla- ja linnakogukondades olevat rohkem tasakaalus. Maakogukonnad osutavad isanda nõudmistele sageli võidukat vastupanu.
401. Samamoodi pole ka linnade tsunftid ja vennaskonnad, mis kaitsevad oma liikmeid majanduslikult, füüsiliselt ja moraalselt, egalitaarsed institutsioonid, nagu sageli arvatakse.
402. Kirik nõudis usklikelt ja eriti kaupmeestelt, et nad surres tagastaksid taevasse pääsemiseks testamendiga raha, mille nad olid ebaõiglased saanud kas liigkasuvõtmise või igasuguse väljapressimistega.
403. Kokkuvõttes võib öelda, et kui maa- ja linnakogukonnad pigem rõhutasid kui vabastasid indiviidi, siis olid nad ikkagi rajatud põhimõttele, mis lõi feodaalmaailma kõikuma.
404. Linn on maa, metsa ja nõmmede inimestele ühtaegu nii kütkestav kui ka eemaletõukav, linn on kiusatus – nagu metall, raha ja naine.
405. Kahtlemata säilitas linn oma prestiiži ka varakeskaja eelfeodaalses ja feodaalses ühiskonnas. Ta oli poliitilise ja usulise võimu keskus; kuninga või krahvi ja piiskopi residents; ainus koht, kus oli tellistest või kivist ehitisi; koht, kuhu koondusid põhilised varandused; paik, mille vallutamine, rüüstamine või omamine tõid rikkust ja prestiiži.
406. 1128 aastal põleb Kölni lähistel, teisel pool Reini asuv väikelinn Deutz. Püha Heriberti kloostri abt, kuulus Rupert, tugevasti traditsioonide külge klammerduv teoloog, näeb selles kohe Jumala viha, kes karistab paika, mis on koos Kölni arenguga muutunud vahetuskeskuseks, nurjatute kaupmeeste ja käsitööliste urkaks. Ja ta visandab Piibli põhjal inimkonna linnadevastase ajaloo. Kain leiutas linnad ja rajas esimese linna ning teda jäljendavad kõik halvad inimesed, türannid, Jumala vaenlased. Seevastu patriarhid ja üldse õiglased inimesed, kes kartsid Jumalat elasid telgis, kõrbes.
407. Kui maal tekitas isand talupoegades ainult rõhutuse tunnet oma kindlusega, mis pakkus vajaduse korral küll pelgupaika ja kaitset, kuid mis heitis talupoegade üle vihatud varju, siis linnaehitiste siluett, rikaste valitsemise vahend ja sümbol, tekitas linlastes tundeid, milles sageli domineerisid imetlus ja uhkus.
408. Linnade ja nende ümbruse suhted on keerulised. Esmapilgul paistab linnade külgetõmbejõud olevat maarahvale soodus. Talupoeg leiab seal alguses vabaduse: kas linna elamaasumisega, mille kaudu ta automaatselt saab vabaks, sest orjus on linnas tundmatu, või sellega, et ümbritseva maa valdajaks saanud linn vabastab pärisorjad. Sellest pärineb saksa ütlus: Stadtluft macht frei, „linnaõhk teeb vabaks”, või sagedamini juriidilise täpsustusega: Stadluft macht frei nach Jahr und Tag, „linnaõhk teeb vabaks aasta ja ühe päevaga”, s.o. pärast seda, kui uus linnakodanik on elanud linnas selle aja.
409. Õige kiiresti hakkavad linnad oma talupoegi kartma. Nagu lageda maa isandad barrikadeerivad kindlustesse, nõnda tõstavad linnad öö saabudes üles sillad, ketistavad väravad ja relvastavad müürid tunnimeestega, kes varitsevad eelkõige seda kõige lähemat ja tõenäolisemat vaenlast – ümbruskonna talupoega. Ülikooli õppejõud ja juristid kui linna sünnitised arendavad keskaja lõpul välja õigluse, mis lömastab talupojad.
410. Kõige tuntum ja vaatemängulisem vastasseis valitseb kodanlaste ja aadlike vahel.
411. Kahtlemata tundus ühe või teise vaimuliku iseloom selgitavat või isegi õigustavat kodanlaste ja rahva viha.
412. Enamik talupoegi elab alatoitumises, nälja ja epideemia piiri peal. See, mida Prantsusmaal hiljem žakeriiks nimetatakse, ammutab meeleheitest erilist jõudu.
413. Talupoeg on metselajas, nagu tekstid üksteise võidu kordavad. Ta on kohutavalt, loomalikult kole, ta on vaevalt inimese moodi.
414. „Talupojad töötavad kõigi eest,” kirjutab Troyes´ Geofroi, „nad rügavad kogu aeg ja igal aastaajal, tehes orjatööd, mida isandad põlgavad, ja neid rõhutakse lakkamatult ainult selleks, et teised saaksid süüa, riides käia ja lõbutseda” […] 1381 aasta ülestõusu ajal karjuvad inglise talupojad Froisaart´i järgi: „Meid on loodud Kristuse näo järgi, aga meid koheldakse nagu metsloomi.”
415. František Graus on õigustatult kirjutanud, et talupoegi „ei ekspluateeri üksnes feodaalühiskond, vaid neid naeruvääristatakse ka kirjanduses ja kunstis”.
416. Asja arutati sala, // Mitmedki neist andsid vande, // Et ei eales omal tahtel// Enam ei allu isandaile…
417. Ikonograafias kujutatakse sageli – otse või kaude – talupoja võitlust rüütli vastu: see on Taaveti võitlus Koljati vastu. Nende kahe tegelase riietus viitab kunstnike sellisele kavatsusele.
418. Talupoegade mässud isandate „banaliteetsete” veskite vastu on arvukad. Omalt poolt lasevad isandad – eriti abtid – sageli hävitada talupoegade käsikive, et sundida neid oma vilja veskile tooma ja jahvatamise eest maksu maksma.
419. Moodustub domineeriv kategooria, mida kutsutakse patritsiaadiks – see koosneb teatud perekondadest, kes korraga kuhjavad kokku rikkust ja maaomandit, valitsevad majandust ning kontrollivad linnaametite teel poliitikat, tekitades uue rõhutute massi.
420. Tegelikkus oli keerulisem ja üks põhilisi põhjusi, miks nõrgad tavaliselt võimsatele kaotasid, oli peale nende majandusliku ja sõjandusliku nõrkuse ka sisemised lahkhelid, mis suurendasid nende teovõimetust.
421. Siidkangast me lõputult koome, //Kuid viletsalt oleme riides // Ja alati vaesed ja paljad //Ja ühtlugu näljas ja janus; //Me eales ei teeni nii palju, // Et süüa paremat pala, // Leib ainuke toit meie laual, // Napp hommikul, napim veel õhtul.
422. Pastoraalses lüürilises luuletuses on sageli juttu ka rüütlite armastusest lamburneitsite vastu. Tegelikkuses need ettevõtmised alati ei õnnestu. Krahvist poeet Champagne´i Thibaud tunnistab värssides, et kaks talupoega panid ta põgenema, kui ta valmistus lamburneitsi seelikusaba kergitama.
423. Pole ime, et just Itaalia, mis urbaniseerus varem, oli linlaste ja kodanlaste omavahelise rivaalitsemise tallermaa. 1216. aastal vastanduvad Firenzes rea veritasudega kaks perekonnagruppi, kaks consorteria´t – Fifanti-Amidei ja Buondelmonte. Selle põhjustas abielu katkestamine, mis on seda suurem solvang Fifanti-Amideile, et üks Buondelmonte peigmees ei ilmu välja, kui kogu pulmariides Fifanti-Amideide consorteria teda Ponte Vecchiol ootab, ja selle jõhkra solvangu eest reetur mõrvatakse, kui ta mõni aeg hiljem ilmub katedraali, et abielluda teisega.
424. Invidia, kadedus on vaimulikest moralistide ja pihtijate käsiraamatute järgi talupoegade ja vaeste põhipatt.
425. Kirik oli kristliku ideaali järgi kutsutud hoidma tasakaalu vaeste ja rikaste, talupoegade ja isandate vahel, või pigem oma toetusega tasakaalustama vaeste nõrkust ning hoidma sotsiaalset harmooniat, millele ta oli ühiskonna kolmikjaotuse skeemi sees andnud õnnistuse.
426. Peab ilmselt õiguse andma sellele enesekriitilisele anonüümsele kirjamehele (keda on ekslikult samastatud Püha Bernard´iga), kes XII sajandi alguses hüüdis: „Ei, ma ei saa seda öelda pisaraid valamata; meie kiriku juhid, meie oleme aremad kui Kristuse tahumatud õpilased kiriku sündimise ajal. Me eitame tõde või vaikime selle maha, kartes ilmikuid; me aitame Kristust, tõde ennast! Kui isand piinab oma hoolealust või lesknaist, siis me ei lähe sellele õnnetule appi; Kristus on ristil ja meie olem vait!”
427. Louis Püha jutustab liigutatult Joinville´ile rahva suhtumist temasse ühe parunite ülestõusu ajal ta lapsepõlves: „Ja püha kuningas jutustas mulle, et nad ei julgenud emaga Montlheryst Pariisi naasta, enne kui relvastatud Pariisi elanikud tulid neile vastu. Ja ta jutustas mulle, et Monthleryst kuni Pariisini olid teeperved palistatud relvadega ja relvadeta inimestest, kes hõiskasid ja palusid Issandat, et ta annaks kuningale pikka iga ning kaitseks ja hoiaks teda ta vaenlaste eest.” See kuningamüüt elab kaua ja püsib kuni lõpliku hävinguni 1642-1649 aastal Inglismaal ja 1792-1793 aastal Prantsusmaal, hoolimata seikadest, millega kuningas on tõestanud, et kui ühiskond ähvardab tõsiselt hävineda, siis kuulub temagi oma loomulikku leeri, feodaalide hulka, kellega tal on ühised huvid ja eelarvarvamused.
428. „Ja see hirmutab purpurisse riietatud kuningat,” ohkab kroonik, „kelle sõna peab Saalomoni järgi hirmutama nagu lõvi möirgamine.” Just seda lävi naeruvääristab Reinuvader „Rebaseromaanis” ja ühes temaga monarhi kogu väärikust. Kuningad käid keskaja maailmale alati pisut võõraks.
429. Üks XII ja XIII sajandi äärmiselt moes olnud vaimulik teos „Neitsite peegel” (Speculum Virginum) võrdleb neitsilikkuse, lesepõlve ja abielu vilju. Seal illustreerib üks miniatuur seda võrdlust: abielunaised lõikavad kolmekümnekordse saagi (keskaja põllumajanduse puhul juba müütiline arv), lesed kuuekümnekordse ja neitsid sajakordse.
430. Seevastu tundub, et vanuriteklass – traditsiooniliste ühiskondade „vanemad” - ei mänginud tähtsat rolli keskaja kristlikus maailmas, ühiskonnas, kus inimesed surevad noorelt ja mis koosneb sõduritest ja talupoegadest, kes on kasulikud ainult siis, kui nad on täie füüsilise jõu juures, ning vaimulikest, keda juhivad piiskopid ja paavstid, kes (isegi kui kõrvale jätta X sajandi skandaalsed noorukid – Johannes XI tõuseb Peetruse troonile 931 aastal 21-lt ja Johannes XII 954 aastal 16-lt) valitakse sageli noorelt (Innocentius III 1198 aastal umbes 35-lt. Keskaegne ühiskond ei tundnud gerentokraatiat.
431. Kirik pole keskajal ainult ühise usuelu kese (mis on küll väga tähtis, sest seal kujunevad kiriku propaganda mõjul mõtte- ja tundelaad), vaid ka kogunemiskoht. Seal peetakse koosolekuid ja kirikukellad kutsuvad inimesi kokku hädaohu, eriti tulekahju korral. Seal peetakse vestlusi, mänge ja turgu.
432. Maal on kohtumispaigaks veski, kuhu talupoeg peab oma vilja tooma, järjekorras seisma ja oma jahu ootama. Mul on tunne, et seal kommenteeriti sageli uuendusi maal, et seal levisid uued ideed ja et talupoegade ülestõusud idanesid just seal. […] Nii linnas kui külas on tähtsaks ühiskondlikuks keskuseks kõrts. Kuna see on üldiselt „banaalne” kõrts, mis kuulub isandale, ja kuna seal joodav vein või õlu on isanda varustatu või maksustatud, siis too soodustab kõrtsi külastamist. Küree aga materdab seda patuurgast, kus on vaba voli õnnemängudel ja joomarlusel ning mis konkureerib koguduse üritustega, jutluste ja jumalateenistustega. Meenutagem kõrtsi, mille lärm mattis dominiiklaste kõne, mida Louis Püha kuulas.
433. Revolutsioonilise liikumiste kõrgeimaks vormiks on sel juhul ketserlus. Pole kahtlust, et keskaja ketserlusse astusid eelkõige ühiskonnakategooriad, mis olid rahulolematud oma olukorraga. Kui Lõuna-Prantsusmaal osalesid ülikud aktiivselt albilaste ristisõja esimeses faasis ketserite kõrval, siis on rõhutatud, kui tähtsat osa mängis selles nende rahulolematus kirikuga, kes rohkendas tingimusi, mil abielu on veresuguluse tõttu keelatud, millega ta soodustas ilmaliku aristokraatia maavalduste killustumist, mis langesid seega kergemini kiriku kätte.
434. Varakeskajal oli suurenenud kahtlaste ametite arv. Barbaniseerumine täi päevavalgele atavistlikud tabud: veretabu, mis mängis lihunike, timukate, kirurgide ja isegi sõdurite kahjuks; rüveduse ja mustusetabu, mis puudutas vanutajaid, värvaleid, kokki ja pleegitajaid.
435. Siiski majandusliku ja ühiskondliku arengu surve all, mis toob kaasa tööjaotuse, ametite väärtustamise, Marta õigeksmõistmise Maarja kõrval ning aktiivse elu õigustamise, mis on gooti katedraalide portaalidel kontemplatiivse elu austusväärne paariline, muutub keelatud või põlatud ametite arv nullilähedaseks.
436. Võtame pidalitõbised, kes on ühtaegu maailmas ja väljaspool maailma, näiteks need, kelle kätte kuningas Marc annab süüaluse Isolde Berouli kohutavas jutustuses, mis ehmatab õrna ja kurtuaasset Thomast.
437. Nende õnnetutega, keda ta samastab Kristusega, käitub ta nagu Kristusega, kes on ühtaegu nii kütkestav kui ka hirmutav. On sümptomaatiline, et see, kes tahtis tõeliselt elada nagu Kristus, Assisi Franciscus, mitte ainult ei läinud paariate sekka, vaid tahtiski saada üheks nendest. […] Pidevalt toimub preestrite ja rabide avalikke nõupidamisi ja eraviisilisi kokkusaamisi.
438. 1146 aastal ilmub koos II ristisõjaga esimest korda süüdistus rituaalmõrvas, mis tähendab kristliku lapse tapmist ja tema vere kasutamist hapendamata leivas, ning hostia teotamises, mis on kiriku silmis veel suurem kuritegu, sest seda peeti jumalamõrvaks.
439. Hulle kohtles keskaeg samuti kaheti. Kord oli nad peaaegu jumalikult inspireeritud, ja keisri hulluks saanud isanda narr muutub nõunikuks. […] Ketserite ja kurjast vaimust vaevatute vahele nõiad hästi ei mahu. Neid on vähe ja võiks öelda, et nad on varakeskajal maa ristiusustamise raames tagakiusatud paganlike nõidade, maakohtade arbujate järeltulijad.
440. Kuid alates XIII sajandist alustab riik jahti nõidadele, tuginedes Rooma õiguse taassünnile. Pole üllatav, et just kõige „riiklikumad” valitsejad olid selles kõige agaramad. […] Jurist Oldradus Ponte di Lodist küsib, kas arbumine ja armujoogi valmistamine on ketserlikud teod. Ja vastab, et see on pigem ebausk kui ketserlus. Milline ka poleks kiriku diagnoos, tuleriit varitseb sestpeale nõidasid, kes ei ütle oma tegevusest lahti.
441. Võib näha, kuidas kreeka-rooma eetikaga täielikus vastuolus olevate juudi seksuaaltabude traditsiooni raames taunitakse homoseksualismi pidevalt kõige jõledama kuriteina ja pannakse see, kummalisel kombel Aristotelesele tuginedes, loomuvastase patuna pahede hierarhia tippu.
442. Kuid pidalitõbistel lasub arvestav hulk „keeldusid” ja õnnetuste ajal on nad ka põhilised patuoinad. 131-1318 aasta suure näljahäda ajal jälitati juute ja pidalitõbiseid kogu Prantsusmaal, kahtlustatuna kaevude ja allikate mürgitamises.
443. Vaene, haige ja vagabund on keskajal peaaegu sünonüümid ning haiglad asetsevad sageli sildade ja koolmete läheduses, kus rändurid läbi käivad. […] Keskaegne kristlik maailm avas mõningaid oma mädapaiseid nii, et linnad ja linnused mitte ei varjanud, vaid eksponeerisid oma repressioonikeskusi ja –vahendeid: võllas linnast väljuval maanteel või kindluse jalamil, kaak turul, kohtu või kiriku ees ja eelkõige vangla, mille omamine oli kõrgema kohtuvõimu, kõrgema õigusemõistmise ja kõige kõrgema ühiskondliku positsiooni märk.
444. Nõnda on sotsiaalse ajaloo õpetlikuks kokkuvõtteks XIII sajandi lugu noorest saksa talupojast Helmbrechtist, kes tahtis oma seisundit parandada. […] Oma isale ta teatab: „Ma tahan maitsta õukonnaelu. Enam kunagi ei ratsuta kotid mu turjal ja ma ei taha enam kanda sõnnikut su vankrile. Olgu ma neetud, kui ma veel kunagi rakendan ette su härjad ja külvan su kara. See ei klapi mu pikkade ja heledate lokkis juustega, mu hästiistuva kuuega ega mu ilusa mütsiga, mille daamid on tikkinud siidist tuvid. Ei, ma ei aita sul enam kunagi põldu harida!”
445. Nagu röövel lahkub taas, meelitades kaasa oma õe, kelle ta paneb talupoja kombel ilma küreeta paari ühe oma kaasröövliga. Ta nimi on Maaõgija, tema õemees on Tallekrõmpsutaja. Ülejäänud jõuguliikmed on Oinaõgija, Põrgukott, Kirstumuukija, Lehmasööja ning Kirikurüüstaja. Sedasi piinavad ja röövivad nad talupoegi: „Ühel torkan silmad välja, teist küpsetan tulel, ühe panen sipelgapessa, teisel kisun habeme tangidega välja, ühel nülin naha, teise tõmban rattale või riputan jalgupidi üles. Kõik, mis talupoegadel on, saab minu omaks.”
446. Ema pistis talle siiski leivapätsi pihku – nagu lapsele. Nii lahkus pime röövel. Kui ta kõndis mööda maad, siis ei jätnud ükski talupoeg talle hõikamata: „Ahaa, varas Helmbrecht! Kui sa oleksid jäänud talumeheks nagu mina, siis sa poleks praegu pime ega peaks ennast juhtida laskma!””
447. Nagu me nägime, on kiriku järgi materiaalse ja moraalse ebakindluse vastu ainult üks ravim: toetuda grupi solidaarsusele, kogukondadele, mille liikmed ollakse, ja vältida selle solidaarsuse lõhenemist, olgu auahnuse või allakäigu tõttu.
448. Tagatiste seas on eriline koht autoriteetidel. Loomulikult tipneb autoriteetide kasutamine teoloogias kui kõrgemas teaduses, ja kuna see on kogu vaimuliku ja intellektuaalse elu aluseks, siis see allutatakse rangetele reeglitele. Kõrgeimaks autoriteediks on pühakiri, millele lisanduvad kirikuisad. Kuid see autoriteet realiseerub tsitaatidena, mis muutuvad praktikas „autentseteks” arvamusteks ja lõpuks „autoriteetideks” enesteks.
449. Lille´i Alanus on lausunud kõnekäänuks saanud ütluse: „Autoriteedil on vahast nina, mida võib keerata igas suunas.”
450. Autoriteedid valitsevad moraali üle. Keskaegne eetika õpetab ja harib stereotüüpsete lugudega, mis illustreerivad õppetundi ning mida moralistid ja jutlustajad väsimatult kordavad. Nende näidete (exempla) kogumikes sisaldub keskaegse moraalikirjanduse monotoonne ahel.
451. Vanasõnadega, mille kohta oodatakse veel põhjapanevat uurimust, mis võimaldaks meil tungida keskaegse mõttelaadi alusteni, jõuame folkloorse kultuuri olulise tasandini. Selles traditsioonilises talupojaühiskonnas mängib vanasõna olulist rolli. Aga mil määral on see rahvatarkus õpetlastepoolne edasiarendus või hoopis valitsevate klasside propaganda kaja rahva seas?
452. Rohkem kui kõrgvaimulike ühiskondlik päritolu, seletab suuresti just see aadlike hulka pühakute seas ja seda, miks paljudele pühakutele omistatakse aadliseisust, mida neil tegelikult polnud. Samamoodi tõestab Iisai puu Maarja suguvõsa ja selle kaudu Kristuse maise perekonna vana kuninglikku päritolu.
453. Üks kuulus teos XIII sajandi algusest, Coincy Gaudier „Neitsi Maarja imed”, näitab meile Maarja kaastunnet nende vastu, kes on talle truud. Ta toetab kolm päeva röövlit, kes on poodud oma kuritegude pärast, kuid kes ei jätnud kunagi enne vargile minekut Neitsi Maarjat appi palumast.
454. „Jeruusalemma laulu” järgi väitis Püha Maal üks Peetri-nimeline vaimulik, et Püha Andreas on talle ilmutanud koha, kuhu on maetud püha oda, mis torgati ristilöödud Kristuse ihusse. Kaevamistel oda leitigi.
455. See varjatud maailm oli püha ja sümbolistlik mõtlemine oli lihtsalt õpetlaste keerulisem ja puhastatud vorm maagilisest mõtlemisest, millest üldine mõtteviis oli läbi imbunud. Kahtlemata on amuletid, võlujoogid ja maagilised vormelid, mille kasutamine ja müük olid väga levinud, selliste uskumuste ja praktikate kõige tahumatumaks aspektiks. Kuid reliikviad, sakramendid ja palved olid väga levinud, selliste uskumuste ja praktikate kõige tahumatumaks aspektiks. Kuid reliikviad, sakramendid ja palved olid massi jaoks nende ametlikult heakskiidetud vasteteks.
456. See aitab mõista vaidlust, mis XI sajandist kuni keskaja lõpuni vastandas peaaegu kõik mõtlejad verba ja res vahelise suhte täpse iseloomu määratlemise ümber, nii et traditsioonilised mõtteajaloolased on vahel lihtsustanud keskaja intellektuaalse ajaloo „realistide” ja „nominalistide” lahkheliks, gvelfide ja gibelliinide võitluseks vaimsel tasandil. See on „universaalidetüli”.
457. Viinamarjakobar on Kristus, kes andis oma vere inimkonna eest, mida sümboliseerib müstiline surutõrs, kusjuures Maarjat kujutatakse oliivipuu, liilia, piibelehe, kannikese või roosina. Püha Bernard rõhutab, et Maarjat sümboliseerib nii valge roos, mis tähistab tema neitsilikkust, kui ka punane rooos, mis väljendab tema heldust. Rukkilill, mille vars on neljakandiline, ravib soolapalavikku, samas kui õun on halva sümbol.
458. Mõlemal juhul, nii ümara kui ristikujulise põhiplaani korral, on tegu täiuslikkuse kujutisega. Et ümar kirik on seotud ringi täiuslikkusega, seda on lihtne mõista. Aga ristikujuline põhiplaan pole ainult Kristuse ristilöömise kujutis, vaid ka nelinurkne vorm, ad quadratum, mis tähistab nelja ruumipunkti ja võtab kokku universumi. Mõlemal juhul on kirik mikrokosmos.
459. Lähtudes maailma loomise seitsmest päevast (või pigem kuuest päevast, mil Looja tegutses: Hexaemeron), on 7 puhkus pärast tööd ja 8 igavik pärast maist elu (arvu 8 kohtab Aacheni, Ravenna San Vitale, Püha Haua ja Taevase Jeruusalemma juures); või lähtudes arvust 10, mis sümboliseerib täiust, on 9 täiuse puudumine ja 11 liialdus.
460. Väikesõrm, mis valmistab kõrvu kuulamiseks ette, sümboliseerib usku ja head tahet, nimeta sõrm patukahetsust, keskmine sõrm heldust, nimetissõrm tõestavat mõistust ja pöial jumalust.
461. Suureks uuenduseks on võlvisüsteem: roidvõlvid, mis ennustaks gootikat, kui kiriku vaimsus poleks üdini romaanlik, „see tähendab, mõeldud esile tõstma masse ja seinapindu, mitte neid täiustama” (A. Chastel).
462. Seda kohtab veel ühes sõnas, mis tähistab ilu: venustus, mis tuletatakse sõnast venis, veenid. Konkreetne ja abstraktne ongi kogu keskaja mõtte- ja tundelaadi struktuuris tihedalt läbi põimunud.
463. Keskaja huvi säravate värvide vastu on üldteada. See on „barbarlik” huvi: kalliskivide paigutamine raamatu kaanele, sillerdavad kuldesemed, polükroomsed skulptuurid, maalingud kirikute ja võimurite elumajade seintel, vitraažide värvimaagia. Peaaegu värvitu keskaeg, mida tänapäeval imetletakse, on ajahamba ja nüüdisaegse anakronistliku maitse tulemus. Kuid selle värvilise fantasmagooria taga on hirm öö ees ning valguse otsing, mis tähendab lunastust.
464. Elucidarium täpsustab, et Viimsel Kohtupäeval ärkavad pühakud ellu erivärviliste kehadega, sõltuvalt sellest, kas nad on märtrid, usutunnistajad või neitsid. Meenutagem pühaku lõhna, mis on muidugi sümboolne, kuid keskaja inimese jaoks ka reaalne. Ööl vastu 24. Maid 1233 aastal avati Bolognas kanoniseerimise puhul Püha Dominicuse haud, et ta keha ümber matta, ja kohal oli grupp jutlustajavendi ning aadlike ja kodanlaste esindajad. „Rahutud ja kahvatud vennad palvetasid murelikult.” Kui kirst avati, tulvas kohalolijate üle imeline lõhn.
465. Kõikide kehade seas on füüsiline valgus kõige parem, kõige nauditavam ja kõige ilusam… valgus on see, mis annab kehalistele asjadele täiuslikkuse ja ilu,” ütleb Robert Grosseteste, tsiteerides Püha Augustinust, ja meenutab, et kui mõistetakse „sõna Ilu”, siis tajutakse kohe „esmast valgust”. See esmane valgus on muidugi Jumal, särav ja hõõguv kolle. Dante „Paradiis” kujutab liikumist valguse poole.
466. Ilus on värviline ja särav, mis on enamasti ka rikas. Aga ilus on ühtlasi ka hea. Füüsilise ilu prestiiž on selline, et ilu on pühaku atribuut. Hea Jumal on eelkõige Ilus Jumal, ja gooti skulptuurid kujutasid seda keskaja inimeste ideaali. Keskaegsetel pühakutel pole ainult seitse hingeandi (sõbralikkus, tarkus, üksmeel, au, võim, kindlameelsus ja rõõm), vaid ka seitse kehaandi: ilu, väledus, jõud, vabadus, tervis, nauding ja pikaealisus. See kehtib isegi „intellektuaalsete” pühakute puhul. Püha Aquino Thomase näide on kõnekas. Üks dominiiklasest legendikirjanik jutustab: „Kui Püha Thomas maal jalutas, siis jättis põldudel töötav rahvas oma töö sinnapaika ja tõttas talle vastu, imetledes tema keha imposantset kuju ja ta inimlike joonte ilu; neid tõmbas tema poole rohkem tema ilu kui ta pühadus.” Lõuna-Itaalias anti talle nimeks Bos Siciliae „Sitsiilia härg”. Niisiis oli see intellektuaal kaasaegse rahva jaoks „jõujuurikas”.
467. Mul´ meeldib senjöör, kes sööstab // Pea ees otse lahingusse, // Julgelt turvises ratsul istub, // Et teisedki julgust juurde // Saaks tema vahvusest…
468. Joinville jagab Louis Püha hagiograafilise eluloo sissejuhatuses kuninga elu kaheks: „Esimene räägib, kuidas püha kuningas elas kogu elu Jumala ja kiriku järgi oma kuningriigi hüvanguks. Teine osa jutustab tema suurtest tegudest sõjamehe ja rüütlina.”
469. Näiteks üks Tristani vägitegu: Seal, kust möödub nende rada, // Kabel seisab kalju serval, // Kõrgub kuristiku veerel, // Mere kohal, tuulte rüpes. // Kooripoolne ots tal toetub // Väikesele künkale. // Teispool pole muud kui kalju. // Mägi kaetud kividega. // Kui sealt kas või orav hüppaks, // Otsa leiaks armutult… Tristan nüüd ei viida aega! Möödub altarist ja akna // Kisub lahti hüvakäega, // Hüppab välja avausest… // Härrased, üks lame kivi // Seisis selle kalju keskel. // Kergelt sinna maandub Tristan. // Tuul, mis paisutab ta rõivaid, // Kaitseb teda kukkumast. // Tänini Cornwalli rahvas // „Tristani hüppeks” hüüab kivi… Hüppab Tristan: liiv on pehme… Kiriku ees teised oot´vad // Asjatult, sest tema lahkub!
470. Samasugune tung vägitegusid sooritada esineb vaimulike ja eriti munkade juures. Iirlased õpetasid keskaegsetele munkadele askeetlike suursaavutusi, lihasuretamise joovastust. Pühakud kui esimeste märtrite järeltulijad on „Kristuse atleedid”.
471. Seetõttu kasutati pidevalt vahendeid, mille abil saab unustada ja põgeneda – afrodisiaakume, erguteid, armujooke, vürtse ja eliksiire, mis tekitavad halluntsinatsioone ning mida on igale maitsele ja igaks eesmärgiks. Külanõiad hangivad neid talupoegadele, kaupmehed ja arstid rüütlitele ja valitsejatele. Kõik jahivad nägemusi, ilmutusi, ja need vahendid sageli aitavad. Kirik, kes taunib maagilisi vahendeid, soovitab teisi: kõiki tähtsaid toiminguid tuleb ette valmistada pika paastuga (üldiselt kolm päeva), askeesiga ja palvetega, mis loovad inspiratsiooni, jumaliku armu tulekuks vajaliku tühja koha. Keskaja inimeste elus on olulisel kohal unenäod. Ennustavad, valgustavad ja innustavad unenäod on vaimuelu lõimetiseks ja ergutajaks.
472. Muidugi on kultuuriajaloolaste suhtumine mõtte- ja tundelaadi muutustesse kindlasti erinev mõtte- ja usundiajaloolaste omast, kes otsivad muutusest usu püsivat alust.
473. Kui isa Chenu kirjutab oma suurepärase teose „Teoloogia kaheteistkümnendal sajandil” alguses: „Kogu XII sajandi mõistmist on rikkunud valgustusfilosoofia ratsionalistlikud eelarvamused…”
474. Arvestades uue aja uusi töövahendeid, vastab sellele Püha Dominicuse ime XIII sajandil: „Ühel päeval, kui Püha Dominicus ületas Toulouse´i lähedal jõge, kukkusid ta raamatud vette. Kolm päeva hiljem arvas kalur sinna kohta õnge visates, et on raske kala kinni püüdnud, ja sikutas veest välja pühaku raamatud, mis olid täiesti puutumatud, nagu oleks neid hoolikalt raamatukapis hoitud.” […] „Kuldlegendis on sellest juttu: „Kui talt küsiti, millist raamatut on ta kõige rohkem uurinud, vastas ta: „Helduseraamatut!””
475. Just sel ajal hakatakse tavaõigust laialdaselt kirja panema, suureneb dokumentide arv ja feodaalõigus võtab traktaadi vormi nagu Rooma ja kanooniline õigus. Suuline traditsiooniline ühiskond harjub tasapisi kirja lugema ja temaga ümber käima, nagu ta on majanduses õppinud ümber käima rahaga. Töövahendid uuenevad kõikides valdkondades.
476. Oleks liiga pretensioonikas üritada mõne reaga määratleda skolastilist meetodit. Põhisuund käib lectio (lugemise) juurest questio (küsimuse) juurde ja questio juurest disputatio (väitluse) juurde. Skolastilises meetodis üldistub vana questiones ja responsiones, küsimuste ja vastuste protseduur, mida kasutati eriti Piibli puhul.
477. Esimeseks on autoriteetide oskuslikum kasutamine, nii nagu selle arendas välja Abélard teoses Sic et non, mis on tõeline keskaja „Arutlus meetodist”. Esiteks tuleb kõrvaldada näilised vastuolud autoriteetide vahel, uurides, lahknevus ei tulene mitte sellest, et (kasutades isa Chenu kokkuvõtet) sõna on kasutatud harjumatus või teistsuguses tähenduses; et teos pole autentne või tekst on halvas olukorras; et mõnes lõigus autor lihtsalt annab edasi teiste arvamusi või kohandab levinud arvamusi; et mõnes lauses ei räägi dogmaatiliselt, vaid üleskutse, nõuande ja dispensatsiooni vormis; või et sõnade tähendus erineb autoriti. Kui vastuolu tundub olevat ületamatu, tuleb järgida kõige hinnatumat autoriteeti.
478. Uute tõendite otsingul hakkasid skolastikud, või vähemasti mõned neist, kasutama rohkem vaatlust ja katset. Kõige sagedamini mainitakse Roger Baconit, kes arvatavasti kasutas terminit scientia experimentalis ja kes põlgas liiga dogmaatilisi Pariisi õppejõude (peale Maricourt´i Petruse, „Armastaja traktaadi” autori, keda ta nimetas „eksperimentide meistriks”), vastandades neile Oxfordi õppejõud, kes tundsid loodusteadusi.
479. Patukahetsusnimekirjad allutasid ta karistustele, mis olid nagu trahvid. Kui ta oli need ära maksnud, siis oli ta ära leppinud Jumala, kiriku, ühiskonna ja iseendaga. Kuid nüüd nõutakse talt kahetsust, ja ta soovib seda ka ise (kohusetruumad lähevad isegi süümepiinadeni). Ainult sellega saab ta patu andeks. Fablioos „Rüütel ja vaat” nõustub halb rüütel materiaalse patukahetsusega, mis seisneb vaadikese täitmises selle sukeldamisega; aga niiksu kui ta süda ei tunne kahetsust, jääb vaat tühjaks. Päeval, mil ta kahetsusest valab ühe pisara, piisab ainuüksi sellest tünni täitmiseks. Keskajal nuteti palju; ent kangelaslaulude tegelased nutavad valust või kurvastusest, mida maailm neile põhjustab, mitte sellest, mis nende endi sees sünnib. Gregorius Suur soovitas VI sajandi lõpul pisaraid kui kahetsuse märke. Keskaja inimesed hakkasid teda alles kuus sajandit hiljem mõistma.
480. Tsiteerides André Vauchez´d: „XII sajandi tavaline pühak on see, kes hoiab eemale, keeldub ja kelle pühadus on pisut sunnitud. XIII sajandi pühak pole enda vastu vähem nõudlik kui ta eelkäija, aga ta tundub vähem pingutatud ja naeratab rohkem, ühesõnaga on oma voorustes avatum ja positiivsem. Franciscuse vaesus ei ole ainult keeldumine omamisest ja omandamisest, vaid see on uus hoiak maailma suhtes…”
481. „Roosiromaani” hea ja halva üldistused (Ihnsus, Vanadus, Külalislahkus, Oht, Mõistus, Teesklus, Loomus) on kehastunud just inimestena. Ka gootika on fantaasiarikas. Aga ta tegeleb rohkem kummalise kui koletislikuga.
482. Siit aga tuleb kurtuaasne armastus. […] Kui palju on sellesse laenatud muhameedlaste luulest ja kultuurist? Millised sidemed olid sellel katarlusega? […] On ilmne, et kurtuaasne armastus oli abieluvastane, ja abielu oli sobivam tanner võitluseks, mis hakkas teostama revolutsiooni mitte ainult kommetes, vaid kogu tundelaadis. Oli tõepoolest uudne nõuda tunnete sõltumatust ja väita, et kahe sugupoole vahel võib olla ka muid suhteid peale instinkti, jõu, omakasu ja konformismi. Pole üllatav, et see lahing toimus lõunapoolse aadli seas. See aadelkond on igas suhtes kahemõttelises olukorras.
483. Kui see protest ja mäss kõrvale jätta, siis võib öelda, et kurtuaasne armastus leidis suurepärase tasakaalu hinge ja keha, südame ja mõistuse, seksi ja tunde vahel.
484. Gooti kunstis on lilled reaalsed lilled, inimeste näojooned on individuaalsedja proportsioonid on materiaalsed mõõdud, mitte sümboolsed tähendused. […] Keskaja kunsti sümboolse tõlgendamisega ei tasu liiga kaugele minna. Sageli olid loojate ainsaks juhiks ilusad vormid ja esmaseks mureks tehnilised nõuded. Kiriklikud isandad surusid peale teema ja selle teostajad leidsid etteantud raamistuses oma vabaduse. Keskaegne sümbolism eksisteerib vahel ainult tänapäevaste tõlgendajate ja tihti müütilisest keskajakontseptsioonist tumestatud pseudoteadlaste peas. […] Gooti ajastul hakkab tundelisus välja kasvama sümbolite metsast, kuhu varakeskaeg oli ta uputanud.
485. Inimene vaatleb enesekindlalt maailma nagu Jumal pärast loomist ja leiab, et see on hea. Gooti kunst on enesekindel. […] Keskaeg põlastab kõige enam valelikkust. Jumala loomuse epiteet on „see, kes ei valeta kunagi”. Valetaja on sama, mis halb inimene.”
486. Aga kui reaalsus end varjab, siis mida muud saab teha, kui näilikkuse külge klammerduda? Kirik kannustas tulutult keskaja inimesi hülgama ja põlgama näitlikkust ning otsima tõelisi rikkusi, mis on varjatud – keskaegne ühiskond jäi oma käitumise ja hoiakutega ikkagi näilikkuseühiskonnakas. Esimeseks näilikkuseks on keha. Seda tuleb alandada. Gregoorius Suure järgi on see „hinge vastik rõivas”, ütleb Louis Püha Joinville´ile.
487. Alastus on nagu töögi karistus patu eest. Pattulangenud Aadam ja Eeva ning joobnud Noa näitavad oma häbitut ja patust alastust. Jumalavallatu nudism on muide ketserluse tunnus ja igas ketseris on mingi osa adamiiti.
488. 1292 aastal on Pariisis vähemasti kakskümmend kuus sauna. Leiliruumi on muu hulgas ka lõbu ja isegi prassingute kohaks. Näiteks Erfurdi saunad XIII sajandil: „Selle linna saunad meeldivad teile kindlasti. Kui te tahate ennast pesta ja armastate mugavusi, siis võite julgelt sinna sisse astuda. Teid võetakse sõbralikult vastu. […] Osav habemeajaja raseerib teid, laskmata kukkuda ühtegi higipiiska te näole. […] Kui teilt tasu küsitakse, siis piisab üheainsast teenarist…”
489. Toiduluksus on esimene luksus. Isand laotab välja eelisõiguslikult tema lauale kuuluva: oma metsade saakloomad, kallid vürtsid ja kokkade valmistatud haruldased road. Pidusöögistseenid on kangelaslauludes tähtsal kohal.
490. Me mainisime sõrmedel arvutamist. Keskaja kultuur on žestikultuur. Kõikide keskaja ühiskonnas väga oluliste lepingute ja vannetega kaasnevad žestid; need väljenduvad žestide kaudu. Vasall paneb oma käed isanda pihku, asetab need Piiblile, murrab õlekõrre või viskab väljakutsena kinda. Žest on tähenduslik ja see kohustab. See on veel tähtsam liturgias. Usužest: ristimärk. Palvežestid: kokkupandud peod, ülestõstetud, ristatud või peidetud käed. Payukahetsusžest: vastu rinda tagumine. Õnnistusžestid: käte pealepanek ja ristimärgid. Eksortismižest: viirukisuitsetamine. Sakramentide jagamine kulmineerub mitme žestiga. Missapidamine on žestide jada. Feodaalne kirjandusžanr on kangelaslaul; gesta ja gestus pärinevad samast tüvest.
491. Iga uus ühiskondlik kategooria kiirustab endale kostüümi valmistama. Nii teevad tsunftid ja eriti ülikoolitsunft. Erilist tähelepanu osutatakse aksessuaaridele, mis määravad seisuse täpsemalt – mütsile ja kinnastele. Doktorid kannavad pikki seemisnahkseid kindaid ja baretti. Rüütlite eriõiguseks jäi mõõk. See on meie jaoks kummaline, aga keskaegne relvastus oli liiga funktsionaalne, et tõelist univormi moodustada. Kuid kiivrile, raudrüüle, kilbile ja mõõgale lisasid rüütlid aadelkonna loomisel vapi. Heraldika oli sündinud.
492. XIII sajandi lõpus ilmuvad luksusevastased seadused, eriti Itaalias ja Prantsusmaal. Need on kahtlemata seotud tekkiva majanduskriisiga ja ühiskondlike muudatustega, mille tagajärjel rikastunud tõusikud tahavad oma karjuva luksusega jätta vanad suguvõsad varju. […] Louis Püha moraal: „Te peate hästi ja korralikult riides käima, et teie naised ja lapsed teid armastaksid ja teie kaaskondsed teid kalliks peaksid. Peab kandma riietust ja varustust, mille pärast auväärsed inimesed ei süüdistaks teid liialduses ega noored liigses tagasihoidlikkuses.”
493. Linnad on endiselt põhiliselt puust ja langevad kergesti tuleroaks. Tulekahju on keskajal suur nuhtlus. Rouen põleb 1200 ja 1225 aasta vahel kuus korda. Kirikul pole raske keskaja inimesi veenda, et nad on palverändurid siin maises elus. Isegi kui nad on paiksed, pole neil aega oma maja külge kinnistuda.
494. Prestiiži ja rikkuse märgiks on kivi ja tornid, mis kroonivad kindlust. See jäljendavad linnas rikkad kodanlased: „tugev ja ilus maja”, nagu öeldakse. Kuid kodanlane seob ennast oma majaga ja möbleerib selle. Ka siin annab ta maitse arengule oma näo ja leiutab mugavuse. […] Kiriku religioossed tseremooniad on peod ja liturgilisest draamast sünnibki teater. Lossis järgnevad üksteisele pidusöögid, turniirid ning truvääride, žonglööride, tantsijate ja karutaltsutajate etteasted.
495. Looduse orjana annab ta ennast juhuse hoolde: täringud veerevad kõikidel laudadel. […] Kõiki ühiskonnaklasse paeluvad muusika, laul ja tants: kirikulaulud, losside keerulised tantsud ja talupoegade rahvamuusika. Kogu keskaegne ühiskond mängib. [….] Niisiis, hoolimata õnnetustest, vägivallast ja ohtudest, leiavad keskaja inimesed unustust, kindlustunnet ja vabadust selles muusikas, mis ümbritseb nende kultuuri. Nad juubeldavad.
496. –
497. –
498. Aachen – Pippini ja Karl Suure lemmikresidents. […] Kogu keskaja jooksul oli see keiserlik linn, kus keisrid lasksid end ametisse pühitseda ja kus kujunes välja tõeline Karl Suure kultus pärast tema pühakuks kuulutamist 1165 aastal. […] Kristuse ja Neitsi Maarja riided on koos Karl Suure reliikviatega katedraali suurimaks aardeks.
499. -
500. Aasia – samastatud Hommikumaadega, mis on kõige hea ja kõige halva allikas. Maise paradiisi, aarete, tehniliste uuenduste paik, aga ka epideemiate ja ketserluse kolle, Googi ja Maagoogi apokalüptiline rahvaste eluase. Keskaja Euroopale on see nii unistuseks kui painajaks.
501. Adalbert Breemenist – Breemeni ja Hamburgi peapiiskop. Sündis XI sajandi alguses Goslaris ja suri 1072 aastal. Saatis misjonäre Skandinaaviasse, Gröönimaale, vendide ja Põhja-Saksamaa slaavlaste juurde.
502. Aeg – enamasti kattub kestvuse või igavikuga. Aega valitsevad looduse rütmid. Religioosset ja klerikaalset aega, mida kuulutakse kirikukelladega, hakkab XIII-XIV sajandil asendama ilmalik ja linlik aeg, millest antakse teada kellatornist ja mille mehaanilised kellad jagavad hiljem võrdseteks osadeks. Kuulub ainult Jumalale. […] Ajalugu – praktikas taassünnib ajalugu koos vaimsete ja materiaalsete jõududega, mis on huvitatud ajaloolistest argumentidest (kloostriannaalid, linnakroonikad, rahvuslikud ajalood).
503. Albert Suur (püha) tundub olevat esimene, kes tuli lagedale projektiga „kasutada Aristotelest kristlaste huvides”.
504. Alexander III […] oli enne kardinaliks saamist (1150) Bologna professor, tugev vastane Friedrich Barbarossa, kes seadis tema vastu üles kolm vastupaavsti. […] Inglise kuninga Henry II vastu näitas üles halastamatut karmust pärast Thomas Becketi mõrvamist.
505. Alkuin – anglosaksi päritolu munk (u 730-804), üks Karolingide renessansi algatajaid. Karl Suure intellektuaalse nõunikuna inspireeris ta keisri haridusreformi, millega loodi keiserlik kool ja akadeemia.
506. Skulpturaalselt on Amiens´i katedraal äärmiselt rikas. Läänefassaadi „Hea Jumal”, „Kuldneitsi”, „Apokalüpsise neli ratsanikku” ja „Pika kaelaga neitsi” on meisterlikud figuurid.
507. Aristoteles – keskaegsete vaimulike jaoks Filosoof par excellence. Teda avastati aegamööda ja selles protsessis mängisid tähtsat rolli kommentaarid, moonutused ja tõlked. Tema äärmiselt platoniseeritud „Vana loogikat” tunti Boethiuse kaudu (VI sajandi algus). XII sajandi alguses stimuleeris tema terviklik loogika linnakoolide dialektikat. XIII sajandil lülitusid tema teaduslikud ja metafüüsilised traktaadid õhtumaisesse teadmisse.
508. Arnolfo Cambio – sündinud umbes 1250 aastal, arhitekt ja skulptor, firezlane, Nicola Pisano õpilane, debüteeris hauamonumentide, kujude ja purskkaevudega Sienas, Bolognas, Roomas, Orvietos ja Perugias. Pärast võttis käsile kaks suurt tööd: Palazzo Vecchio, linnavõimude suurprojekti, mille ta teostas kindluslaadsena, ning Santa Maria del Fiore katedraali, mille kavandi ta lõi kõikvõimsa ehitusmeistrina gooti stiilis „Toskaana moodi”.
509. Artur ja Graal – ajalooline Artur, kes elas VI sajandi lõpus, muutus legendis Suurbritannia kuningaks, kelle eesmärgiks oli kätte saada Püha Graal, püha anum, mis sisaldas ristilöödud Kristuse verd. Cluny tütarkloostrid Fecamp´ist Glastonburyni aitasid kindlasti kaasa selle teema levikule ja selles sisalduva rüütliideaali kristaniseerimisele.
510. Attila sai 451 aastal Chalons´i lähedal (nn Katalaunia väljade lahingus) rooma-barbari sõjaväelt lüüa ja suundus Põhja-Itaalia peale, ent läks tänu paavst Leo I kingitusele tagasi Alpide taha ja suri äkitselt. Tema organiseerimata impeerium lagunes. Attila legendaarne kuju esineb Etzeli nime all „Nibelungide laulus” ja Atli nime all ühes skandinaavia saagas.
511. Babülon – halva linna ja riigivõimu türannia sümbol, kiriku poolt hukka mõistetud. Jeruusallema vastand.
512. Roger Bacon – originaalse mõtlejana ühendas ta väga traditsioonilised üldised vaated („ainus teadus, mis teisi valitseb, on teoloogia”) väga uudse teaduslike arusaamadega. „Meie ajastule, mis armastab ulmet, sümpatiseerib loomuldasa see peaaegu prohvetlik geenius” (E. Jeunneau).
513. Beda – üks keskajale „aluspanijaid” (673-736). Anglosaksi õpetlane, kes oli keskajal üks loetumaid ja tsiteeritumad autoreid. Tulnud Itaaliast Inglimaad ristiusustama, sai ta päranduseks antiikkultuuri ning koostas tõelise ilmalike ja vaimulike teadmiste entsüklopeedia, mille kuulsus oli sajandite jooksul märkimisväärne üle kogu kristliku Euroopa. Tänu sellele andis keskaeg talle tiitli „Auväärne” ja teda peeti üheks kirikuisaks. Tänapäeval hinnatakse rohkem tema „Anglite rahva kiriku ajalugu”, mis on Rooma kultuuri pärijate seas esimene katse kirjutada rahvuslikku ajalugu ja mille kuningas Alfred tõlkis IX sajandil inglise keelde.
514. Bernard (püha) – sündis 1090 ja suri 1153 aastal. Pärines Burgundia aadlisuguvõsast, 1112 aastal astus Citeaux´sse ja abt Etienne Hardingi palvel rajas 1115 aastal kloostri Clairvaux´sse Champagne´is. Tema askeetlik elu ja vaimulik kuulsus lõid talle kristlikus maailmas autoriteedi, mille polnud võrdset. Samal ajal sekkus kõigisse tähtsatesse maistesse asjadesse mahuka kirjandusliku loominguga, milles ta näitab ennast ühe suurima kristliku müstikuna, kuulutades keha ja vaimu täielikku alandamist, et jõuda alandlikkuse astmete kaudu Jumalani.
515. Bertran Bornist – XII sajandi akvitaania trubaduur, sündis umbes 1140 aastal ja suri tsistertslane 1215 aastal. Ustav Richard Lõvisüdamele. Sõjapoeet – sõda on au ja omakasu jahtivale rüütlile ainus kohane tegevus. Ta oli Perigord´is väike lään ja ta maalis realistlikult Lõuna-Prantsusmaa õukondade toretsevat elu. Teoses Sirventes väldib ta kurtuaasse armastuse konventsionaalseid teemasid; teos koosneb poliitilistest ja sõjalauludest, milles leiab kirgliku ja võimsa väljenduse keskaja hing ja lõunamaalasest Bertrani viha põhjast pärit inimeste vastu.
516. Bonaventura (püha) […] astus 1243 aastal frantsisklaste ordusse, õppis Pariisis ja sai 1253 aastal frantsisklaste reserveeritud teoloogiaõppetooli juhtajaks. 1257 aastal sai frantsisklaste ordukindraliks ja toetas konventuaalide ja spirituaalide tülis vaesusnõude ümberhindajaid. […] Aquino Thomase kõrval mängis ta esmatähtsat rolli Pariisi ülikooli ilmik- ja regulaarvaimulike vahelises võitluses.
517. Bretooni romaanid – XII ja XIII sajandi seiklusjutud, mille konventsionaalseks raamistuseks on „Britannia” (Bretooni- ja Inglismaa) ja mille teemaks on kuningas Arturi rüütlite sõjateod Püha Graali otsingul, Tristani ja Isolde armastus ning teiste nendega seotud isikute seiklused.
518. Bütsant (besant) – kristlikus maailmas tavaline nimetus bütsantsi kuldmündi kohta. Pikka aega majandusliku õitsengu sümbol. „Keskaja dollar” (R. Lopez).
519. Cassiodorus – üks keskajale „alusepanijaid”, sündis umbes 490 ja suri 580 aastal. Pärit suurest Lõuna-Itaalia suguvõsast, mängis alguses kõrgetasemelist poliitilist rolli rooma-bütsantsi ja barbari maailma vahendajana idagootide Itaalias. Itaalia tagasivallutamine Justinianuse poolt (539) tegi sellele säravale karjäärile lõpu. Cassiodorus tõmbus siis Vivariumi kloostrisse Kalaambrias, kus ta valmistas ette uute rahvaste vaimu harimist, lastes tõlkida kreeka teoseid ja kopeerida ladina omi; pärides antiikkultuuri, mida aitas päästa, on ta keskaja entsüklopedistidele põhiline allikas. Kuid tema omapära seisneb selles, et ta ülistas esimesena intellektuaalse töö õnnistavat väärtust ja avas sellega munkadele uue töövälja: õpingud kui töö eesmärk, täiustumise ja mõjuavaldamise vahend. Tema eeskuju järgiti laialdaselt ja kogu varakeskaja jooksul olid kloostriraamatukogud teaduse ja kultuuri pelgupaigad.
520. Chartres´i kool – oli kuulus juba XI sajandil Fulbert´i ajal ja saavutas suure õitsengu järgneval sajandil, muutudes XII sajandi renessansi üheks suureks keskuseks. Põhilised kuulsad õpetlased olid Chartres´i Ivo, linna piiskop (1090-1115) ja kanonist, ning Chartres´i Bernard, toomkooli juht (1114-1119) ja kantsler (1119-1126), kes võttis oma õpetuse aluseks grammatika ja jutustas antiikse moraaliloo: „Me oleme kääbused hiiglase kukil. Nii me näeme rohkem ja kaugemale kui nemad, mitte sellepärast, et meie pilk oleks teravam või et me oleksime pikemad, vaid sellepärast, et nad kergitavad meid õhku ja tõstavad oma hiiglasliku kasvu kõrgusele. […] Conches´i Guillaume´i õpilane, oli iseseisva mõtlemisega õpetlane, kes naeruvääristas liialdusi keskaegses loogikas, mille küsimused on umbes sellised: „Kas turule viidavat siga hoiab kinni inimene või nöör?”
521. Chlodovech – tark samm oli katoliiklusse astumine (ta oli juba 486 aastal Soissons´i vaasi vahejuhtumi jooksul näidanud üles aupaklikust kristlike vaimulike vastu), tänu millele ta sai ortodoksia kaitsjaks ariaanidest barbarivalitsejate vastu.
522. Cid – Rodrigo Diaz Vivarist, hispaania rüütel (u 1043-1099), hüüdnimega Cid Campeador, lahingute isand (araabia keeles Sid), kes paistis silma kristlaste ja araablaste segastes võitlustes, aga eelkõige sellega, et ta sai pärast surma peategelaseks kuulsas kangelaslaulus, Cantar de mio Cid´is.
523. Cluny – mõned kiitsid Clunyd ülivõrretes (Petrus Damianus pidas seda „ingellikuks kogumiks” ja võrdles Clunyd paraadisiga, „kust voolab välja nelja evangeeliumi allikas, et jaguneda seejärel nii paljudeks orjadeks, kui palju on vaimseid voorusi”).
524. Cluny III oli tohutu kirik, 181 meetrit pikk, viie löövi ja kahe ristlööviga. Cluny III-nda õnnistas sisse Urbanus II 1095 aastal ja ehitustööd lõpetati XII sajandi alguses. […] Kooriruumi kapiteelid (ainsad, millest on säilinud mõned eksemplarid – kuulsad „muusikatoonid”, mida säilitatakse kloostrimuuseumis ja mis annavad tunnistust muusika tähtsusest Cluny liturgias ja vaimuses) tahuti enne 1095 aastat.
525. Coelestinus V (püha) – Morrone Pietro, Kalaabria erak, rajas umbes 1260 aastal tsölestiinlaste ordu. Pärast rohkem kui kaheaastast paavstitooli vakantsi valiti 1294 aastal paavstiks. Olles lähedane spirituaalidele, tekitas suurt entusiasmi rahva seas ja äratas lootuse revolutsioonilist kirikus ja tagasipöördumisest evangeelse vaesuse juurde. Sunniti kuue kuu pärast paavstitoolist loobuma (Dante: „See, kes aralt loobus”).
526. Dante – suurim Itaalia keskaegne poeet, sündis 1265 ja suri 1321. Pärit Firenze aadliperekonnast. […] Tema elu suursündmuseks oli taaskohtumine Beatricega, keda ta armastas lapsest peale, kuid kes suri noorelt ja muutus Dante jaoks armastatud naise ideaaliks, inspireerides Vita noova´t (u 1293). Ta põhiteos on „Jumalik komöödia”, mahukas kolmeosaline poeem, mis kujutab allegooriliselt ideaalset teekonda – Põrgu piinadest Purgatooriumisse ja sealt Paradiisi tippudele. Sel rännakul juhiti poeeti alguses Vergilius, kes sümboliseerib Dantet harinud antiikkultuuri, ja pärast Beatrice, kristliku ilmutuse sümbol.
527. Dominicus (püha) – Guzmani Domingo, sündis umbes 1170 Caleruegas Vana-Kastiilia väikeaadliku perekonnas, sai Osma toomhärraks. Viibides 1203 aastal koos oma piiskopiga välislähetusel, jahmatas teda katarluse mõju Lõuna-Prantsusmaal ja ta ei näinud teist lahendust selle ketserluse vastu võitlemiseks kui evangeeliumi jutlustamine. […] Osales 1215 aastal IV Lateraani kirikukogul ja võttis meelsasti vastu reegli, mille andis talle 1216 aasta detsembris paavst Honorius III. 1218-1219 sooritas pika jalgsimatka Rooma Toulouse´i, seejärjel Hispaaniasse ja sealt Pariisi, Milanosse ja Rooma. Juhatas 1220 ja 1221 aastal esimest kaht jutlustajavendade (dominiiklaste) peakapiitlit Bolognas, kus suri 1221 aastal.
528. Eckhart – tema õpetus viis ta 1325 aastal ordu üldkapiitli kohtu alla Veneetsias ja paavst mõistis ta hukka vahetult pärast tema surma (1329). Tema müstitsismi kasutasid devotio moderna adeptid: begardid ja Vaba Vaimu vennad.
529. Epideemiad jagunevad „normaalseteks”, mis puudutavad ainult vaeseid, ja erandlikeks, mis tabavad kõiki ühiskonnaklasse ja on jumaliku viha märgiks.
530. Fabliood – koomilised värssjutud, mis koostati eriti Pikardias XII sajandi lõpul ja XIII sajandil. Meieni on jõudnud umbes 150 sellist teost, mis on üldiselt anonüümsed. Nende autorid õnnistatud võimsa satiirilise andega ja nad ründavad valitsevate klasside – isandate ja vaimulike – ideaale ja kombeid, kuid nende sotsiloogiline tõlgendamine on keeruline. Kas pilgates või mitte, käsitlevad nad meeleldi maalähedasi tundeid, nagu aplus ja ahnus, mis on ilmselgelt määratud šokeerima, ja laskuvad tihti rõvedustesse.
531. Sõna „feodalism” esineb esmakordselt inglise juristidel (näiteks H. Spelmanil) XVII sajandil. See tähistas algselt juriidilist läänikorda, mis oli tollal vana keskaegse korra ainus säilinud element.
532. Nagu marksistlikud ajaloolased tavatsevad öelda, märgib feodalism tootlike jõudude progressi, sest feodaalühiskonnas asendab orjust pärisorjus, mis areneb omakorda poolt.
533. Franciscus Assist (püha) sündis 1182 aastal Assis rikka riidekaupmehe Bernardone Pietro pojana. Noorena luges kirglikult trubaduure ja sai Assisi „kuldse nooruse” juhiks. Vangistati ühes sõjas Perugia vastu; tal oli nägemus ja ta pühendus üksindusele ja palvele. Rida nägemusi Kristusest ja palverännak kerjusena Rooma viisid ta selleni, et ta loobus oma varast, katkestas suhted perekonnaga ja üritas kõiges Kristust matkida. Kristus palus tal parandada oma kirikut ning ta kuuletus materiaalselt (Püha Damianuse kiriku parandamine ja Portiuncula kiriku ehitamine Assisis) ja vaimselt. Olles küll ilmik, hakkas ta jutlustama ja talle järgnesid mõned jüngrid, kellele ta andis (kaotsiläinud) reegli, mille Innocentius III 1209 aastal heaks kiitis.
534. Friedrich Barbarossa – üritas vahelduva eduga kindlustada keisrivõimu Itaalias ja Saksamaal. Itaalias võitles Bologna juristide abiga paavst Alexander III vastu, seades üles kolm vastupaavsti, ja Lombardiga linnade vastu, kes näiliselt leppisid tema pretensioonidega Roncaglia koosolekul (1158), ent lõid teda häbistavalt Legnano lahingus 1176 aastal. Aga paavstiga sõlmitud Veneetsia lahinguga (1177) sai ta Itaalias tagasi suure osa võimust või vähemasti õigustest.
535. Friedrich II – huvitus rohkem Itaaliast kui Saksamaast. Tahtis valitseda idamaise monarhina, ümbritses end kristlike, juudi ja araabia õpetlastega, huvitus teadustest, asutas endale loomaaia, kirjutas traktaadi pistrikutest, mis on tõeline zooloogiakäsitlus, ümbritses end haaremi ja eunuhhidega, andis oma Itaalia riikidele tähelepanuväärse seadusandluse (Melfi konstitutsioonid 1231, Napoli riigiülikooli rajamine 1224); näitas paljudes olukordades üles erakordset julmust.
536. Giotto – sündis 1266 ja suri 1377. Maali- ja mosaiigikunstnik, Firenze peakunstnik, Cimabue ja Cavallini õpilane, sai XIII sajandi lõpul hariduse Firenze suurtel ehitustel (ristimiskirik), Roomas ja Assis (Püha Franciscuse basiilika).
537. Goljaarid – XII ja XIII sajandi ladinakeelsetes tekstides esineb Golias, legendaarne tegelane, keda peeti piiskopiks või paavstiks ja kes oli esiisaks suurele vaimulikeperele, goljaaridele, keda kutsuti ka vagantideks, rändvaimulikeks.
538. Gooti kunst – nimetust „gooti” kasutati alates XVI sajandist halvustavas tähenduses (=barbaarne), tähistamaks Euroopa kunsti ja kirjandust aniigi ja renessansi vahel. Mõiste lasi käibele Raffael ja seda populariseeris Vasari. See on rohmakuse sünonüüm ja vastandus antiikkunsti täiuslikkusele.
539. Romantikud siiski rehabiliteerisid keskaja kunsti ja see oli XX sajandi algusest saadik moes; esialgu nimetati gootikaks – kuid ilma halvustava kõrvaltähenduseta – kõiki ehitisi, mis olid püstitatud Euroopas V ja XV sajandi vahel.
540. Gregorius Suur – Vastutahtsi nimetati paavstiks 590 aastal, kui Roomas möllas must katk, ning ta organiseeris materiaalset ja vaimulikku võitlust epideemiaga. Olles veendunud maailma lõpus, tahtis ta lasta võimalikult suurel arvul Viimsele Kohtupäevale vastu minna. Kaitses Roomat ja kiriku valdusi langobardide vastu ja saatis munk Augustinuse ja grupi misjonäre Inglismaad taasristima. […] Reformis kirikulaulu (sellest gregooriuse laulu nimi).
541. Gregorius VII – 1073 aastal paavstiks saanud, võttis ta Dictatus papae´s (1075) 27 väites kokku printsiibid, mis pidid tagama kirikureformi lõpuleviimiseks vajalikku paavsti ülemvõimu: ainult Rooma paavst on universaalne, ainult tema võib tagandada või absolveerida piiskoppe, ta võib keisreid tagandada, kõik otsused allutatakse tema parandustele, keegi ei saa tema üle kohut mõista, Rooma kirik pole kunagi eksinud ja pühakirja tunnistuse järgi ei eksi kunagi. […] Ta andis otsustava tõuke kiriku vabanemisele valitsejate ja ilmalike isandate alluvusest. Võitlus simoonia ja preestrite abiellumise vastu oli vaimulikkonna iseseisvumisel sama tähtis.
542. Guibert Nogent´ist – Pikardia munk, sündis 1053 ja suri 1124, kirjutas kolm äärmiselt huvitavat teost, mis väljenduvad siiski rohkem tolle aja vaimulike meelsust kui „modernismi”, mida on talle omistatud. De vita sua on unenägudest läbipõimunud autobiograafia, mis võiks anda ainest psühhoanalüüsile. Kuid see on Augustinuse „Pihtimuste” imitatsioon ja läbi imbunud vaenulikkusest kaasajal toimuva ajaloolise arengu vastu, näiteks linnade omavalitsusliikumise vastu. Tema ristisõdade ajalugu (Gesta Dei per Francos) on kaasaegsete ristisõjajutustuste laiendus, millel on juba tugev rahvustunde pitser.
543. 14. oktoobril 1066 sai Guillaume Inglismaa isandaks üheainsa lahinguga Hastingsis, kus tema sõjaväe hea korraldus ja vibulaskjate efektiivsus tegid imet. Krooniti Westminsteris 1066 aasta jõulude ajal. 1070 aastal lasi valida Canterbury peapiiskopiks oma nõuniku ja sõbra Lanfranci.
544. Heinrich Lõvi – oli konfliktis Friedrich Barbarossaga, kelle Itaalia-poliitikat ta ei toetanud ja kes pidas teda liiga võimsaks. Sai keisrilt 1180 aastal lüüa ja pidi Inglismaale põgenema; elu lõpu veetis tagasitõmbunult Braunschweigis, kus ta suri 1195 aastal. Rajas Lüübeki (1159).
545. Henry II Plantagenet – taastas ja laiendas Inglise kuningavõimu ja oli esimene Euroopa valitseja, kelle administratsioon ja õigusmõistmine (mida ta armastas ise teha) kehtis kogu kuningriigis. Kuid ta kohtas kiriku ja eriti Canterbury peapiiskopi Thomas Becketi vastuseisu, kelle mõrvamises (1170) teda süüdistati, mis tõi talle kaela paavsti ja kiriku kestva viha, hoolimata tema avalikust patukahetsusest piiskopi haual, keda kirik pidas märtriks.
546. Häbipost – kõrgema kohtuvõimu atribuut. Paiknes kirikute ukse ees ja turuplatsidel. Rahuldas keskaja rahvahulkade ebatervet uudishimu.
547. Ilmutusraamat (Apokalüpsis) – Johannesele omistatud Ilmutusraamatut kasutati keskajal põhiliselt hispaania munga Liebana Beatuse kommentaaride kaudu. Apokalüpsis kristalliseerib keskaja inimeste lootusi ja kartusi, eriti IX ja XII sajandi vahel.
548. Inglid – Jumala ja inimeste vahendajad. Head või halvad. Halvad on kuradi saatjaskonnas. Head on inimeste abilised kaitseinglitena. Korrastatud hierarhiaks, mis sümboliseerib maist hierarhiat. Sekkuvad sageli inimeste asjadesse. Igasugune arutlus nende kohta (sugu kaasa arvatud) on täis vihjeid inimühiskonna organisatsioonile.
549. Innocentius III – Lotaro Segni, sündis 1160, oli pärit Rooma kõrgaadlist, õppis teoloogiat Pariisis ja juurat Bolognas, kus omandas väga range juriidilise vaimu, olemata suur jurist nagu tema eelkäija Alexander III (Orlando Bandinelli, 1159-1181). […] Valiti paavstiks 1198 aastal ja tema paavstiksoleku aeg on paavstluse apogee. Ta pidas ennast mitte enam Peetruse, vaid Kristuse enda asemikuks maa peal. […] Selles vallas saavutas ta kõige suuremat edu Inglismaal, kus John Maata pidi tema ees kapituleeruma ja andma oma kuningriigi Püha Tooli süseräänsuse alla.
550. Investituur – tavaliselt truudusvandele järgnenud toiming materialiseerimaks lääni või õiguse üleandmist. Seisnes sümboolse eseme (skeptri, vitsa, mätta või lipu) üleandmises lääniisanda poolt vasallile. Seejärel oli vasallil õigus oma läänile. – Investituuritüli paavsti ja keisri vahel.
551. Jacobus Voraginest (Varazze Iacopo) – sündis 1230, suri 1298, dominiiklane, Lombardia provintsiaal (1267-1286), Genova peapiiskop (1292), kirjutas „Genova ajaloo” (Chronicon januense) ja „Kuldlegendi”, mis on pühakute elulugude kogumik ja esitab põhiliselt nende imetegusid. See teos on kokkuvõte hagiograafilistest uskumusest; seda loeti väga palju.
552. Jean Meung´ist – prantsuse luuletaja, sündis Meung-sur-Loire´is umbes 1240 ja suri umbes 1305. Umbes 1275 jätkas „Roosiromaani”, mida oli alustanud Lorris´ Guillaume, ja lisas sellele 18000 värssi. Tema looming on antikurtuaasne ja moodustab tugeva kontrasti poeemi algusega. Seotud Pariisi ülikooli ilmikõppejõudude ringkonnaga, ründas ägedalt kerjusmungaordusid ja ülistas naturalistlikku moraal.
553. Joachim avaldas kogu XIII sajandi jooksul ja hiljemgi väga suurt mõju oma teooriaga ajaloost, mis on jaotatud kolmeks ajastuks: Isa ehk Vana Testamendi ajastu, Poja ehk Uue Testamendi ajastu ja Püha Vaimu ajastu, mis seisab veel ees. Sel viimasel ajastul pidid kaduma korrumpeerunud kirik ja ühiskond ning loovutama koha vaimsele kirikule, mille moodustavad pühakud ja mungad, kes elavad uuendatud kloostrites nagu paradiisis.
554. Kangelaslaulud (Chansons de geste) – rahvakeelsed luuletused, mis tekkisid Prantsusmaal XI sajandi lõpus ja arenesid XIII sajandini. Nende tegevus toimub Karl Suure ja tema järglaste ajal („Rolandi laul”, „Lühikese ninaga Guillaume´i” tsükkel, „Vienne´i Girard”). Kui nende legendaarsete jutustuste aluseks ka on ajaloolised sündmused ja isikud, siis andsid autorid neile tähenduse, mida neil tegelikkuses polnud, ja kasutasid neid oma aja tunnete kehastamiseks. Nii muutub Karl Suur kangelastegusid sooritades uskmatute vastu sõdiva kristliku rüütli sümboliks.
555. Karl Martell – muutus keskajal feodaalseks kangelaseks, kellel on legendaarne jõud (sellest ka hüüdnimi – vulgaarladina keeles martellus – haamer), ja Prantsusmaal rahvuskangelaseks.
556. Keisririigiga, mis taastati 800 aastal, kui paavst Leo III kroonis ta Roomas keisriks; kuid Karl Suur pidas end eelkõige frankide kuningaks, kellele ta samastas läänepoolse kristliku maailmaga, ja ta taotles Konstantinoopoli keisrilt ainult enda kui võrdse tunnustamist.
557. Keskaeg – väljendit „keskaeg” hakkasid kasutama XV sajandil itaalia humanistid, et määratleda antiikaja ja uue, renessansiaja vahelist perioodi (=barbaarse regressi periood). Esimene teadaolev kasutus pärineb aastast 1469 Giovanni Andrealt, paavsti raamatukoguhoidjalt ja kuulsalt humanistilt, kes eristas „keskaja (media tempestas) vanu inimesi” ja „meie aja uusi inimesi”.
558. Ajaloo periodiseeringus paigutavad lääne ajaloolased keskaja lõpu üldiselt 1453 aastasse (Konstantinoopoli vallutamine türklaste poolt) või 1492 aastasse (Ameerika avastamine), marksistlikud ajaloolased aga XVIII sajandisse. Keskaja algus on aga lahtine: Constantinuse ristimine? Suur rahvasterändamine? Lääne-Rooma riigi lõpp?
559. Katarid soojendasid üles manihheistlikud teemad: kahe printsiibi, hea ja kurja kõikehõlmav võitlus ja mateeria põlgamine. Nad lõid lausa ristiusu vaenliku religiooni: nad uskusid võrdselt tugevatesse heasse ja kurja jumalasse, ei allunud kirikule kui kurja kehastusele, keeldusid sakramentidest ja pandid aluse erilisele ristimisele (consolomentum), mida ei teostatud vettekastmise, vaid käte pealepanemisega. See uusmanilus oli XII sajandi kirikule tõsiseks ohuks, sest puudutas kõiki ühiskonnaklasse ja levis kiiresti Põhja-Itaalias, Provence´is ja Languedocis.
560. Kirik – kultushoone, mille põhiplaan väljendab vaimulikku sümbolismi (paradiis, taevase Jeruusalemma kujutis) ja mis kohaneb ühiskondlike vajadustega, kuivõrd kirikut ei tarvita ainult jumalateenistuse paigana.
561. Kloostrid – Euroopas pääses võidule munkluse koinobiitlik (mitte eremiitlik) vorm ja klooster oli koondatud ehitiste kompleks (kirik, klausuur, eluase, palverändurite öömaja ja majandushooned). Teoreetiliselt oli see suletud maailm, sageli rajatud üksildasse paika, mis pidi takistama munkade kontakte välismaailmaga, kuid tegelikult olid kloostrid tehnika, raamatute, ideede ja vaimsuse kolleteks.
562. Kohtumõistmine – võimu omava inimese eelisõigus. Jaguneb paljude jurisdiktsioonide vahel. Võimalus võtta lõivu, mistõttu kohtumõistmine võrdub maksuga. Kuid see on ka kuningavõimu sümbol ja üks põhilisi jumalikke atribuute: kuningate kohut mõistev käsi. Karistused olid sageli kehalised ja julmad.
563. Kuldajastu – paganlik müüt, mis taaselustas keskaja kirjanduses („Roosiromaan”): unistus tagasipöördumisest feodalismieelsesse ühiskonda, kus pole isandaid.
564. Käsi – käsu ja osavuse sümbol. Jumala käsi väljub pilvedest, kuninga käsi mõistab õigust, piiskopi käsi õnnistab.
565. Laiskademaa – folkloorist pärit unistustemaa, millega keskaegne maailm üritas kompenseerida pidevalt varitsevat näljahäda. Kirjeldatakse kahes XIII sajandi kirjandusteoses. Bruegheli XVI sajandil kujutatud Laiskademaa kajastab otseselt keskaja ühiskonnastruktuuri.
566. Langobardid – germaani hõim, mis VI sajandil vallutas Itaalia ja 774 aastal sai lüüa Karl Suurelt.
567. Linnad – varakeskajal oli linnadel ainult sõjanduslik, administratiivne ja religioosne funktsioon. Linn oli üldjuhul väga piiratud, müüriga kaitstud ala, krahvi või piiskopi residents. XI sajandil hakkas kaubanduse taastumine elustama linnade kaubanduslikku funktsiooni. Vana feodaalse castrum´i kõrvale tekkis uus kaubanduskvartal, burgus. Uued elanikud raputasid peagi endalt maha feodaali eeskoste ja saavutasid maksuvabastusi või harta (Huy, 1066), mis feodaalile makstava hüvitise eest andis elanikele vabaduse ja õiguse ennast ise valitseda. Linnade õitseng soodustab kuningavõimu arengut ja talupoegade vabanemist, keda meelitavad ligi linna ehitusplatsid.
568. Linnused – linnus on eeskätt kindlustatud paik, ferté; algselt ehitatud puust; tema põhilised elemendid olid pihtaed ja torn, millel oli kaks korrust: kelder ja suur saal, kuhu pääses redelit mööda. Linnus ehitati kõrgendikule (motte). See muutus lossihärra võimu nähtavaks ja konkreetseks aluseks ja tema lipp lehvis torni tipus.
569. Loodus – võimas, võrreldes keskaja inimese kehvade tehniliste vahenditega. Allus Jumalale, kuid hõlvas aina tähtsama koha teoloogias koos aristotelismi võidukäiguga (vt Thomas Aquinost). Inspireeris „naturalistlikku” voolu, kus ta oli isikustatud (vrd Meung´i Jeani „Roosiromaani” teine osa).
570. Louis IX Püha – kui Voltaire´i eeskujul tekkis mood jagada ajalugu sajanditeks, mis ristiti ühe seda esindava isiku nimega, siis XIII sajandit kutsuti „Louis Püha sajandiks”. […] Ta tahtis olla kristlik valitseja, kes viib ellu ideaali, mis oli määratletud „Valitseja peeglites”, mis oli väga moodne žanr Karolingide ajastul (Karl Suur oli üks Louis Püha eeskujusid) ja mis sündis „moraliseerivamal” kujul uuesti XIII sajandil.
571. Louis IX Püha unistas „moraalse korra” kehtestamisest oma riigis: saatis uurijad parandama kuninga ebaõiglust (aga ka kuningavõimu kindlustamiseks); mõistis meeleldi ise õigust (legendiks saanud Vincennes´i tamme lugu), mille kaudu ta edendas veelgi kuningaliku administratsiooni levimist üle kogu kuningriigi; keelas – vastavalt IV Lateraani kirikukogu ettekirjutusele – kohtusliku kahevõitluse ja feodaalsõja; andis välja seadusi prostitutsiooni, hasartmängude ja blasfeemia vastu, tekitades suurt nurinat. Tema prestiiži toetas majandusõitseng ning kunsti (gooti) ja hariduse (kuulus Pariisi ülikool) sära, millest ta huvitus ainult religioossest aspektist: Sainte-Chapelle´i ehitamine Kristuse okaskrooni hoidmiseks ja vestlused õpetatud teoloogi Sorboni Robert´iga, kellele ta eelistas siiski keskpärast kompilaatorit, Beauvais´Vinvent´i.
572. Lüübek – Põhja-Euroopa suurkaubanduse keskus, rajatud Heinrich Lõvi poolt 1158-1159, Hansa Liidu juhtlinn.
573. Maailm – sümboliseerib halba ja on olemuslikult halb; tema eest peab põgenema ja teda tuleb põlata (keskaegse vaimsuse peateemad: fuga mundi, munklik põgenemine maailma eest; contemptus mundi, maailmapõlgus; XIII sajandi lõpus kirjutab Innocentius III enne paavstiks valimist traditsioonilise De contemptu mundi).
574. Marco Polo sündis XIII sajandi keskel Veneetsias ja suri 1323. 1271 aastal läks koos lelle ja isaga ärireisile Hubilai-khaani juurde. Jäi 17 aastaks khaani teenistusse ja reisis läbi kogu Aasia. Naasis Euroopasse Jaapani, Sunda saarte, Pärsia ja Konstantinoopoli kaudu. Sattus merelahingus genovlaste kätte vangi ja kirjutas vangistuses oma mälestused (1298). See on erakordne dokument, millesse kaasaegsed suhtusid skeptiliselt. Nad ristisid selle „Miljoniks”, ent see on rohkem tuntud „Imede raamatuna”.
575. Meditsioon. Seab keskaja inimese põhjapaneva probleemi ette: meditsioon on teoreetiliselt kasutu või kahjulik, kuna hoolitseb põlastusväärse keha eest. Aga kuna keha on hinge tugi, siis ta on õigustatud kui lunastuse abivahend. Arst on nagu seppki maag, keda ühtaegu kardetakse ja põlatakse. Meditsioon tekkis vaevaliselt varakeskaja empiirilisest teraapiast, läbis teooriafaasi (Salerno kool, ülikoolid) ja jõudis lõpuks teooria ja praktika hapra tasakaaluni.
576. Minnensingerid – XI sajandi lõpu ja XIII sajandi saksa luuletajate rühm, mis tõi Saksamaale prantsuse päritolu kurtuaasse luule. Põhilised nende seast on Aisti Dietmar (või võib-olla kaks luuletajat XII sajandi teisest poolest); Eschenbachi Wolfram (u 1170-1220), kes on tuntud eepilise luulega; ja Vogelweide Walther (u 1170- u 1230). Nende teosed ülistavad armastust (alamsaksa Minne esmane tähendus on „mälestus”), mis on lugupidamine ja austus unistuste daami vastu. […] On eristatud minnesangi kevadet (XII sajandi teine pool), suve (XIII sajandi algus) ja sügist, kui luule muutus realistlikumaks, talupoeglikumaks ning didaktilisemaks ja satiirilisemaks („sententslik” vool).
577. Mongolid – vallutasid idapoolse kristluse lad 1240-1243, kuid tekitasid suuri lootusi oma võimaliku pöördumisega katoliiklusse ja ühise võitlusega islami vastu.
578. Mungaordud. Püha Benedictus Nursiast andis oma Monte Cassino munkadele reegli (u 525) ja benediktiinide reegel muutus peagi üldiseks. 817 aasta kloostrikapitulaariga tehti see reegel benediktlasest reformaatori Aniane´i Benedictuse mõjutusel kõikidele kloostritele kohustuslikuks. Benediktlaste põhiline eesmärk on Jumala teenimine (opus Dei) palvetamise ja liturgiaga. Selle eeltingimuseks on suletus ja majanduslik sõltumatus.
579. Mõis – varakeskaja maaelu korralduse algrakk, pärit rooma villa´st, arenes lääni majanduslikuks vormiks, Üritas rahuldada kõiki majanduslikke vajadusi: põllukultuurid, spetsiaalsed kultuurid (viinamario, niipalju kui kliima lubab), karjakasvatus (karjamaad), metsas, vee-energia (jõed), kalakasvatus (jõed ja tiigid). Jaotatud mõisamaaks, mida hariti põhiliselt talupoegade teotööga, ja talupoegade jaosmaaks (talud, rendikohad). Sõltuvalt majanduslikust ja sotsiaalsest konjunktuurist mõisamaa ja jaosmaa vahekord muutus.
580. Mäng – keskaja ühiskond mängis andunult mitmeid mänge – malet, triktrakki, täringuid, folkloorseid või paroodilisi mänge. Kirik taunis neid, kuna nad kasutasid maagiat või juhust, kuid alates XIII sajandist hakkas neid teatavates piirides taluma kui töö tähtsuse tõusuga vajalikuks muutunud jõudeaja veetmise legitiimset vormi.
581. „Nibelungide laul” – see saksa eepiline poeem on kirjutatud XIII sajandi alguses, kuid ei peegelda tolle aja kirjanduse „kurtuaasset” õhustikku, vaid on vägivalla ja kättemaksu poeem, mis pärineb germaani hõimude vanadest kangelastraditsioonidest. Ajalooline algpunkt tundub olevat burgunide Wormsi kuningriigi purustamine hunnide poolt V sajandi alguses ja Merevingide suguvõsatülid VI ja VII sajandil. Kangelasel Siegfriedil, kelle valduses on Nibelungide varandus, on üleloomulikud võimed. Ta annab need burgundide kuninga Guntheri teenistusse.
582. Ordaalid – jumalaotsus füüsilise prooviga: kahevõitluse, hõõguva raua, keeva veega. Keelati IV Lateraani kirikukogul (1215), kadus kirjalike tõendite ilmumisega. Tekitab „tšempione”, kes on juhuslikult (rüütliromaanide kangelased) või elukutselised.
583. Otto III ja tema õpetaja Gerbert, kes tõusis paavstitoolile, unistasid mõlemad Rooma keisririigi, senati ja Justinianuse õiguse taastamisest. Aasta 1000 lähenedes näitas keiser üles kõige suuremat müstitsismi: paastud, palved ja märtrite haudade külastamised hoidsid teda pikka aega Itaalias.
584. Oxford – üks vanimaid ülikoole (esimesed privileegid 1214 aastast), kasvas välja juba XII sajandil heatasemelistest koolidest; oli XIII-XIV sajandil kuulus teadussaavutuste poolest.
585. Pariis. Jumalaema kirik. Sensist sõltuv piiskopikirik. Praegust kirikuhoonet alustas 1163 aastal piiskop Sully Maurice. Kooriruum lõpetati 1177, ristlööv ja pikihoone 1196, fassaadi ehitati 1190-1250. […] Interjööri vaoshoitus (130 m pikk ja 35 m kõrge) ja skulptuuride pisut sünge võlu (keskel Kohtumõistmise portaal, lõunas Püha Anna ja põhjas Neitsi Maarja portaal) teevad sellest kirikuansambilist range gootika esindaja. […] Saint-Chapelle. Louis Püha ehitas selle Jeesuse okaskrooni reliikvia hoidmiseks. Püstitati kuningapalee sisse, valmis 1248 aastal ja peeti otsekui šedöövriks.
586. Patrick (püha). Patricius Sugatus, bretooni diakoni poeg. Sündis 389 aasta paiku, rööviti šoti piraatide poolt ja müüdi Iirimaale orjaks. Põgenes, elas Itaalias, seejärel Lérins´i kloostris, naasis Bretoonimaale ja siis Iirimaale, mille järgi ta oli igatsenud. Pühitseti 432 aastal Iirimaa piiskopiks, ristiusustas maa ja suri umbes 461.
587. Petrus Lombardus. Itaalia teoloog, sündis umbes 1100-1110, tuli Püha Bernard´i soovitusel Pariisi Saint-Victori kooli, õpetas teoloogiat Notre-Dame´i kloostris 1135-1150, sai Pariisi piiskopiks 1159 ja suri 1160. Tema põhiline teos on keskpärane antoloogia „Sententside summa” (ehk „Neli sententsiraamatut”), kogumik teemade järgi lahterdatud kirikuisade tekste.
588. Petrus Venerabilis. Kaitses Clunyd Püha Bernard´i rünnakute vastu, kuid nad pidasid nendest tülidest hoolimata sõbralikku kirjavahetust. Püha Bernard kritiseeris Cluny priiskamist toidu, riietuse ja kirikutega. Petrus Venerabilis nõustus sellega, et liialdusi on vaja parandada, kuid ei aktsepteerinud tsistertslaste ranguspõhimõtteid. Sooritas palju reise, eriti Rooma, Inglismaale ja Hispaaniasse. Laskis Toledos tõlkida koraani ladina keelde.
589. Philippe IV Ilus. Tema valitsemisaeg tundub vastanduvat Louis IX Püha omale nagu must legend kuldsele.
590. Piibel – raamat par excellence. Sacra pagina´le tugineb teoloogiaõpetus, mis on põhiliselt eksegeetiline. Kuid piiblit võib lugeda mitmel tasandil vastavalt kahele tähendusele (tähttäheline või sümboolne, maine või vaimne) või neljale: tähttäheline, ajalooline, sümboolne ja moraalne. Piibel on teaduslik entsüklopeedia. Ülim autoriteet, tähtsamad vanded vannuti selle peal.
591. Pildid. Pilte kasutati keskaja Euroopa kunstis kogu aeg ja välditi nii ikonklasmi kui ka ebajumalakummardamist. Piltidel oli kogu keskaja jooksul kahetine ülesanne: nad allutasid inimesi ametlikule ideoloogiale, kuid ka vahendasid, harisid, vabastasid.
592. Pühakud. Loendamatul hulgal. Sündisid pikka aega rahva- või piirkondlikust traditsioonist, kuid alates XIII sajandi lõpust allutati paavsti investituurile (kanoniseerimine). Keskaegse hariduse põhilised objektid. Mängisid väga suurt rolli kunstis (reliikviad, vennaskonnad, ikonograafilised teemad jne).
593. Raha. Muutus varakeskajal haruldaseks koos kaugkaubanduse kokkukuivamisega, sai prestiižiasjaks, mida vermisid müntijad (R. Lopez: „varakeskaja aristokraadid”) valitsejatele või piiskopidele. Luksuse ja patu objekt. Kuid levis uuesti koos rahamajanduse tagasitulekuga: hõbeteenarid, siis hõbekross ning lõpuks kuldmündid. Kuldmünte hakati vermima XIII sajandil: floriin, tukat, eküü jt. Raha devalveeriti või harvemini revalveeriti (rahamuutmised) alates XIII sajandi lõpust (Prantsusmaal Philippe Ilusa valitsusajal 1285-1314).”Halba” raha, sulamit, kus mitteväärismetalli (vask, pronks) osatähtsus muutus aina suuremaks, kutsuti „mustaks rahaks”.
594. Rahuriiklus (millenarianism). Uskumus pika rahu- ja õitsenguperioodi (sümboolselt tuhat aastat) tulekusse maa peale. Avalikult või varjatult enamiku keskaja ketserlike liikumiste lähtekoht.
595. Rist – alguses triumfi, pärast kannatuse sümbol. Kristlaste eraldusmärk. Ristisõja embleem. Alates Karolingide ajastust (Hrabanus Maurus) aina suurema austuse objekt. Kinnistus Kristuse ristilöömise ikonograafias. Paljud ketserid loobusid ristist kui häbiväärsest kultusobjektist.
596. „Rolandi laul”. XI sajandi lõpul tundmatu vaimuliku poolt kirjutatud kangelaslaul. Jutustab osa Karl Suure seiklustest Hispaanias, kelle järelväe, mida juhatas markii Roland, baskid 778 aastal hävitasid. Suurejoonelise lihtsuse ja suurepärase rüütlihinge kujutamisega on „Rolandi laul” keskaja täiuslikem eepos. […] Roland on pigem sõjakangelane kui pühak ja see kangelaslaul tundub olevat seotud Hispaania rekonkista propageerimisega, kui see muutus XII sajandi keskel pühaks sõjaks ja ristisõjaga võrdväärseks.
597. P. Larousse´i Grand Dictionnaire universel (1875) artiklis „romaani stiil”: „Romaani stiil polegi muud kui allakäinud ja VI-XIII sajandil barbarite poolt muudetud rooma arhitektuur. Tema arhitektoonilised kombinatsioonid pakuvad ainult reminstentse. Teda iseloomustab imitatsioon ja eklektika.”
598. „Roosiromaan”. XIII sajandi didaktilise kirjanduse šedööver. Koosneb kahest täiest erinevast osast: esimese koostas Lorris´ Guillaume 1230 aasta paiku ja selles esinevad kurtuaasse luule põhiteemad. Teise osa kirjutas Meung´i Jean ( u 1275) ja see on hoopis Pariisi ülikooli ilmalike õppejõudude ringkonnaga seotud oma aja kodanluse intellektuaalsete ja moraalsete ideede summa: looduse ülistamine, skeptilisus autoriteetide suhtes, vaesuse halvustamine. Oma 28000 värsi ja märkimisväärse mõjuga on „Roosiromaan” üks keskaja tippteoseid, milles annab endast juba märku renessanss.
599. Röövlid. Keskajal hulgaliselt, sest mitme ühiskonnakategooria alamad kihid olid sunnitud röövima (väikerüütlid; saksa Raubritter´id; ülestõusnud või deklasseerunud talupojad). Neid soosis metsade rohkus. „Lindprii” röövel elab metas (nt Robin Hood).
600. Rüütliordud on Templiordu (1118 ilmalik, 1163 vaimulik), johaniidid (1099, vaimulik 1154), Saksa ordu (1143 ja 1197), mis saab riigiks, ning Pürenee poolsaarel Calatrava (1158), Evora (1162), Santiago de Compostela (1175), Alcantara (1176).
601. Saint-Denis. 630 aastal Dagoberti rajatud klooster. Alates Mreovingide ajast kuningate matmispaik. Praegune basiilika (pikkus 108 m, võlvide kõrgus 29 m) on ühenduslüli romaani ja gooti kunsti vahel ning koos Sensi samaaegse katedraaliga varagootika parim näide. […] Neis on veel tunda vana eepilisust ja ristisõdade kujutamine on neis tähtsal kohal. Saint-Denis´st sai alguse vitraaži võidukäik gooti kunstis. Skulptuurides esineb romaani kunstist pärit Viimse Kohtupäeva motiiv.
602. Saint-Victori Fodefroy (surnud 1194) ülistas inimloomuse rikkust ja väärikust, inimest kui universumi resümeed, mikrokosmost. Saint-Victori kool oli kristliku optimismi kool, kuid kaldus aina enam müstitsismi ja ei ütelnud ära poleemikast, kui ta oli võimetu järgnema linnakoolide arengule dialektika ja skolastika suunas.
603. Santiago de Compostela. Kolmas suur palverännakukeskus Jeruusalemma ja Rooma järel. 813 aastal avastati Galicias rooma ajastu haud, mis arvata kuuluvat Jakoobus Vanemale. See tõmbas peagi ligi palverändureid ja benediktiinid asusid seda hooldama. Algne pühamu purustati 997 aastal ühe Almanzori rüüsteretke käigus. XI sajandil oli palverändureid nii palju, et tekis vajadus ehitada suur kirik. Töid alustati 1075 aastal ja katedraal lõpetati 1150 aasta paiku.
604. Siger Brabandist. Tema õpetuses on kolm skandaalset teesi: tees maailma igavikulisusest, mis eitab loomist; kahe tõe tees, mille järgi usu ja filosoofia vahel võib olla erimeelsusi, ilma et kumbki neid eksiks; ning tees kogu inimkonna ühisest intellektist, mis eitab isiliku hinge surematust. Need teesid mõistis hukka Ètienne Tempier 1270 ja 1277 aastal ning nende vastu võitles Aquino Thomas. 1277 aastal põgenes Siger Itaaliasse, kus ta suri väidetavalt hulluks läinud teenija noahoobist (u 1281-1284). Tema ideid ja mõju, mis oli Pariisi kunstide fakulteedis ilmselt suur, on veel vähe uuritud Dante pani ta paradiisi koos Püha Aquino Thomase ja Püha Bonaventuraga. See ongi XIII sajandi suur ülikoolikolmik.
605. Skolastika. Õpetamise meetod, mis arenes XI ja eriti XII sajandil linnakoolides ja seejärel ülikoolides ning sattus aina suuremasse opositsiooni kloostrikooli meetodite ja vaimsusega. Eesmärk oli sama – leida Jumalat teaduse abil, kuid skolastika kaldus otsustavalt kõrvale munk Püha Anselmi lausest fides quaerens intellectum („usk, mis otsib mõistmist”), asetades aina suuremat rõhku mõtlemise „ratsionaalsetele” protseduuridele ja eemaldudes aina rohkem kloostrikultuuri müstilisest suundadest.
606. Metodoloogiline lähtepunkt oli sama – seitse vaba kunsti, mis on jagatud trivium´iks ja quadrivium´iks (aritmeetika, muusika, geomeetria, astronoomia), kuid skolastika tegi selles programmis põhjalikke muudatusi. Võtmeteaduseks oli dialektika ehk arutluskunst ning kvadriiviumi kunstid arenesid aina suurema eksperimenteerimise suunas (see oli nii ainult mõnda aega, teooria vallutas ja lämmatas skolastilise teaduse õige pea).
607. Suger. Kui kuningas Louis VII naasis, sai ta tiitli „Isamaa isa”. Just tänu temale ehitati ümber Saint-Denis´ kirik. Ta kirjutas Louis VI eluloo, mis on põhiline ajalooallikas aastate 1093-1137 kohta, ja Louis VII eluloo alguse. Temalt on säilinud 26 kirja ja mitu traktaati.
608. Teater. Keskaja religioosne teater sai alguse ladinakeelsetest liturgilistest draamadest, mida alguses esitati nähtavasti toom- või kloostrikoolides ja milles mängisid õppejõud ja õpilased. Need draamad läksid moodi Saksamaal XI sajandi lõpus, Inglismaal 1100-1110 ja seejärel Prantsusmaal. Neid mängisid vaimulikud pühakodades suurte usupühade ajal. […] Eristatakse müsteeriume, mille teema võeti Vanast või Uuest Testamendist, ja miraakleid, mis kirjutati pühakuelulugude põhjal.
609. Tesaureerimine. Valitses varakeskajal kõrgemate klasside ja eriti kiriku ülemkihi majanduselu ja mõttelaadi. Varasalved on majanduslikud reservid. Ka teadust peeti tollal rohkem aadreks kui õppeaineks, mida levitada.
610. Thomas Aquinost (püha). Tomismi on võimatu kokku võtta, see on kõige täielikum katse luua teaduslikku teoloogiat Aristotelese filosoofia põhjal (kelle töödest Püha Thomas lasi teha spetsiaalseid tõlkeid) ja panna kõik skolastika ressursid teoloogiat teenima Püha Anselmi fides quaerens intellectum´i laadis. Püha Thomase kuulsaim teos, Summa theologiae, on koostatud Itaalias (esimene osa, 1266-1268) ja Pariisis (teine osa, 1269-1272).
611. Tristan ja Isolde. Keldi algupära legendaarsed tegelased, kelle traagiline armastus andis alates XII sajandi lõpust materjali ainet lühikesteks leedeks nagu näiteks Inglismaal 1170 aasta paiku koostatud „Tristram”, seejärel kasutati seda XII sajandi lõpus Prantsusmaal („Tristani hullus”) ja 1210 aasta paiku arendas seda hiilgavalt Gottfried Strassburgist, kelle Tristan und Isolde populariseeris seda legendi germaani maades.
612. Trubaduurid. XI sajandi lõpu akvitaania ja provenssali luuletajad, kes lõid vulgaarkeeles lüürilist luulet. Kuuludes enamasti aadlike hulka, ülistasid nad oma teostes rüütlivoorusi ja levitasid kurtuaasse armastuse põhilisi teemasid: armastuse poeetiline idealiseerimine, daamikultus, tema tahtele allumisest saadav rõõm. Trubaduuride luule on rafineeritud ühiskonna eneseväljendus ja puhtlat paganlik rõhuasetus näitab lõhet eetika ja esteetika vahel Lõuna-Prantsusmaal. Vaieldakse araabia luule mõju nendes teostes.
613. Tuli. Puhastab ja hävitab. Selgitab tõde ordaalides, hävitab ketsereid ja puhastab purgatooriumis. Tuld kardeti selles puidust ehitatud maailmas (eriti linnades). Hävitas perioodiliselt kirikuid ja ajendas ümberehitusi, mis järgisid uusi stiile.
614. Universaalidetüli. Keskaja loogika ja filosoofia põhivaidlus, eriti elav XII sajandil Abélard´i ja Champeux´ Guillaume´i vahel. Üldnimed, klassid ja liigid on üldised mõisted, universaalid, mida võib rakendada lõpmatu arvu üksikobjektide puhul. Kas nad on reaalsed ja olemuslikud? Või on nad hoopis sõnad (nomina), puhtalt vaimu loodud?
615. Urbanus II oli ka I ristisõja paavst. 1095 aastal Clermenont´is avalikustas ta pühade kohtade tagasivallutamise kava.
616. Vabad kunstid. Seitse vaba kunsti olid kuni XIII sajandini antiigist pärit õpetusprogrammiks. Need on grammatika, dialektika, retoorika, aritmeetika, geomeetria, geomeetria, astronoomia ja muusika, mis peavad järjestikku vaimu kujundama.
617. Vagabundid. Arvukad ja taunitud, kuna ringirändamine oli patt.
618. Vanne. Kaasneb oluliste toimingutega ja sanktsioneerib neid. Üldiselt vannuti Piibli või reliikviate peal. Feodaalvandele, mis ühendab alama ülemaga, vastandub kommunaalne vanne, mis ühendab võrdseid. Paljud ketserid (eriti katarid) taunisid vannet kui üht feodaalühiskonna alustala.
619. Veneetsia. Rajati Altino põgenike poolt, kes pagesid langobardide ja frankide eest (VI-IX sajand) laguuni saartele (Torcellole, siis Malamoccole ja seejärel Rialtole). Suur kauandus- ja kunstikeskus, mis moodustas koloniaalimpeeriumi Aadria merel ja Vahemere idaosas (XI-XII sajand), seejärel riigi maismaal (XIV-XV sajand). Põhiline ühenduslüli Lääne-Euroopa ja Bütsantsi vahel.
620. Viimne kohtupäev. Ajaloo viimane sündmus. Seetõttu peavad keskaja inimesed Jumalat eelkõige kohtumõistjaks ja näevad vaeva endale soodsa toimiku koostamisega.
621. Vürstid. Kõik haruldased ja – arvestades nende kergust – väga väärtuslikud tooted, mida toodi sisse Idamaalt. Olulisem neist oli pipar.
622. William Ockhamist. Frantsisklane, pärit Inglismaalt, rajas XIV sajandi nominalismi.
623. Ülekanne. Keskaja ajalookontseptsiooni valitsev mõiste: impeeriumid kandusid Hommikumaalt üle Õhtumaale – translatio imperii – ja kultuur tuli Babülooniast Ateenasse, sealt Rooma ja keskajal Pariisi (ülikool) – translatio studii.
624. Ülikool on tsunft, mis ühendas kõiki (universitas) sama linna õppejõude ja üliõpilasi. XIII sajandil õitsesid nii tsunftid kui ülikoolid, mis tasapisi organiseerusid ja saavutasid paavsti toel sõltumatuse ilmalikust ja piiskopivõimust.
625. Õppekavade ja eksamite korraldus eri aegadel ja eri kohtades varieerub, kuid kogu keskaja jooksul oli palvetamisel kõikides ülikoolides tähtis koht. Palvetati põhiliselt Püha Nicolause, üliõpilaste kaitsepühaku poole, aga ka Neitsi Maarja kultus leidis soodsa pinnase selles vaimulikemaailmas, mis oli eelkõige vallaliste meeste maailm.
626. Ümberpööramine. Pühakute vaimse elu suursündmus, mille käigus nad loobuvad nooruse eksimustest või leigusest ja ütlevad maailmast lahti.